Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse ametnik Katrin Väljataga jagas Bioneeriga omi mõtteid keskkonnaseisundi alase info kättesaadavusest.

Mõned kuud tagasi toimus Hollandi sadamalinnas Rotterdamis, mis on ka üks maailma suurimaid sadamaid, pinnase- ja mullakaitset puudutav nõupidamine. Ühtlasi tehti osalejatele ekskursioon Rotterdami sadama territooriumil ning Hollandi esindajad kõnelesid ka kohalikest probleemidest. Ma loomulikult teadsin, et Holland on suures osas „ehitatud“ maa – kogu pinnas, mis kaevatakse üles, kasutatakse ära täitematerjalina. Kasutatakse ära ka sadama akvatooriumi süvendustöödest pärinevad meresetted. Seetõttu on väga rangelt reguleeritud, millise kvaliteediga pinnast kus kasutada tohib. Mitte mingil juhul ei tohi meresetteid kasutada täitematerjalina elamupiirkondades, kuna need sisaldavad rohkelt raskmetalle ja naftasüsivesinikke. Samas on keelatud puhta pinnase kasutamine täitematerjalina tööstuspiirkondades. See oleks ju niigi piiratud ressursi sulaselge raiskamine.

Need probleemid võivad Eesti elanikule tunduda esmapilgul kauged ja võõrad, kuna oleme harjunud oma maad pidama inimtegevusest suhteliselt rikkumata alaks, ja seda ta ongi, võrreldes suure osa teiste Euroopa riikidega. Ometi on meilgi siin oma probleemid, mida viimastel aastatel hoogustunud ehitustegevus ja tööstuse areng on võimendamas. Rääkides saastunud pinnasega seonduvast meenuvad kohe Nõukogude Liidu perioodist pärandiks jäänud ja vahepeal kasutuna seisnud endiste tehaste-vabrikute territooriumid, kollektiivse põllumajanduse päevist jäänud karjalautade ja  väetise- ning sõnnikuhoidlate varemed, samuti endise Nõukogude Liidu armee mahajäetud sõjaväeobjektid. Surve nende alade kasutuselevõtuks suureneb üha ning sellega seoses tuleb päevavalgele reostuskoldeid, mis tuleb enne alade kasutuselevõttu kindlasti likvideerida või vähemalt kindlustada nii, et need ei kujutaks endast ohtu keskkonnale ja inimeste tervisele. Suurem osa taolistest reostuskolletest on riiklike inventuuridega kaardistatud, nende kohta on informatsioon olemas, suur osa on ka puhastatud või rakendatud neil reostuse levimist takistavaid meetmeid. Kust aga saada informatsiooni, kus ja mida on tehtud ning milline on mingis piirkonnas keskkonnaseisund? Kust saab informatsiooni inimene, kes on plaaninud osta endale maatüki looduskaunis kohas ja kavatseb rajada sinna kodu enda perele? Äkki hakkab vundamendiaugu rajamisel maapinnast immitsema masuuti? Äkki peidab lähedases võsas ennast bituumenijärveke? Äkki polegi kaevuvesi puhas, vaid hoopis pigem petrooleumimaitseline?

Ega’s inimtegevus pole ainus tegur, mis võib muuta elamise mingis piirkonnas kui just mitte võimatuks, siis eeldatust veidi keerulisemaks. Eesti mitmetes piirkondades on teatud elementide radioaktiivsete isotoopide (radionukliidide) sisaldus põhjavees kõrgem joogiveele kehtestatud piirmäärast. Samuti esinevad mõnede piirkondade põhjavees ka inimtervisele ohutust piirist kõrgemad boori- ja fluorisisaldused. Nii radionukliidide kui eelpoolnimetatud mikroelementide boori ja fluori suuremad kontsentratsioonid on looduslikku päritolu, pärinedes kivimitest, mille vahel ja peal põhjavesi liigub. Et aga ennetada võimalikke tervisehädasid, tuleb joogiveehaarete, st joogiveevõtu kohtade rajamisel ülalnimetatud piirkondlikke eripärasid kindlasti arvestada. Kust aga saada vastavat informatsiooni? Kas inimesel endal on ka võimalik kontrollida, millist joogivett talle pakutakse?

Või võtame välisõhu kvaliteedi. Sealsamas Rotterdami sadamas ringi käies köhisid ja läkastasid Eesti, Leedu ja Norra esindajad üsna kõvasti, samas väitsid sadama keskkonnatöötajad, et õhk pidavat täna üsna hea olema. Otse tohutute keemiakombinaatide kõrval, paarisaja meetri kaugusel plahvatusohtlike tünnide merest on aga linn. Minul tärkas küsimus – kas kohalikud elanikud ei kaeba selliste elutingimuste üle? Tallinnas on probleemiks Kopli naftaterminal ja linna läbivat raudteed mööda liikuvad kütuseveosed. Siin aga elab oluliselt suurem hulk rahvast ju otse viitsütikuga pommil… Rääkimata õhukvaliteedist, mis vähemalt meie põhjamaiselt-baltlaslikult tundlike ninade hinnangul oli küll allapoole arvestust ka „heal“ päeval. Kahjuks ei saanud me toona vastust küsimusele, kas neil ka õhukvaliteeti pidevalt registreerivad automaatmõõtejaamad paigaldatud on. Hiljem leidsin selle informatsiooni sadama kodulehelt jaotuse „Education: High School Info“ („Haridus: info gümnaasiumi tasemele“) alt, kuna eraldi sektorit keskkonnaseisundi jaoks sadam oma kodulehel ette näinud ei ole. Aga jah, välisõhu kvaliteeti määratakse sadamaalal pidevalt, ütles leitud tekst. Kust aga saab Eesti inimene, Tallinna või Kohtla-Järve või Narva elanik teada, milline on välisõhu kvaliteet tema kodupiirkonnas? Rotterdami kritiseerima olete meistrid, aga kas meil üleüldse tehakse midagi selleks, et inimesed saaksid teada, mida nad sisse hingavad, või pannakse kõik kalevi alla? Kindlasti mõtleb mõnigi lugeja kahjurõõmsa kibedusega, et ega ei, ei ole meil sellist infot, see on ainult ametkondlikuks kasutamiseks! Jah, seal sellel kodulehel oli ta natuke imelikus kohas, aga vähemalt oli. Meil Eestis ei saa sellist infot ÜLDSE kätte! Ennetamaks sellist reaktsiooni panen siia kohe ühe lingi: http://www.ts.ee/?k=1&p1=2&p2=68&p3=70. See on Tallinna Sadama koduleht, siit liikuge kindlasti edasi Eesti Õhukvaliteedi Juhtimissüsteemi lehele, millele tekstis viidatakse.

Kuid nüüd asja juurde. Kõik ülaltoodud näited olid mõeldud illustreerimaks seda, miks on tavalisel inimesel vaja omada informatsiooni keskkonnaseisundi kohta. Näidetega võiks edasi minna lõputult. Seda informatsiooni vajavad ka kohalikud omavalitsused, vajavad arendajad, vajavad riigiasutused. Milleks? Et tagada elukeskkonna hea kvaliteet mitte ainult inimestele, vaid ka kõikidele teistele liikidele meie ümber. Et tagada liikide, koosluste ja maastike mitmekesisuse säilimine. Nende eesmärkide saavutamiseks tuleb inimesel iga oma sammu planeerida väga hoolikalt, olgu selleks sammuks siis riikliku keskkonnastrateegia ja -tegevuskava väljatöötamine ning rakendamine, uue tehase rajamine, elamupiirkonna ehitus või kaitseala kaitsekorralduskava väljatöötamine. Kust seda infot siis saada? Erinevate ettevõtete ja asutuste kodulehtedelt, kus nad on paigutatud kes teab kuhu? Ja kas see info on üldse usaldusväärne, kuidas see saadud on?

1999. aastal võttis Riigikogu vastu keskkonnaseire seaduse (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=905398). Keskkonnaseire on selle seaduse sõnastuses keskkonnaseisundi ja seda mõjutavate tegurite järjepidev jälgimine, mis hõlmab keskkonnavaatlusi ja -analüüse ning vaatlusandmete töötlemist. Keskkonnaseiret viiakse Eestis läbi kolmel tasandil, milleks on riiklik keskkonnaseire, kohaliku omavalitsuse seire ja ettevõtte seire. Anname lühiülevaate neist kolmest tasandist. Esiteks riiklik keskkonnaseire kui kõige ulatuslikum ja põhjalikumalt välja arendatud keskkonnaseire tasand. Riiklikku keskkonnaseiret viiakse läbi riigi eelarvest ja rahvusvaheliste programmide eelarvest ning seda koordineerib Keskkonnaministeerium. Riikliku keskkonnaseire programmi ajalugu ulatub tagasi aastani 1994, mida loetakse selle programmi algusaastaks. Sel aastal valmis riiklik keskkonnaseire programm, mis hõlmab erinevaid valdkondi alates meteoroloogiliste parameetrite jälgimisest kuni seismilise seireni välja. Nende vahele mahub nii eluslooduse mitmekesisuse seire, metsaseire, mullaseire, välisõhu seire, siseveekogude ja rannikumere seire, põhjaveeseire, kiirgusseire jne. Riikliku keskkonnaseire programmi kohaselt on iga valdkond jaotatud alam- ja allprogrammideks, millel on oma vastutavad täitjad. Nendega sõlmibki Keskkonnaministeerium vastavalt programmide lähteülesannetele lepingud seiretööde teostamiseks. Riikliku keskkonnaseire aruandlus ning kogutud andmestik on avalik. Aruannete elektroonilised versioonid on avalikustatud riikliku keskkonnaseire veebilehel, mida on kõige lihtsam leida leheküljelt http://www.keskkonnainfo.ee. See on Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse poolt hallatav keskkonnainfot koondav veebileht. Ülamenüüst leiate alajaotuse Keskkonnaseire, mille alt avanebki riikliku keskkonnaseire veebileht. Riikliku keskkonnaseire veebilehelt leiate seirearuanded, seireandmed, seirejaamade nimekirjad ning nende paiknemist iseloomustavad kaardid, temaatilised kokkuvõtted ja uudised. Siit leiate pidevalt midagi uut, nii et salvestage endale selle lehekülje aadress!

Kohaliku omavalitsuse seiret viivad läbi linnad ja vallad oma tarbeks, täienduseks riiklikule seirele. Vahendid selleks tulevad kas riigieelarvest tehtud sihtotstarbelistest eraldistest või kohaliku omavalitsuse eelarvest. Kohaliku omavalitsuse seire mõte seisneb selles, et kohalik omavalitsus teab oma probleeme ja vajadusi ikka ise kõige paremini, ning kui riikliku keskkonnaseire programmi seirevõrk ja seireprogrammid ei kata neid vajadusi, on kohalikul võimul võimalus sarnaseid töid ise tellida. Kahjuks on see seiretasand Eestis üsna nõrgalt arenenud. Ühest küljest napib kohalikel omavalitsustel vahendeid ja ka tööjõudu taolise programmi väljatöötamiseks ja läbiviimiseks. Teisest küljest on erinevate omavalitsuste vajadused väga erinevad ning paljudel juhtudel katab riiklik seire suurema osa andme- ja infovajadusest. Kolmandaks – keskkonnaseire läbiviimise vajadust pole sellel tasandil ehk ka piisavalt teadvustatud.

Ettevõtte seiret viivad läbi, nagu nimigi ütleb, ettevõtted. Ettevõtted võivad teha keskkonnaseiret kas neile keskkonnalubadega kohustuseks pandud viisil ja mahus või omaalgatuslikult nö „iseenda“ tarbeks. Keskkonnalubadega määratud mahus teostatud seire andmestik on avalik, kui mõnes kehtivas seadusandlikus aktis pole sätestatud teisiti. Ettevõtete omaalgatuslikult teostatud seire tulemuste avalikustamise üle otsustab ettevõtja ise. Ettevõtete seirekohustuste kohta saab informatsiooni Keskkonnalubade Infosüsteemist, mille haldajaks on Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus (vaata http://klis.envir.ee). Ettevõtte seire andmestiku avalikustamise osas on veel paljutki teha. Ettevõtted esitavad oma andmed keskkonnaloa andjale, kelleks enamasti on kohalik keskkonnateenistus. Eesmärk on ka see andmestik teha ühtviisi hõlpsaks kasutajale leida kui on riikliku seire andmestik – st lisaks lubadele oleks ühest kindlast kohast leitav ka kogu vajalik seireandmestik. Ettevõtete seireandmete avalikustamise valdkonnas on heaks näiteks juba ülalpool toodud Eesti Õhukvaliteedi Juhtimissüsteem, kust kasutaja leiab andmed nii riiklikust õhuseirest kui ettevõtete omaseirest. Tulevikus peaks kasutaja saama erinevate seiretasandite andmestikku ühes kohas koos vaadata Keskkonnaregistri kaudu, mis koondab lisaks keskkonnaseire andmestikule ka palju muud. Mida täpselt, uuri edasi Keskkonnaregistrist, kuhu pääsed samuti Keskkonnainfo lehekülje kaudu (http://www.keskkonnainfo.ee).

Andmed ei ole aga veel info – et andmetest saaks kasutajatele arusaadav informatsioon, on vajalik nende andmete analüüs ning mõõtmistulemuste tõlkimine nö inimkeelde. Mida tähendab piirväärtuse ületamine? Mida tähendab ühe konkreetse näitaja konkreetne väärtus konkreetses seirekohas – näitab see arv nüüd head või halba seisundit? Kas tõusev kõver on positiivne näitaja ja kui pikalt üks kõver tõusma või langema peab, et sellest mingeid järeldusi saaks teha? Vihane kodanik pahandab – panite jah andmed välja, aga mida ma neist nüüd välja lugema peaks? Jah, avaliku teabe seaduse nõuded on täidetud, andmed on väljas. Jah, Ǻrhusi konventsiooni nõuded on täidetud, aga… kas keegi neist kaartidest, tabelitest ja graafikutest ka midagi aru saab? Riikliku keskkonnaseire aruanded enamasti sisaldavad ka järeldusi, põhjendusi ja selgitusi, kuid neid ei jõua ju täies pikkuses läbi lugeda!

Selles osas on oluline roll täita Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskusel. Ühest küljest koondab nimetatud asutus väga erinevat keskkonnaandmestikku ja peab vastavaid andmebaase, tagades andmeedastuse ja -vahetuse nii siseriiklikul kui rahvusvahelisel tasandil. Teisest küljest loob Info- ja Tehnokeskus nendel andmetel põhinevalt ka väljundit, olgu selleks siis veebipõhiste infosüsteemide kasutajaliidesed, veebilehed või elektroonilised ja paberkandjal ilmuvad trükised. Keskkonnaseire andmestiku põhjal annab Info- ja Tehnokeskus välja keskkonnaseire ülevaateid. Eelmine ilmus 2006. aastal ning see hõlmab riikliku keskkonnaseire alam- ja allprogrammide tulemusi aastatest 2004 ja 2005. See väljaanne ilmus vaid elektroonilisena ning on pdf-kujul kättesaadav riikliku keskkonnaseire veebilehelt (http://eelis.ic.envir.ee:88/seireveeb/aruanded/5060_Keskkonnaseire04_05.pdf).

Iga-aastased väljaanded ongi edaspidi plaanis koostada vaid elektroonilistena, kuna esiteks on sel viisil tulemuste avalikustamine operatiivsem, teiseks hoitakse kokku paberit ja trükivärvi, kolmandaks – ühe aasta jooksul enamasti midagi põrutavat ei sünni ka ning aastase sammuga ilmuva trükise puhul tekstid suuremas osas kordavad eelmise aasta omi. Eriolukordadest tuleb niikuinii koheselt teavitada, mitte oodata trükise valmimiseni. Eriolukordadest teavitamisest räägib keskkonnaseire seaduse kehtiv redaktsioon nii: „Kui keskkonnaseirejaama või -ala andmed näitavad tekkivat ohtu keskkonnale, on keskkonnaseire allprogrammi vastutav täitja kohustatud sellest viivitamata teatama Keskkonnainspektsioonile ning ohustatud ala asukoha kohalikule omavalitsusele ja maakonna keskkonnateenistusele, pinna- ja põhjavee ning õhu ja mulla saastamise korral ka kohalikule tervisekaitsetalitusele.“.  Üldine printsiip teavitamise koha pealt on – pigem rohkem kui liiga vähe. Ka riikliku keskkonnaseire uudisterubriik avaldab vastutavatelt täitjatelt laekuvat informatsiooni eriseisundite ja suuremat tähelepanu vajavate probleemide kohta.

Paberkandjal keskkonnaseire ülevaade on plaanis edaspidi panna ilmuma igal viiendal aastal. Esimene taoline ilmub 2008. aastal (antud artikli kirjutamise ajal 2008. aasta aprilli lõpus on käsikiri juba trükikojas). Keskkonnaseire ülevaadete puhul püüab Info- ja Tehnokeskus liikuda erinevate valdkondade seostatud analüüsi ja kasutajasõbralikkuse suunas. Pikkade aegridade graafiline esitamine, joonised, fotod, teemakaardid – kõik see peaks senisest enam aitama visualiseerida keskkonnaseire tulemusi ja aitama lugejal luua ettekujutust oma huvipiirkonna elukeskkonna kvaliteedist. Elukeskkonda tuleb seejuures mõista laiemalt kui tavapäraselt ehk harjunud ollakse. See ei ole sinu linnaosa, kodulinn, küla või alevik, see on muld sinu jalge all, õhk sinu ümber ja vesi mitte ainult sinu kraanis, vaid ka jões-järves ja 100 või enama meetri sügavusel vettpidava kivimikihi peal. See on mitte ainult sinu ja isegi mitte ainult inimese kui liigi elukeskkond, vaid see on ka kodu miljonitele silmaga nähtamatutele olevustele, tänu kellele lagunevad õunasüdamed kompostihunnikus ja ning langenud lehtedest saab viljakas huumus, see on tuhandete idanevate, kooruvate ja sündivate olevuste kodu, ilma kelleta oleks inimese elu üpris võimatu, aga kes ei ole olemas mitte inimese jaoks (pigem tema kiuste…).

Täpselt nii tähtis ongi keskkonnaseisundi jälgimine ehk keskkonnaseire ja täpselt nii oluline on anda inimestele sellest arusaadavat ja adekvaatset informatsiooni. Kui selle kirjutise alguse juurde tagasi tulla, siis minule isiklikult teeb rõõmu see, et meie inimesed oskavad küsida ja nõuda. Halb lõhn, mis sunnib inimesi tubadesse jääma, ei ole midagi, millega peaks leppima. Kui puurkaevust võetud vesi rikub ära supi maitse (ja see pole perenaise saamatuse kaval vabandus!), tuleb välja uurida, milles on põhjus. Kui järves kalad ujuvad kõhud ülespidi, tuleb uurida, miks, mitte minna neid kahvaga välja rookima ja lähemale teeristile müüma. Inimesed on järjest rohkem hakanud küsima, uurima ning nõudma selgitusi ka seisundite ja probleemide kohta, mis ei ole nii selgelt äratuntavad, kuid võivad tekitada probleeme aastate pärast (ohtlike ainete sisaldus pinnases, radooniohtlikud piirkonnad jne). Meie omalt poolt püüame anda võimalikult palju taustinformatsiooni ning tuua andmeallikad ja keskkonnainfo inimestele võimalikult lihtsalt kätte, et nad ei peaks vaevama oma pead, kuhu millise pealkirja alla ja millisele veebilehele on see peidetud, või kas seda üldse eksisteerib. Omalt poolt loodame, et informatsiooni parem kättesaadavus suurendab läbimõeldud vastutustundliku tegevuse osakaalu ning vähemaks jääb neid, kes keskkonnavaenulikku tegevust vabandavad sõnadega „Aga ma ju ei teadnud!“.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta