Praktiliselt kõik riigid on majanduse päästmiseks suuri summasid välja käinud ja veel käimas, mis viib riigieelarved sügavasse puudujääki ja kasvatab võlga. Nii ka Eestis. Praeguse prognoosi järgi suureneb riigieelarve puudujääk tänavu ligi kümnendikuni SKP-st ning riigi poolt laenatud raha koos võlakirjaemissioonidega tõstavad järsult riigivõlga. Riigirahandus halveneb seisu, mida me seni veel näinud ei ole.

Eesolevatel aastatel hakkab riigieelarve puudujäägi vähendamine valitsussektori kulutusi piirama. Isegi siis, kui laenurahaga eelarvepuudujääki kompenseeritakse. Kõikide jooksvate kulude katteks riigivõlga suurendada ei ole aga mõistlik. Suurem osa riigieelarvest on varasemad kokkulepped ja kohustused ning paindlikum osa, mille rahastamist saab kiiremini muuta, on proportsioonis väiksem. Seetõttu on valitsusel kriisist väljumise juures oluline teha tarku valikuid. Riigipoolne abi peaks ergutama ettevõtteid kulutama raha oma konkurentsivõime tõstmiseks, mitte seda säästma.

Millise kompromissi peaks valitsus ettevõtete päästmisel tegema? Kas päästa kõik, keda päästa annab või teha valik ettevõtetest, kes parandavad Eesti majanduse konkurentsivõimet? Siiani on abipakett olnud laiapõhjaline. See on aidanud ära hoida halvima, kuid ainult riigi toel konkurentsivõimelist majandust ei arenda. Selle kohta on maailmas halbu näiteid kuhjaga. Viletsa ärimudeli, nõrga konkurentsivõime ja halva juhtimisega ettevõtete päästmine oleks karuteene nende ettevõtete suhtes, mis on investeerinud oma toodete ja teenuste arendamisse, äritegevuse efektiivsemaks muutmisse ning mis võiksid Eesti majanduse pikemas vaates tugevamaks muuta.

Eksportivad ja suurema väärtusahelaga ettevõtted prioriteediks

Me oleme rääkinud palju kõrge lisandväärtusega ettevõtete ja majandusharude arendamisest. Aga mida see tähendab? Kui võtta aluseks lisandväärtuse osakaal ettevõtete käibes (SKP arvestuses, toodangus) ja kui jätta välja avalik sektor, siis on suurima lisandväärtuse osakaaluga tegevusalad teenuste sektoris (eelkõige kinnisvaraalane tegevus, finantssektor, ITK ning haldus- ja abitegevused). Kui võtta arvesse ka tegevusalade suurus, siis on nendeks kinnisvaraalane tegevus ja kaubandus. Töötleva tööstuse, mis on meie peamine kaupu eksportiv tegevusala, lisandväärtuse osakaal käibes on suuremate, tootmissisenditele minevate, kulude tõttu aga kõige väiksem.

Samas peaks üheks prioriteediks olema just eksportivate ettevõtete toetamine. Arenguseire Keskuse tellitud uurimuse järgi ekspordivad 29% Eesti ettevõtetest otse ja 80% on kuni kahe tehingupartneri  kaugusel ekspordist. Mida lähemal eksportimisele, seda kõrgem on tootlikkus. Sisemaisele lõpptarbijale lähemal paiknevate ettevõtete tootlikkus on aga väiksem. Samuti on laiapõhjalise kliendibaasi ja väärtusahelaga ettevõtete tootlikkus üldjuhul kõrgem. Prioriteetide seadmisel tuleks arvestada seda, kui suur on konkreetse ettevõttega seotud kodumaine väärtusahel.

Lihtsam on valikuid teha tegevusalade põhiselt, kuid peaaegu igas tegevusalas on nii tugevaid kui ka nõrku, nii parema kui ka halvema kasvuväljavaatega ettevõtteid. Seega, tegevusalade järgi vaade on liiga suur üldistus ning liigne meelevaldsus.

Konkurentsvõimeline majandus vajab tehnoloogiliselt tugevaid ettevõtteid

Eesti majandus vajab konkurentsivõime tõstmiseks suuremaid investeeringuid ettevõtete automatiseerimisse ja digitaliseerimisse ning töötajate kvalifikatsiooni tõstmisse. Samas pakuvad üha suuremaid kasvuvõimalusi investeeringud puhtasse energiasse ning muudesse keskkonda ja kliimat säästvatesse tegevustesse. Swedbanki sel aastal läbiviidud tööstusuuringu järgi on töötleva tööstuse tootmisprotsessidest automatiseeritud keskmiselt 36% ja digitaliseeritud 35%, kusjuures mõlema näitaja juures on see suurim puidutööstuses.

Euroopa Komisjoni koostatud digitaalse majanduse ja ühiskonna indeksi (DESI, 2020) järgi on Eesti ettevõtted digitehnoloogia kasutamisel aga allpool Euroopa Liidu keskmist, alles 14. kohal. Leedu on meist eespool, Läti tagapool. Samas on meie ettevõtted viimase nelja aastaga investeerinud üha rohkem efektiivsusesse. Suurenenud on masinate ja seadmete, teadus- ja arendustegevuse ning arvutisüsteemide osakaal nende investeeringutes. Sageli on tegemist kallite investeeringutega, millega ettevõtted ohverdavad osa oma aastasest kasumist, kuid milledelt oodatakse pikemas vaates suuremat tulu. Kriisijärgses majanduses saavad eelise need ettevõtted, mis on tehnoloogiliselt paremini arenenud.

Rahvusvahelise konsultatsioonifirma McKinsey uuringus osalevatest ettevõtetest 70 protsendi arvates tuleks praegusest kriisist taastudes seada prioriteedid maakera kliima teemadele. Eesti on paraku Põhja- ja Baltimaade regioonis kõige viimane ÜRO keskkonna alaste eesmärkide täitmisel. Säästva ja vähese süsihappegaasiheitega majandusearengu stimuleerimine tähendab aga rohkem uusi (rohe)investeeringuid, mis loob täiendavat lisandväärtust ja uusi töökohti.

Kriisijärgne majandus sõltub valitsuse valikutest

Paraku ei saa kõiki valikuid teha ainult konkreetse ettevõtte või tegevusala efektiivsuse põhjal. Vaadata tuleb laiemat pilti ehk mõju kogumajandusele. Näiteks, kriisis väga tugevasti kannatada saanud majutuse panus SKP kasvu on viimastel aastatel olnud nullilähedane. Majutuses ja toitlustuses loodud lisandväärtuse osakaal käibes on alla tegevusalade keskmist ning selle tootlikkus on madal. Samas on majutus vaid osa kogu turismisektorist, mis moodustab Eesti majandusest hinnanguliselt ligi 8%. Turism mõjutab majutuse ja toitlustamise kõrval tugevamini veel õhu- ja veetransporti ning reisibüroosid ja reisikorraldajaid. Seega on Eestisse jõudnud välisturistide, Eesti siseturismis kasutatavate teenuste aga ka Eesti elanike välisriikidesse reisimise mõju meie majandusele oluline. Koroonakriisi järgne majandus sõltub paljuski sellest, milliseid valikuid valitsus teeb. Ainuüksi nõudluse, eriti aga välisnõudluse, paranemisele lootmisest on vähe.

Sarnased artiklid