lmselt teab iga eestlane, et Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke ning rahvuslilleks rukkilill. Läbi aastate on sellesse nimekirja lisandunud rida teisi olulisi sümbolei. Nüüd, Eesti Vabariigi juubeli eelõhtul on käima lükatud ambitsioonikas projekt, millega tahetakse üles leida ja kaardistada Eesti rahvusmaastikud.

Esimest korda tõstatas rahvusmaastike teema Eesti Looduskaitse Selts 1994. aastal ning kuigi maastike väljavalimiseni tookord ei jõutud, on mõiste erinevatest dokumentidest siiski läbi käinud. Nii on näiteks 2012. aastal kehtestatud üleriigilises planeeringus Eesti 2030+ sätestatud, et planeeringu ajaperspektiivis tuleb välja töötada rahvusmaastike valimise kord ning nende edasine kaitse. Rahvusmaastike kandidaate on välja pakutud ka eelneva kümnendi jooksul koostatud maakondade teemaplaneeringutes.

Kuigi rahvusmaastikke on üht- või teistpidi käsitlenud mitmed riigid, on sageli tegu rohkem looduskaitseliste programmidega. Eesti rahvusmaastike idee lähtub aga pigem põhjanaabri Soome eeskujust. Nimelt valis Soome Keskkonnaministeerium juba 1992. aastal Vabariigi 75. juubeliks välja 27 rahvusmaastikku. Kuigi valituks osutunud paigad asuvad samuti suuremas osas looduskaitsealadel, on nende väärtus ennekõike määratletud läbi inimkeskse loodus- ja kultuuripärandi ning pärimusloo.

Ka Eesti rahvusmaastike kaardistamisel on põhirõhk asetatud sümbolväärtusega maastikele, kus oleks ühendatud Eestile omane loodus ning siinne aja- ja kultuurilugu. Rahvusmaastik saab olla paik, kus on loetavad Eesti ajaloo erinevad tahud ning mis on lahutamatult seotud inimeste mälupiltide ja eneseteadvusega. See on ka põhjus, miks rahvusmaastik ei pea olema ainult looduslikult väärtuslik või traditsiooniliselt ilus maastik.

Eesti ei ole ainult raba või loopealne või idealiseeritult puutumatu männimets. Lisaks põlismetsale või traditsioonilisele külamaastikule on ka vanad kolhoosikeskused, linnasüdamed või tööstusmaastikud osa siinsest ajaloost ja meile juba põlvkondade vältel iseloomulikuks saanud maastikumustrist. Rahvusmaastike projekti eesmärk ongi leida need kõige olulisemad maastikud, mis annaksid võimalikult tõetruu läbilõike sellest, millisena siin elavad inimesed ise oma kodumaad tunnetavad, näevad ja väärtustavad.

Praeguseks hetkeks on rahvusmaastike projekti edasine eestvedamine usaldatud samale organisatsioonile, kes idee esmakordselt välja käis ehk Eesti Looduskaitse Seltsile. Kuigi pole veel päris selge, kuidas valikuprotsess tehniliselt täpselt välja nägema hakkab, jääb lõplik otsus rahva kanda. Just inimesed, kes on siinses keskkonnas elanud ja kasvanud, oskavad kõige ausamalt ära tunda need maastikud, mis on omased nende identiteedile ja enesemääratlusele.

Millised täpselt saavad olema need paigad, mis pärjatakse tiitliga Eesti rahvusmaastik, on hetkel seega veel lahtine. 2018. aastaks, mil Eesti Vabariik tähistab oma 100. juubelit, peab valik aga tehtud olema, et edasi saaks jätkuda töö nende maastike kaitsmise, säilitamise ja teadvustamisega.

Rahvusmaastik saab edaspidi olla midagi, läbi mille tutvustada Eesti identiteeti välismaal, aga mis rohkemgi veel peaks suhestuma siinsete inimeste endi mõtte- ja väärtusmaailmaga. Niisiis loodame, et juba mõne aasta pärast oskab iga Eesti inimene meid ümbritseva maastiku lugu juba veidi paremini mõista ning õige pea suudab iga koolilaps lisaks suitsupääsukesele ja rukkilillele üles loetleda ka Eesti rahvusmaastikud.

Jaga: