Maastikuarhitektuur – see on laiema üldsuse jaoks arusaamatu eriala, mille täpsest eesmärgist või tegevusest eriti palju ei teata. Kui paremal juhul osatakse maastikuarhitekti ametinimetust siduda mõisaparkide ja linnaväljakutega, siis halvemal juhul tagandatakse kogu eriala üksikute üritajate marginaalseks hobiks, mille ainsaks ülesandeks näikse olevat hoonete ümber pinke paigutada. Sellise suhtumise tulemuseks on olukord, kus inimesed elavad ja liiguvad liigagi sageli keskkonnas, mis on ebameeldiv ja ebaproportsionaalne. Sealjuures isegi teadmata, et selline lahendus ei ole paratamatus, vaid tegelikult võiks abi otsida just maastikuarhitektuuri eriala teadmistest ja oskustest.

Enamik maastikuarhitektuuriga seonduvast segadusest saab tõenäoliselt alguse mõistest „maastik“. Kui pealtnäha on tegu igapäevase sõnaga, mis peaks justkui igaühele arusaadav olema, siis tegelikkuses on selle defineerimine keeruline ülesanne. Maastikuarhitektuurses mõttes on kõige õigem abi otsida Euroopa Maastikukonventsioonist (2000), kus maastik on sõnastatud kui inimese poolt tajutav, looduslike ja inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala.

Nii võibki öelda, et kaasaegses lähenemises seotakse mõiste „maastik“ lahutamatult inimkonnaga ning just sellisena käsitleb oma subjekti ka maastikuarhitektuur. Inimkeskse maastikukäsitluse tuum peitub mõneti filosoofilises arutluses, et inimene ei saa astuda väljapoole omaenese tajudest. Seetõttu on ka kogu inimkonda ümbritsev ruum – nii inimtegevusega seotud paigad kui ka puutumatu loodus – paratamatult seotud meie tegevuse, mälu- ja väärtusmaailma ning kultuurilooga, mille oleme kujundanud

Siinjuures tuleb eraldi toonitada, et inimkeskne lähenemine ei tähenda, nagu oleks maastikuarhitekti tööpõld piiratud urbaanse linnakeskkonna või asulatega. Tegelikkuses on maastikuarhitektuur seotud kõigi ruumikeskkonna osadega, kuhu kuuluvad nii linnad, külad, põllumajandusmaastik kui looduskaitsealad.

Samuti on oluline mõista, et maastikuarhitekti töö ei tähenda ainult muutmist või millegi uue rajamist. Kui reostunud jäätmaa osas on arusaadav, et hea inimkeskkonna loomiseks tuleb olemasolevat kardinaalset muuta, siis juba välja kujunenud ruumis võib piisata ainult väikestest täiendustest. Lisaks peab maastikuarhitekt olema ka see, kes tunneb ära, millal mitte sekkuda ning millal juba olemasolevat ja väärtuslikku ruumi, olgu selleks siis loodusväärtus või kultuuriline objekt, säilitada ja hoida.

Kõige lühemalt võib öelda, et maastikuarhitekti esmane ülesanne on orienteeruda kogu inimkonda ümbritsevas ruumikeskkonnas. Just maastikuarhitekt peaks olema see, kes oskab ruumi lugeda ja kaardistada selle väärtused, ära tunda genius loci ehk paiga vaimu ning seista hea selle eest, et edasine tegevus ei rikuks maastike omapära ja iseloomu. Maastikuarhitekti tööpõld ulatub sealjuures eraaedadest linnaruumi ja tervete maastikukaitsealadeni. Kuigi mastaabid võivad seetõttu olla väga erinevad, on esmatähtis alati hea ja kvaliteetse välisruumi loomine või säilitamine.

Niisiis, maastikuarhitektuur kujundab, säilitab ja suunab inimkonda ümbritsevaid maastikke, kaardistab selle väärtused ja iseloomulikud jooned ning seisab hea selle eest, et meid ümbritsev keskkond oleks kvaliteetne ja meeldiv. Kui mõnikord selgub, et ruumi elustamiseks, inimsõbralikumaks muutmiseks ja selle tajutavuse parandamiseks on vaja just mõne konkreetse põõsagrupi ette istumiskohta, siis tõesti, paigutab maastikuarhitekt sinna ka selle pingi.

Lisainfo:

Eesti Maastikuarhitektide Liidu koduleht

EMÜ maastikuarhitektuuri osakond 

TTÜ Tallinna Kolledži maastikuarhitektuuri õppekava 



Sarnased artiklid