“Muhvi pole ju ka siin mõtet mängida”, lõpetab Sonda lähiste elanik Mare Kotšin oma järjekordse kirja ühe keskkonnaühenduse listis. Tema eelnev üleskutse tulla osalema fosforiiditeemalisele arutelule ei leidnud vähimatki tähelepanu. Kuidas on võimalik, et 25 aasta eest nii tuline teema meid teisel ringil külmaks jätab? Miks me vaikime?

Mare suhtleb mitme kodanikuühendusega, paraku kaasaarvajaid väljaspool kohalike aktivistide ringi eriti ei leia. Siiski, Eesti Looduskaitse Selts teeb valitsusele märgukirja, milles palub fosforiiditondi suurte keskkonnamõjude ja vähese majandusliku tasuvuse tõttu magama jätta.

Jätan kõrvale küsimuse, kas fosforiit on tähelepanu vääriv nähtus. Fakt on, et valvekoera tüüpi kodanikuühenduste inimestel pole aega. Käsil olevad projektid on niigi kurnavad ja ükski neist pole sobival teemal. Ka ammusest fosforiidipalangust pole mälestust – aeg möödub, inimesed vahetuvad.

Tsensuurist enesetsensuurini

Keiserlikul Venemaal olid mitmed liikumised repressioonide ähvardusel keelatud. Karskusühingutes ei tegeletud seetõttu üksnes viinaköökide ja kõrtside, vaid ka poliitika küsimustega. Nõukogude Eestis kandis sarnast topeltrolli Eesti Looduskaitse Selts. Tsensuurist ja järelevalvest hoolimata leidsid olulised küsimused arutamiseks oma koha. Vastuseisuks otsiti võimalusi.

Kui tänapäeva pealtnäha demokraatlikus ühiskonnas tsensuurivõtted enam mõttevabadust ei takista ja loodud on hulganisti kaasarääkimisprotseduure, siis mis ikkagi põhjustab sellist justkui kokkulepitud kollektiivset vaikimist? Sellele vastamiseks peaks vaatama, millistele suhetele on meie kodanikuühendused üles ehitatud.

Vastuvõtlikud arengumaad

Mulle jäi silma sotsiaalsete liikumiste vaatleja Joe Sutcliffe’i blogi, milles ta leiab, et endiste koloniaalriikide indulgentsiroll arengumaade aitamisel toodab endiselt juurde “Lääne ideoloogia ülimuslikkust”. Põhjast lõunasse eksporditavad vabatahtlike hordid lähevad misjonile küll oma parima tahtmise juures, kuid suudavad pakkuda eeskätt neoliberaalsete majanduspoliitikatega sobituvaid lahendusi, jättes samas puutumata ebavõrdsust ja vaesust tootvad mustrid.

Mis siis, kui asendada “põhi” ja “lõuna” sõnadega “lääs” ja “ida”? Eestigi on vastuvõtlik arengumaa, staadium pole siin oluline. Ehk võtame ka meie lääne misjoni vastu tänulikult, vahel muiates, kuid siiski liiga kriitikavabalt?

Kuidas on meie kodanikuühendusi ja nende märkamisvõimet mõjutanud kaks aastakümmet ameerika õpikute ja koolituste invasiooni? Raudse eesriide murdumise järel itta “maha pandud” UNICEFid, Lionsid, Balti-Ameerika Partnerlusprogramm? Dotseerivad õppetunnid demokraatiast, osalusreeglite kehtestamine, rahastusvõimalused Euroopa Komisjoni kaukast?

Näiteks Maarja Lõhmus täheldas 1991.-1993. aastal Soome Instituudi kultuurisekretärina, et algselt kultuurivahetusele suunatud tegevus moondus Soome ärimeeste tulekuks soodsa fooni loomiseks. “Huvitav, kas keegi teeb seda täna Eesti ärimeeste jaoks Soomes?” Tänane kultuurivahetuse ideoloogia on kindlasti peidetum.

Ei salga, et kultuuriliste eeskujude omaksvõtt on loomupärane. Balti-sakslaste laulu-mängu seltside eeskuju mõjutas eestlasi, aidates meil selle eeskujul vastanduda nii iseenda “kultuuritusele” kui sakstele endile. Ka globaliseerumine toob ühiskonna käsitlemise viisis kaasa paratamatu nihke sarnanemise suunas. Jänkide õpikud ja koolitajad, Euroopa regulatsioonid ja projektirahastused – siin on kindlasti palju positiivset. Kuid on ka oma kõrvalmõjud, nimelt... meie märkamisviis on muutunud.

On vaja kõrvu õrnemaid, kui antud meile

Oleme muutunud tegude inimesteks, kel pole aega ega kohta, sõnu ega mõtteidki, milles tunnistada probleeme, mis asetseks väljaspool kuulsa tandemi – kapitali ja võimu – kehtestatud reegleid. Nagu vanas heas Krõlovi valmis. Pärdik-Välenäpp, Eesel, Sikk ja Mesikäpp oskavad hästi pillimeeste toole ümber tõsta, kuid et muusika puudub, nad märgata ei suuda. Selle loomisest rääkimata.

Ometi on just uute ideede otsimine ja katsetamine olnud kodanikuliikumiste mõte. Olla sotsiaalne närv, mis hakkab tõmblema, kui elu liialt keeruliseks muutub. Ma räägin just kriitilistest, maailmavaatelistest ühendustest, mitte näiteks heategevusklubidest, mis tegelevad nö organidoonorluse, aga mitte ühiskonna kui organismi seisundiga.

Nimekad-sõnakad kodanikuühendused on projektipõhised. Projekt korrastab nende aega, nende tegevuslikke prioriteete. Aeg on aga ainus, mis neil on, sest kapitali ja võimu mängudele pole valvekoeral muud vastu panna. Ja seda vähest aega suunab suhe rahastajaga.

Kes rahastaks protesti?

“Traditsiooniline MTÜ elab projektirahadest ega saa projekte pooleli jätta, kui tekib pakilisem probleem või hea võimalus. Valitakse pikad sõjad mingite sihtmärkide eest, mis on väikese strateegilise tähtsusega, aga kindla peale minek, sest rahastajale tuleb ju tulemust näidata,” kommenteerib Elver Loho Eesti Interneti Kogukonnast.

Kodanikuühendused on sageli pahased rahastaja peale ja vastupidi. Esimesed leiavad, et teine sunnib neid tegema asju, mis pole otstarbekad, teine, et esimene ei taha täita lubatud eesmärke. Aga kumbki pool ei pane tähele, et projekt sunnib inimesi oma tegevusi ja nende mõttekust mõõtma reeglite järgi, mis tegelikult vähendavad võimet sotsiaalseks uuenduseks – kuigi viimane on sageli projektide eesmärk.

Sotsiaalset reaalsust pole võimalik teadusliku meetodi ja rahalise mõõte abil paika panna. Paberil võtavad suured ja väikesed probleemid ühepalju ruumi. Reaalne elu on aga palju mitmekesisem, läbipõimunud ja etteplaneerimatu. Ehk ka mitte sõnastatav. Projekti teed minnes pole võimalik esitada küsimusi selle reeglite kohasuse kohta. Ja üldse, milline fond rahastakski sõda ACTA vastu?

Kiirreageerimisele pole projektijuhtimises kohta

MTÜ Interneti Kogukonna edu põhjuseks ACTA lahingus võib pidada ehk just seda, et sai valitud paindlik jälgimise-kohandumise strateegia, leiab Elver Loho. “Kogukonnas olen teadlikult hoidnud seda liini, et hoiame kätt pulsil ja reageerime siis, kui on õige moment. Otsime strateegilise tähtsusega kirurgilise rünnaku võimalust, vältides pikki ja kurnavaid sõdu, kus vastaspool saab madistamise eest palka, aga meie ei saa. Praktikas tähendab see ilgelt suurt ajakulu null raha eest, sest pidevalt on vaja jälgida, analüüsida, oodata.”

Tooliliigutamise mängust ei saa rahastamisest sõltuvad organisatsioonid aga loobuda, sest ka rahastaja mängib sama mängu ja hoiab seda jätkuvuses. Vahel ka silmi kinni pigistades. Nele Hendrikson Toidupangast: “Toetatakse igasuguseid toredaid algatusi, aga kui sul on vaja jätkutegevuseks raha leida, eriti MTÜde maastikul, siis see on praktiliselt võimatu. Sa pead iga kord tulema välja millegi väga uue ja uhkega, et saada starditoetusi, ehitad mingi süsteemi üles... ja siis lastakse sel kolinal kokku kukkuda.”

Läbi projektijuhtimise suurendame ja kiirendame küll ühiskonna analüüsivajadust, aga ei lahenda probleemi ennast. Ei tule siit seda muusikat. Aga raamatupidajad saavad tööd.

Mõõtmise perpetuum mobile

Kui me projektipõhisuse kõrvalt ka märkame ootamatuid probleeme, pole nende lahendamiseks ettenähtud viisides kohta inimlikule empaatiavõimele ja enesetunnetusele, mis korrastaks aega ja tegevust loominguliselt. Riiklike arengukavade ja osalusreeglite järgi joondumine kaotab ära üllatusmomendi.

Ehk on kaevanduste ja tehaste vastu võitlejad läinudki alternatiivsete palaganide teed just nimelt seetõttu, et keskkonnamõjude hindamises osaledes tegelevad nad lihtsalt oma aja kulutamisega. Muusikale pole siin kõrva. Etteantud reeglite järgi keskkonda mõõtes tegeletakse ühtlasi ka keskkonnakaitse tasalülitamisega.

Et seda mõtet kontrollida, helistasin Ivar Tammele Eestimaa Looduse Fondist ja leidsin ta parasjagu pühendunult projektiaruandeid vormistamas. Ohates lõikas ta sellest mõne minuti minu jaoks. Tüüpiline – fosforiit ei saanud sedagi. ELFi pingutusi metsanduspoliitikas iseloomustab ta pigem piiride edasi-tagasi nihutamisega. Võidud kompenseeritakse kaotustega. Ja sinna see aeg läheb.

Keskkonna mõõtmine on kokkuleppeline. Samas ei saa ükski teaduslik distsipliin öelda, kui palju on liiga palju. See sünnib ikka inimestevahelises vabas mõttevahetuses. Nii pole ehk oluline, kui palju on Virumaal tõstetud veekasutuse piirnorme, kui just see, kuidas inimesed seda tajuvad. Siin oleks vaja ööbikut Krõlovi valmist, kes meile kui isehakanud muusikutele ütleks, et pühendunud tegevus ümberistumise näol on küll edukas, kuid pole muusikaga otseselt seotud.

Reeglistatud sisemaailm

Killustuv maailm loob juurde pisikesi ühendusi. Liikmete arv väheneb, iga organisatsiooni sisemiste kaasamõtlejate arv seeläbi samuti ühes ideede testimise ja läbielamise potentsiaaliga. Ameerika õpikutes pole sõnagi liikmetest, on ainult vabatahtlikud – kellel pole juriidiliselt kaasarääkimisõigust.

Vabatahtliku kaasalööja tegevus planeeritakse tüüpiliselt ette, kaasatava inimese teod ja aeg pannakse paika töötegemise reeglistikus. See vähendab organisatsiooni loomupärast korrastumist, milles inimesed oleksid koosmõtlejad, tagasiside andjad. Et sarnaste reeglitega peavad vabatahtlikud rinda pistma ka oma töökohas ja koolis, võib see vähendada üldist loomingulisust või huvi ühiskonnaelus kaasalöömise vastu. Millega muidu seletada seda, et kaasalöömine on suurenenud eelkõige eneseväljenduslikes ühendustes – kultuuriseltsides ja hobiühendustes (Mina. Maailm. Meedia 2002-2011, TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut; osalemine on kasvanud ka ametiühingutes ja korteriühistutes). Seal saab tegeleda ka teistmoodi reeglistatud olemisega.

Liigselt korrastuvates ühendustes, kus küsitakse palju küsimusi iseenda eksistentsi kohta, on oht kaotada värskendusvõime, võime üllatada. Mitmed Eestis edukaks peetavad kodanikuühendused koguni tsenseerivad oma esindusisikute mõtteavaldustest negatiivseid kogemusi, et hoida ilusat ameerikalikku keep smiling’ut elu kireva paleti asemel. Siia tuleb lisada projekti tulemuste ilusaks kirjutamise üha arenev oskuslikkus. Sellised praktikad kitsendavad õppimisvõime etteantud standarditele vastavaks ja “skriinivad” välja arengu struktuuriprobleemid.

Kust otsida märkamisvõimet?

Joe Sutcliffe leiab oma blogis, et koloniseerimisprobleemi lahenduseks oleks see, kui Lääne vabatahtlikud otsiksid taas kodus olles alternatiive struktuuridele, mis võimaldavad globaalse vaesuse ja ebavõrduse taastootmist. See aitaks luua potentsiaali positiivseks ja kestvaks muutuseks arengumaades.

Kuidas tõlgendada seda mõtet Eesti kontekstis – muidugi juhul, kui Krõlovi künnilinnul on õigus? Selge on, et jänkisid me ei mõjuta, küll aga saame ise teadlikumalt valida oma arenguteid. Mida saaksid maailmavaatelised ühendused teistmoodi teha, et suurendada vabadust projektipõhisest tegutsemisest ja üllatada reageerimisviisiga? Et saaks lihtsalt öelda – las see fosforiiditont magab edasi, mis tast äratada.

Loe ka:

Heido Vitsur, Projektimajandus neelab kasutult aega ja inimvõimeid, Äripäev, 20. veebruar 2013.

Urmo Kübar,“Hakkame pihta, vaatame, mis juhtub!”, Hea Kodanik, 10. oktoober 2011.

Sarnased artiklid