Eesti metsanduse arengukava 2021–2030 (MAK2030) juhtkogu jõudis pärast pooleaastast arutamist otsusele, milline raiemaht nimetada Eesti jaoks kestlikuks – selleks osutus 10 miljonit tihumeetrit aastas. Bioneeri kaasautor Piret Räni uurib, kuidas seatud eesmärk Eesti metsi mõjutab.

8. detsembril toimunud pressikonverentsil andis MAK2030 juhtkogu kõneisik, Eesti Maaülikooli metsapatoloogia professor Rein Drenkhan keskkonnaminister Erki Savisaarele üle metsanduse arengukava aastani 2030. Savisaar on arengukava saaga ajal juba viies keskkonnaminister, kelle kätes on nüüd nelja aasta jooksul koostatud dokumendi saatus.

Kas 10 miljonit tihumeetrit on looduse jaoks kestlik raiemaht?

Kõige põletavam osa arengukavast on kahtlemata järgmiste aastate raiemaht. Juhtkogu valis nelja metsakasutuse alternatiivi vahel: kas kestlik oleks raiuda ca 19, 13, 10 või 7 miljonit kuupmeetrit (tihumeetrit) aastas. Rein Drenkhan soovitas juhtkogu nimel, et kõige sobilikum on kolmas, ühtlase kasutuse stsenaarium, mille alusel võib raiuda 9-11 miljonit kuupmeetrit aastas. See maht tagavat ka, et kuni 2060. aastani on metsad neto süsinikusidujad, ehk emiteeritav süsinikukogus jääb alla seotava süsinikukoguse. Õhtulehes 14. detsembril 2021 avaldatud Priit Pärnapuu artikli andmetel on Drenkhan selles küsimuses liiga optimistlik. 

Viimasel kümnel aastal on keskmine raiemaht olnud 10,8 miljonit tihumeetrit. Seega ei muutu uue metsanduse arengukava tõttu raiemahu küsimuses hetkel eriti midagi.

Euroopa Liidu rohepöörde paketiga «Eesmärk 55» seoses tehtud keskkonnaagentuuri ja Eesti Maaülikooli uuringu (LULUCF analüüs) järgi säilib puiduvaru, kui raiemaht püsib aastas keskmiselt 10,1 miljoni tihumeetri juures. 

Ent kui suure raiemahu korral säiliks kõige paremini loodus? Looduskaitsjate hinnangul oleks pidanud elurikkuse säilimiseks valima kõige väiksema, ca 7 miljonit tihumeetrit pakkunud stsenaariumi. Ka Eestile pakutud CO₂ sidumise eesmärki õnnestuks täita ainult viimase raiestsenaariumi korral, kirjutab Ülle Harju Postimehe artiklites.

Keskkonnaminister Erki Savisaar ütles, et MAK2030 on laiapõhjaline kokkulepe meie metsade kaitseks ja kasutamiseks. See on olnud üks Eesti Vabariigi ambitsioonikamaid kaasamisprojekte, milles on osalenud ca 700 inimest. Koos arengukava kavandiga andis juhtkogu edasi kogumi huvitavaid lisadokumente, sh “Metsakonflikt” ja “MAK2030 algatamise ettepanekus toodud 101 probleemi analüüs”. Lõpliku kinnitamiseni Riigikogus peaks MAK2030 jõudma aasta pärast, vahepeal tutvustatakse dokumenti huvirühmadele ja viiakse läbi mõjude hindamine. Aga mis saab siis, kui huvirühmad pole dokumendiga rahul?

Eesti metsanduse arengukava üldeesmärgiks on kestlik metsandus, mille saavutamiseks on seatud kolm alaeesmärki: (1) metsandus arvestab kliimamuutuste ning metsade elurikkuse seisundiga, (2) metsandus on majanduslikult konkurentsivõimeline ja (3) kaasav ning arvestab kultuuriliste ja sotsiaalsete väärtustega. “Arengukava pöörab tähelepanu elurikkusele, näiteks peame tõhusamalt kaitsma loodus- ja põlismetsi,” osundas Savisaar. “Oluline on vältida suurte lagedate alade koondumist. Arengukava eesmärk on liikuda metsamajandamises ühtlase kasutamise suunas. Uuendusraiete mahud annavad suurema osa kogu aastasest raiemahust, aga raietele seatud tingimustega saab riik kaudselt neid mahtusid suunata. Tähelepanu peame pöörama metsamaa raadamise küsimusele, samuti tuleks väheväärtuslikku maad metsastada.”

Kas aastas 10 miljonit tihumeetrit raiudes on tegelik kestlikkus võimalik, või etendatakse meile kabinetis sündinud näilist kestlikkust?

Aga kus on looduskaitse arengukava 2030?

Sirvisin metsanduse arengukava praegust dokumenti, kuulasin esitlust ja mõtisklesin selle üle, et kuigi väidetavalt esindab see arengukava metsades toimuvat nii metsamajanduse kui ka metsade kaitse ja muude aspektide poolest, on sõnakasutus otseselt puidutootmise poole kaldu. Rõhuasetus on läbivalt metsal kui puiduressursil, räägitakse majandatavast metsast. Muud aspektid on lisatud, kuna peab. 

Arutatakse metsakasutuse alternatiive ja raiestsenaariumeid, metsa puidulise ja mittepuidulise kasutamise tagamist. Ilmselgelt peaks selline lähenemine käima koos teise dokumendiga, kus vaadeldakse olukorda looduse liigirikkuse säilimise vaatenurgast. Ja siis need dokumendid saaksid teineteist täiendada ja samal ajal kooskõlas olla. 

Veidi süvenedes sain aru, et tegelikult ongi metsanduse arengukava mõeldud olema paaris looduskaitse arengukavaga, aga looduskaitse arengukava lõppes aastal 2020 ja seda enam uuendada ei kavatseta. Edaspidi suunatakse looduskaitse areng keskkonnavaldkonna arengukavasse. Paraku saab see olema palju üldisem ja pole mõeldud otseselt metsanduse arengukavaga ühiselt metsavaldkonda korraldama. Minu arvates on see murettekitav. Kui me võtame paralleeliks, et Keskkonnaministeerium ei tegutse vastavalt oma missioonile liigirikka looduse eest seistes, siis kardan, et looduskaitse areng lahustub keskkonnavaldkonna arengukavas täiesti ära.

Ka arengukava tellimusdokumendis tuuakse muuhulgas probleemina välja, et metsade majandamine ja metsade kaitsmine on ühes ministeeriumis. Üks ministeerium peab hea seisma nii selle eest, et liiga palju ei raiutaks, kui ka lubama raiuda ning see on põhjustanud ka konflikti ühiskonnas. Sama probleem on maavarade kasutamisega.

Me vajame praeguses olukorras Looduskaitseministeeriumit!

Keskkonnaministeerium võiks lugeda omaenda missiooni: “Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb säästlikult kasutada. Keskkonnaministeeriumi ülesanne on luua sellised eeldused ja tingimused, mis tagavad meile ja tulevastele põlvedele liigirikka looduse ja puhta elukeskkonna ning kindlustavad loodusvarade säästliku kasutamise. Keskkonnaministeeriumi missioon on olla ühiskonnas keskkonnahoidliku mõtte- ja toimimisviisi eestvedaja, et meie elukeskkond oleks puhas, loodus liigirikas ning areng jätkusuutlik."

Paha ei tee ka ministeeriumi visiooni lugemine: "Eesti ühiskond on keskkonnateadlik, teadmistepõhine ja innovatiivne, loodusvarasid kasutatakse jätkusuutlikult, elurikkus säilib, elukeskkond on puhas ja kliimaneutraalne aastaks 2050.”

Kas midagi head ka annab välja tuua?

Pressikonverentsi käigus toonitati olulise punktina looduslike pühapaikade kaitsmise ja kaardistamise vajadust. Lõpuks ometi on Ahto Kaasiku aastatepikkune võitlus hakanud vilja kandma ja looduslike pühapaikade ehk hiite mainimine ei tekita tõrjerefleksi ja naerupahvakuid. See on meie ajalugu, need paigad on meie hingemaastikud. 

Samuti võime lugeda plaanist raierahu ideega edasi minna: “Üksnes vabatahtlikest meetmetest kevad-suvisel ajal fauna kaitsmiseks siiski ei piisa, mistõttu tuleb vähemalt kaitstavatel aladel, mis on linnustiku ja ka muu loodusliku mitmekesisuse seisukohast kõige olulisemad, seniseid kaitsemeetmeid tõhustada. Samuti tuleb välja selgitada ja analüüsida, milliseid võimalusi ja riske (mh raierahuga kaasnevad kulud) raierahu laiem rakendamine mitte kaitstavates erametsades kaasa võib tuua.” (MAK lk 10)

Tegelikult on see kummaline, et kaitsealadel peab raierahu eraldi toonitama, kaitsealad ongi looduse kaitsmise kohad. Samuti on eeskujuks toodav RMK poolt peetav kahekuuline raierahu ilmselgelt liiga lühike - eesmärgiks on ju pesitsejatel lasta pojad lennuvõimelisteks täiskasvanud lindudeks kasvatada, mis võtab paljudel liikidel märksa kauem aega. Eraldi küsimus on, kuidas kavatsevad keskkonnaametnikud lindudega kokku leppida, et pesitsusaega tuleb lühendada ja pesapaikadeks valida (vähemalt esialgu) ainult kaitsealad?

Mis veel kriipima jäi?

Minu jaoks on kummaline, et metsanduse arengukavas ei eraldata kohe alguses mittemajandatavad metsad majandatavatest metsadest. Teema muutuks palju selgemaks, kui kohe oleks määratletud need alad, mida ei majandata või mida majandatakse püsimetsana – nendeks peaksid olema Natura alad, kaitsealad, vääriselupaigad, rohevõrgustik ning puhkemetsad.

Rohevõrgustiku üleriiklikust planeeritud säilitamisest ei räägita arengukavas peaaegu üldse, neid mainitakse omavalitsuste kontekstis – ometi on need üliolulised, et loomad saaksid ilma inimestega kokku puutumata ringi liikuda ka siis, kui mõni omavalitsus sellest huvitatud pole. Sama lugu on ka puhkemetsadega (KAH-alad ehk endised kaitsemetsad).

Küsisin pressikonverentsil, kas koostatud arengukavas on ka ette nähtud selliseid hoobasid, mis aitaksid kaitsta KAH-alasid ja rohevõrgustikku ka siis, kui kohalikud omavalitsused ei ole looduskaitselistest tegevustest otseselt huvitatud. Rein Drenkhan nentis, et see küsimus on arengukavas adresseeritud, parema kaasamise peale on mõeldud ning olukord peaks muutuma paremuse suunas. Keskkonnaminister Erki Savisaar vastas aga, et sellist olukorda ei saa tekkida, et kohalikud inimesed on metsa säilimisest huvitatud, aga omavalitsus ei ole, kuna kohalikud inimesed ju valivad kohaliku omavalitsuse volikogu ja vallavalitsuse, seega kohalik omavalitsus on igal juhul huvitatud KAH-aladest. Isiklikult arvan seepeale, et Savisaar on äärmiselt naiivne, kui ta tegelikust poliitikast nii vähe teadvat näib, et kohalikke inimesi homogeenseks massiks ja kõiki valituid kõigi huvisid kaitsvaiks peab ning rahavoogude liikumist vallas otsuseid muutvaks ei hinda.

Kohalike üldplaneeringutega raiepiirangute määramise kõrval peaks siiski ka üleriiklikult valvama, et rohevõrgustikud säiliksid ja inimestele olulised puhkemetsad kannatada ei saaks.

Metsakonflikti ei mõisteta

Lisaks ei ole arengukava koostajad aru saanud metsakonflikti ehk “metsasõja” tegelikest põhjustest ning selle tunnistuseks on dokumendina juurde pandud lisa, kus pole üldse kirjas neid põhjuseid, mis paistavad metsakaitsjate vaatest.

Tegelikest metsakonflikti põhjustest olulisim on, et 2007. aastal kaotati metsaseaduse muudatustega kaitsemetsade kategooria - inimestele olulisi puhkemetsi hakati käsitlema tavaliste majandusmetsadena ja neid “uuendama” lageraietega. See “uuenduskultus” aga loomulikult inimestele ei meeldi. Mõned aastad hiljem hakkas RMK neid endisi kaitsemetsi nimetama KAH-aladeks ning võimaldas inimestel kaasamise sildi all koos RMK esindajaga nentida, et läheb raiumiseks. “Kaasatavatel” polnud sõnaõigust, et panna lageraiele vetot. Küll aga tekitas see olukord viimastel aastatel kodukoha metsi kaitsvate MTÜ-de tekkimise laine, et metsade päästmiseks RMK-ga kasvõi kohtu teel vaidlusse asuda. KAH-alade konflikti süvendavad pidevad teated, kuidas riigimetsas asuvatel Natura looduskaitsealadel toimuvad lageraied. 

Seega metsakonflikti kese peitub selles, et inimesed kaitsevad metsi riigi eest. See, et riigi vastu minnakse kohtusse ja inimesed koguvad korjandustega raha selle eest maksmiseks, näitab, et riik ei ole metsadele heaks peremeheks.

Lisaks lageraied looduskaitsealadel, vääriselupaikade vähene arvelevõtmine ja muu, mida saab kokku võtta nendinguga: riik ei täida ega jõusta direktiive ega seaduseid. “Tõsisemaks vastasseisuks läks 2016/2017, kui võeti vastu see viimane salakavalate sõnastustega või muudatustega Metsaseadus,” ütles Leo Filippov Ööülikoolis.

Eesti mets väärib ökoloogilisema vaatega arengukava

Kummastav on see, et MAK juhtkogu väitel ei ole seost raiemahu ja metsaelustiku mitmekesisuse vahel, kuigi just väikseima raiemahuga metsakasutuse stsenaarium olla elustikule kõige parem. See on ju otsene vale! Iga metsaökoloog võib pidada pika loengu eri elukohatüüpidest ja vanametsaliikide tundlikkusest inimeste häiringute suhtes. Ja see, et mida rohkem lageraieid, seda rohkem ka hävitatud elupaiku, on ju ilmselge.

Kokkuvõtteks ütlengi, et on ääretult kurb, et metsanduse planeerimisel ei võeta aluseks, et iga mets on ökoloogiline kooslus ja omanäoline elupaik ning eeskätt peaksime tagama metsaelustikule ning inimestele vajalike metsade säilimise selliste maastikutüüpidena, nagu nad looduses on.

Kui palju me tahaksime riigi taskust lageraiemajandusele peale maksta?  

Lisaks ähvardab Eestit veel üks konks – süsinikukvootide hind tõuseb lähiaastatel kõvasti, aga praeguse raiemahu ja sellise metsanduse arengukava korral jääb meie metsandus heitja, mitte siduja rolli.

“Euroopa Komisjon avalikustas juulis kliimapaketi „Eemärk 55“ ("Fit for 55"), mis näeb ette, et kogu Euroopa Liidus seob LULUCF sektor 2030. aastal 310 miljonit tonni CO₂. Kuidas see jaguneb liikmesriikide vahel? Praegu kooskõlastusringil olev kava näeb Eestile ette 2,5 miljoni tonni sidumise LULUCFi sektoris,” kirjutab 14. detsembril 2021 ilmunud Õhtulehes Priit Pärnapuu.

Sisutihedast artiklist saame teada, et raiemahuga 10 miljonit kuupmeetrit aastas Eesti mitte ei seo aastas 2,5 miljonit tonni süsinikku, nagu ette nähtud, vaid hoopis emiteerib 0,9 tonni, mis aastaks 2030 kasvab juba 1,4 miljoni tonni heiteni. Ühe tonni hinnaks on praegu 25 eurot, aga ennustuste kohaselt võib hind kasvada selle aja jooksul ka 300 euroni tonni kohta. 

Ideega kogu mets enne ära uuendada ja siis süsinikku siduma hakata, on metsandussektor tegelikust elust umbes 40 aastat maas. Nimelt 40-50 aastat kestab “süsinikuvõlg” – see on aeg, millal maha võetud mets, puit ja pinnas emiteerib, aga uuendatud mets ei ole veel sidunud seda kogust süsinikku, mida eelmise metsapõlve raiumine õhku paiskas. Selle triki luhtaminekut on aeg tunnistada ja pöörata metsanduse strateegia tõelise süsinikusidumise poole. Seda võimaldaks püsimetsandus ja metsaalade laiendamine.

Pressikonverents on järelvaadatav.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta