Hiina kiirel majanduskasvul on riigi keskkonna olukorra ja elanike tervise jaoks väga halvad kõrvalmõjud. Elukvaliteet on saanud mõjutada nii linnas kui ka maal. Hiina loodusressursside ekspluateerimise maht ja sellest tulenev mõju keskkonnale on sama kolossaalsed kui riigi rahvastik. Teadaolevalt elab Hiinas ligi veerand maailma elanikkonnast, mis tähendab, et riigi keskkonna halvenemine puudutab peaaegu igat neljandat inimest. Seda on päris palju. 

Oleme jõudnud ajajärku, kus Hiina keskkonnaprobleeme pole enam võimalik eirata. Üks peamisi põhjuseid keskkonna hädade tekkimisel on Hiina poolne suur raiskamine. Ajakirja The Economist andmeil vajas Hiina 2005. aastal ühe ühiku kogutoodangu valmistamiseks 4,3 korda rohkem energiat kui USA, 2002. aastal oli suhtarvuks 3,4.

Maailma ühe suurema jõe, mille kallastel tärkas Hiina kultuur, Kollase jõe (Huang Ho) suue kuivas näiteks 1997.aastal ära, kuna ülemjooksult juhiti põllumajanduslikel kaalutlustel liiga palju vett kõrvale. Veetase jões langes 2003.aastal viimase poole sajandi madalaimale tasemele. Hiina 560-st jõest ähvardab 60-t kuivamine või nad ongi juba kuivanud. Kollase jõe päästmiseks korraldati hiiglaslik projekt – ligi 1600km pikkune Lõuna-Põhja kanal hakkab Kollasesse jõkke viima Jangtse jõe vett. Ometi ei lahenda see kõiki probleeme. Ennustatakse, et veenõudlus Hiina tööstuses selle kiire arengu tõttu järgmisel kahel kümnendil vähemalt viiekordistub. Milliste keskkonnamõjudeni veetarbivuse sedavõrd ulatuslik kasv viia võib, ei julgeta eriti ennustada.

Hiina põhjaosas levivad kõrbed. Üha enam esineb ka liivatorme. Ligi pool Hiina territooriumist kannatab erosioonide käes. Kõrbestumine levib järk-järgult kaugemale idasse. Igal aastal hävib protsessi käigus 2500km² põllumajanduslikku maad. Liivaluited on jõudnud juba vähem kui saja kilomeetri kaugusele Pekingist.

Rohumaid hävib Hiinas palju enam kui põllumaad. Räägitakse koguni 15 000km², mis igal aastal kohalike karjakasvatajate vale käitumise tagajärjel kõrbeks muutub. Häda on selles, et karjakasvatajad lasevad miljonitel loomadel rohu lihtsalt ära süüa, koos juurtega. Kaitsekihi kadudes teeb erosioon oma tööd ja kõrb tungibki peale. Kui kõrb on hävitanud viljapõllud ja rohumaad, siis ei jää elanikel muud üle, kui otsida uus elamiskõlblikum elukoht. Hiina vähem kahjustatud keskkonnaga piirkonnad on tegelikult võimelised vastu võtma vaid murdosa kogu rändavast inimvoolust. Nii tekib tohutu mass keskkonnapõgenikke.

Alates aastast 1950 on keskmine temperatuur Hiinas tõusnud 1,5°C ja Himaalaja liustikud sulavad. Liustike vesi toidab Kollast jõge.  Halongi liustikud on viimase kolmekümne aastaga kaotanud 17% oma massist. Kollase jõe jalamil suureneb erosioon ja väheneb sagikus. Kohalik elanikkond (eriti talupojad) kannatavad veetaseme languse tõttu.

Kui Põhja-Hiinat ähvardab põud, siis Lõuna-Hiina on hädas sootuks üleujutustega. 1998.aastal jätsid üleujutused Jangtse jõel  peavarjuta 18 miljonit inimest. Tollal hukkus 4000 inimest. 85% materiaalsest hävingust oli põhjustatud asjaolust, et puud jõe kallastel olid maha raiutud. Pärast katastroofilisi üleujutusi keelas valitsus igasuguse puude langetamise kallastel. Sealtpeale on puude raadamine mägipiirkondades aeglasem ja Hiina valitsus pidi puid sisse importima. Hiina üleujutused kiirendasid röövraiet Venemaa ja Kagu-Aasia metsades, kuna sealt on pärit suurem osa illegaalsest puiduekspordist.

Hiina pole mitte ainult suurim kunstväetiste tarbija, ta on ka viiendal kohal geneetiliselt muundatud põllumajandussaaduste kasvatajana. GMO puuvilla ja sojat kasvatatakse enam kui 3,7 miljonil hektaril. Kõigest hoolimata ei suuda põllumajandus Hiina pidevalt suurenevaid vajadusi katta. Kui Hiina jõukamad elanikud võtaksid üle ameeriklaste elamismalli, siis oleks riigile vaja 67% kogu maailma teraviljast ja 72% lihatoodetest.

Ka Hiina energiatarbimine toimub hiiglaslikes mõõtmetes. Hüdroenergia tootmises on Hiina juba praegu teisel kohal maailmas. Jangtse jõele on Kolme Kuristiku tammiga loodud maailma suurim paisjärv (58 000km²). Loodud paisjärv on suurem kui kogu Šveitsi territoorium kokku. Projekti teostamiseks viidi ligi 1,2 miljonit elanikku elama mujale. Üritus ohustab ka kohalikku bioloogilist mitmekesisust. Näiteks Jangtse delfiinid, kes elavad vaid selles jões, on tõsises ohus.

Energianälga rahuldavad Hiinlased ka kivisöega. Pidevalt avatakse mõni uus kivisöeelektrijaam. Süsi on küll suur reostaja, kuid hiinlased ei näe ka muud võimalust – seda ressurssi on kogu riigis külluses.

Puhtama energia nimel kavatseb Hiina aastaks 2020 rajada 20 uut tuumaelektrijaama – ütlemata muidugi, kuhu maetakse hiljem jäätmed.

Selle aasta alguses koostasid California Ülikooli teadlased aruande, mille kohaselt jõudis Hiina kasvuhoonegaaside tootjana esikohale. Varem oli esikohal USA.

Juba praegu tarbib Hiina ligi 40% kogu maailma söetoodangust, 25% terasest ja niklist ning 19% alumiiniumist. Nafta tarbimises edestab Hiinat vaid USA.

Hiinas toodeti 2004.aastal 2,5 miljonit autot. Mitte üheski riigis ei ehitata tänapäeval nii palju uusi kiirteid. Hiinasse lisandub igal aastal ligi 5 000km uusi teid. 2010. aastaks loodetakse riigis jõuda kiirteede võrgustikuni, mis hõlmaks juba 70 000km².

Maailmapanga poolt loetletud maailma 20 reostunumast linnast on 14 Hiinas. See tähendab, et inimesed elavad miljonite kaupa väga kehvades keskkonnatingimustes. Hiinas on õhureostus suurendanud kopsuvähki haigestumise sagedust ning tuberkuloosijuhtumite arvu. Saastatud õhk põhjustab ligi 400 000 surma aastas, 696 linnas ja provintsis sajab pidevalt happevihmasid.

Head ei ole lood ka joogi- ja põhjavee kvaliteediga. Kaks kolmandikku suurematest jõgedest ja järvedest on saastatud, rohkem kui 350 miljonil elanikul pole ligipääsu puhtale veele. Veel 2005. aasta lõpus polnud 661 Hiina linnast 278-s heitvee töötlustehast. Vee- ja õhukvaliteedi langusega ning tervisehädadega maksavad Hiina elanikud lõivu riigi kiire majandusedu eest.

Kahjuks ei reosta Hiina ainult oma riigi siseselt. Õhusaaste ei tunne piire. Hiina tehased ja jõujaamad tekitavad rohkem väävel- ja süsinikuühendeid kui terve Euroopa.  Kuna tuuled toovad reostust ka Jaapanisse, siis kohalikud kurdavad sageli valusaid silmi ja kurku.

Ka vesi ei tunne piire. Sungari jõgi kannab tonnide kaupa mürgiseid jäätmeid Amuuri jõe alamjooksule. Amuur on tugevalt haisenud 1997.aastast alates. Algselt arvasid vene teadlased, et fenooli hais Amuuris on looduslik nähtus. Hiljem selgus, et põhjuseid tuleb otsida naaberriigist Hiinast. Kuna Hiina ei avalikustanud, mida tema tehastes toodetakse ning mis mürke jõkke valatakse, asusid venelased 1990ndate aastate alguses ise olukorda uurima. Jõeveega toidetud laborirottide maks kärbus enne, kui nendega tegelema jõuti hakata. Venelased on kurtnud, et kui kalurid puurivad Amuuri jõele talvel augu, on tunda kohutavat haisu, mida põhjustab surev elustik. Kohalikud elanikud kaebavad haavasid, veritsusi ja kõhulahtisust.

Hiinale ennustatakse, et üsna pea saavad kulud keskkonnale olema suuremad kui majanduskasv. Väävliühendid põhjustavad aastas kahju ligi 50 miljardit eurot, maailmapank ennustab, et juba praegu kärbivad keskkonnakulud majandusest kuni kümnendiku maha.

Peking on hakanud vaikselt keskkonnaprobleemidega tegelema. Keskkonnaorganisatsioon Greenpeace arvamuse kohaselt on Hiina järgmise kümnendi keskpaigaks maailma suurim tuule- ja päikeseenergia tootja. Samuti on hakatud rääkima kasutusele võetavatest bensiini, heitvee ja emissioonide keskkonnamaksudest. Ent see on veel tulevik. Eks aeg näitab, mis tegelikult olema saab.

Allikad: www.mees.eu, www.ap3.ee, erikpuura.wordpress.com, A. Gresh, J. Radvanyi „Globaliseerumise atlas“, kirjastus Agro, 2007

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta