Mõisahoone otsast viis uks saladusi täis mõisakeldrisse. Seal oli pime ja saladused kõik ei hakanud kohe silma. 

Sügiseti kippusid nahkhiired enda saladusi reetma kui keldrisse talveks varjule tükkisid. Miskipärast teadsin nahkhiiresaladusi kõige rohkem mina. Kuid mul polnud neid kellegagi jagada.

Ühe viinakuise laupäeva hommik tõi auto ja kaks meest keldriukse ette sissepääsu küsima. Kaks nahkhiireuurijat, kellest üks end Tiit Randla ja teine Matti Masingu nimega nimetasid, püüdsid mind mõisaotsas sõnadega kinni.

Nahkhiireküsimused said minult nahkhiirevastused ja kaks elu esimest bioloogi astusid minu tollasesse ellu. Kui pikk ja pime kelder sai taskulampidega läbi käidud, läksid sõbralikud mehed oma sügisest teed ja mina jäin neile järele vaatama. Lühikesest sõprusest sündis pikk järelevaatamine.

Sest senise elu kõige huvitavamad inimesed nad olid ja minu elu esimesed kaks bioloogi olid nad samuti. Külarahvas, kes mitte just alati ei saanud aru, et mida ma mõisahoone juurest otsin, vaatas mulle sageli ebasõbralikult järele ja sageli saatis mind nutt seepärast kaasas.

Kaks looduseuurijat meest tõid naeru sinna, kus ta olema peab, lapsenäole. Ja naerda võid nii enda kui ka teiste üle, kui naerus uut ja huvitavat peidus on. Seekord olid selleks kaks keldrikülalist. 

Neeruti, 1981.

 Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Sarnased artiklid