Vanade kaitsekordade uuendamine on vajalik selleks, et nad oleks kooskõlas praegu kehtiva õigusega ja vastaksid nüüdsetele looduskaitseliste vajadustele. Seega on alusetu kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks (EMA) väide, et Keskkonnaamet on asunud kaitstavaid alasid massiliselt kaitse alt välja arvama ja piiranguid leebemaks muuta.
- Elurikkus ja looduskaitse
- 22. november 2019
- Foto: Sammal Aegnal. Janek Jõgisaar, Bioneer.ee
Keskkonnaminister viib valitsusse kinnitamiseks uuendatud ja ajakohastatud kaitse-eeskirju juba mitmendat aastat. Need muudatused ei põhine Keskkonnaministeeriumi kõhutundel, vaid ekspertide analüüsidel ja ettepanekutel. Mitmete kaitsealade kaitsekordi ei ole jõutud Eesti riigi taasiseseisvumise aja jooksul uuendada ehk teisisõnu korraldatakse neil aladel kaitset nõukogudeaegse kaitsekorra ja tollaste teadmiste ning õigusaktide alusel. Looduskaitseseadus nõuab, et Keskkonnaamet uuendaks 1. maiks 2023 kõik vanad kaitsekorrad. Praeguseks vajab kaitsekordade uuendamist 97 kaitse-eeskirja 394-st kaitsealast. 297 ala eeskirjad on juba uuendatud.
EMA pressiteatest võib jääda ekslik mulje justkui kaitstavate alade pindala pidevalt väheneks. Tegelikult on hoopis vastupidi – Keskkonnaagentuuri andmed kinnitavad, et kaitstavate alade pindala kasvab, mitte ei kahane. Kui 2015. a oli kaitstavate alade kogupindala Eestis 1 559 801 ha, siis 2019. a oli nende kogupindala 1 610 987 ha.
Loodus muutub ja areneb pidevalt ning seetõttu peabki Keskkonnaamet kadunud loodusväärtustega alad kaitse alt välja võtma, ent samas uute avastatud väärtustega aladel uued kaitsealad looma.
„Nii nagu linnapilt meie ümber muutub pidevalt – ühelt poolt tekivad uued elamurajoonid uute elanikega ning teisalt kolivad mitmed senised linlased hoopis maale elama – muutub ka loodus meie ümber. Mõned kaitsealused liigid, näiteks väike-konnakotkad, on jätnud kunagise elupaiga asustamata, sest see on muutunud loodusliku arengu tõttu neile pesitsemiseks sobimatuks. Selle asemel on nad hõivanud uue elupaiga mujal. Sel juhul tulebki tühjaks jäänud ala määrata kaitse alt välja ning kaitsta neid kohti, kus täna need liigid reaalselt elavad,“ selgitas Taavi Tattar, Keskkonnaameti kaitse büroo juhataja.
EMA kritiseerib, et Keskkonnaamet muudab piiranguid leebemaks. Tegelikult on aina rohkem alasid, kus senised leebe kaitsekorraga piiranguvööndisse jäävad metsad arvatakse rangema korraga sihtkaitsevööndisse, kus metsade majandamine on keelatud. Näiteks EMA mainitud Kõrvemaa maastikukaitsealal võetakse täiendavalt range kaitse alla 4122 hektari metsa ja seda peamiselt riigimaal. Kaitse alt arvatakse välja vaid need alad, kus looduskaitseline väärtus puudub: peamiselt õue- ja tiheasustusalad kaitseala servas.
Ka Mõdriku-Roela maastikukaitsealal on plaanis riigimaa arvelt kaitstavat ala laiendada 94,2 ha võrra ja range korraga sihtkaitsevööndisse planeeritakse täiendavalt 318,6 hektarit.
Oja liigikaitseala, pindalaga 80,7 ha, moodustati 1992. a väike-konnakotka kaitseks. Aastate möödudes aga loodus muutus ja kotkad kolisid mujale elama. Seevastu moodustati samasse piirkonda 2005. a Jamsi metsise püsielupaik – 169,6 ha. Täna vähenebki Ojal kaitstava ala pindala lahkunud väike-konnakotka tõttu 27 ha võrra. Ülejäänud ala jääb ka edaspidi kaitse alla, ent seda siis juba metsise püsielupaigana.
Võhandu jõe ürgoru kaitseala pindala vähenes peamiselt intensiivselt majandatavate põldude arvelt. Ürgoru esinduslik ala koos sealsete loodusväärtustega on hoitud.
Parkide ja puistute väljaarvamisel hinnati, kas aladel on säilinud õigusaktides nimetatud kriteeriumitele vastav üleriigiline looduskaitseline väärtus. Ajalooliste pargielementide ja suurte põlispuudega parke ning kõrge elupaigaväärtusega puistuid kaitse alt välja ei arvata.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
