Eile avaldati kahe laevavraki keskkonnaohtlikkuse uuring, mille järgi sõja ajal Vaindloo saare ning Osmussaare lähistel põhja lastud laevad hetkel keskkonnale ohtu ei kujuta.

Eesti vetes on teadaolevalt ligikaudu 400 vrakki, millest kümmekond võivad olla keskkonnale ohtlikud. Keskkonnaministeerium on alustanud võimalikku ohtu kujutavate, peamiselt sõjalaevade vrakkide uurimist ja ohu hindamist. Selle aasta suvel tehti esimesed uuringud, kui sukelduti allveelaevale Sch-408 ja sõjalaevale T-18 (laevade kirjeldused ja ajalugu teate lõpus). Tulemused kinnitavad, et kumbki vrakk ei leki ega seega hetkel keskkonnale otsest ohtu ei kujuta.
 
"Uppunud vrakkide võimaliku keskkonnaohu selgitamine on oluline osa meie mere seisundi parandamisest, sest  vrakkides oleva kütuse või muude ohtlike ainete lekkimine võib reostada nii merd kui ka Eesti rannikuala. Teist Volaret enam korduda ei tohi," ütles keskkonnaminister Siim Kiisler ning lisas, et üle kontrollitakse ka teised ohtlikuks hinnatud vrakid. "Iseenesest ohud ei möödu. Kuigi praegu veenduti kahe kontrollitud vraki keskkonnaohutuses, siis see ei välista olukorra muutumist keskkonnaohtlikuks," lisas keskkonnaminister.

Nii on uuringus tehtud ettepanek edaspidi seirata Sch-408 ja T-18 seisukorda regulaarselt visuaalse vaatluse teel (vaatluslennud ja ROV ehk kaugjuhitav allveerobot). Samuti on Keskkonnaministeerium soovitanud mõlema vraki koordinaadid lisada PPA lennu- ja merepatrullide marsruutidesse, et võimalik reostus kohe avastada.

Maailmas on ligikaudu 13 000 mahajäetud laevavrakki, mis kujutavad või võivad kujutada ohtu laevasõidule ja ka keskkonnale ning see probleem on aja jooksul ainult teravnenud. Laevavrakkide keskkonnaohtlikkuse uurimist ja selle likvideerimist reguleerib Nairobi rahvusvaheline laevavrakkide eemaldamise konventsioon. See seab õiguslikud alused riikidele laevavrakkide eemaldamisele, mis võivad endast kujutada ohtu inimese elule, merehüvedele ja meres olevale omandile ning merekeskkonnale. Eesti vetes olevast ligi 400st teadaolevast vrakist enamik on Nõukogude Liidu pärand, mis 1991. aastal tehtud vägede väljaviimise kokkuleppe alusel kuuluvad Eesti riigile.

Vrakkide keskkonnaohtlikkuse uuringu tellis Keskkonnaministeerium, töid viis läbi Nautic Trade OÜ ja 3D sonaripilte tegi Tuukritööde OÜ. Raporti koostas Ivar Treffner

Sch-408

Vaindloo saare kandis põhja lastud allveelaev Sch-408 on ehitatud Leningradis ning esmakordselt lasti see vette 4. juunil 1940. aastal. Oma viimaseks jäänud missioonile saadeti ta 7. mail 1943 Kroonlinnast. Paar nädalat hiljem, 22. mail 1943 sattus laev Vaindloo saare lähistel rünnaku alla ning uppus.

2016. aasta maikuus raporteerisid Soome sukeldujad, et on vraki kohal veepinnal tuvastanud reostuse laigud. Tegemist oli ca 2-eurose mündi suuruste laikudega, mis pinnal paisusid ruutmeetri suuruseks ja seejärel triivisid minema. Hiljem pole reostust aga tuvastatud ei PPA vaatluslendude ega EMSA satelliidi ülelendudega.

Keskkonnaohtlikkuse uuringu tarbeks sukelduti 72 meetri sügavusel olevale laevale selle aasta 18. ja 19. augustil. Selgus, et vrakk on ühes tükis ning väga heas seisukorras. Korrodeerumise eest kaitseb laeva Soome lahe idaosale iseloomulik mudane põhi. Hinnatakse, et tegemist on ühe paremini säilinud omataelise sõjalaeva vrakiga üldse. Et kere on suuresti kaitsva põhjamuda all, on seal ka kütusepaagid ning seega pole alust arvata, et need oleksid purunenud ja lekitaksid merre kütust. Sukeldumiste käigus kogutud infost ning 2016. aastal avastatud lekke kirjelduse põhjal võib tegu olla kas purunenud toru tagajärjel merre sattunud jahutusvedeliku või mootoriõliga. Seega oli tegemist väikesekoguselise lekkega ning kiiresti looduse mõjul hajuva ainega, mis keskkonnale ohtlik pole.

T-18

Osmussaare lähistel merepõhjas olev 85,2 meetri pikkune ja 8,87 meetri laiune sõjalaev T-18 ehitati Elbingis. Oma esimese sõidu tegi ta 22. novembril 1940. Laeva viimaseks sõidupäevaks jäi 17. september 1944, mil selle uputas Nõukogude Liidu lennukilt heidetud 2250-kilogrammine pomm.

Tuukrid sukeldusid laevale käesoleva aasta juulis. Vrakk on ca 96 meetri sügavusel ning uppumisel keskelt kaheks murdunud, olles sealjuures kaotanud ka oma keskosa. Viimast arvestades võib arvata, et suurem osa laevakütusest on juba uppumise ajal merre voolanud.

Olgugi et vrakk on tugevalt purustatud ja selgelt on eristatavad vaid vööri- ja ahtriosa, on mõlemad vraki osad heas seisus ja pole alust arvata et lähiajal miskit looduse mõjul muutuks. Võrreldes esimese sukeldumisega (2015. aastal) ei ole muutusi märgata. Vrakki on kahjustanud ja võivad kahjustada ka edaspidi traalid, kuid see risk on väike, kuna vraki asukoht on tänaseks avalik ja kaartidele märgitud.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta