Jõustus ka teine kohtuotsus, mis tunnistas Keskkonnaministeeriumi tegevuse Tallinnas Maarjamäe klindil asuvate kinnistute kaitsealast väljaarvamisel õiguspäraseks. Vaidlus puudutas Paekalda 2, 3, 7, 9 ning Suur ja Väike Paekalda kinnistuid, mille kohta oli esitatud taotlus looduskaitselise väärtusega maade riigile omandamiseks kogusummas 3,128 miljonit.

Kahe vaidluse põhisisuks oli küsimus, kas  riigil on õigus muuta kaitseala piire ja arvata kaitsealast välja maad, mille omanik on esitatud looduskaitseseaduse alusel maa riigile omandamise avalduse.

Vaidlus sai alguse sellest, kui kinnistuste omanikud esitasid Maarjamäe klindi mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi püsielupaiga sihtkaitsevööndi territooriumil asuvate kinnisasjade omandamiseks riigile avalduse ning Maa-amet palus menetluse käigus Keskkonnaametil hinnata, kas maa-ala peaks jätkuvalt olema looduskaitseliste piirangutega.

Kaitseväärtuste hindamise ekspertiisi, tulemusel selgus, et nii looduslike kui inimtekkeliste muutuste tagajärjel ei ole sellel alal enam sellist väärtust, mille kaitseks 2006. aastal piirangud seati. Selle alusel muudeti määrusega nimetatud püsielupaiga piire ja arvati välja alad, millel loodusväärtused kas puudusid üldse või olid hävinenud. Piirimuudatuse tulemusel ei asunud kaebajate kinnistud enam püsielupaigas.

Keskkonnaminister Marko Pomerants ütles, et nüüd on ka  kohtus selgeks väideldud, et enne maatüki omandamist tuleb riigil kindlaks teha, kas see vastab maade omandamise kriteeriumitele või mitte. Kui olukord kaitseväärtustega on muutunud, siis tuleb teha ka vastavad muudatuses kaitseala piirides ehk riigile kinnistute omandamise vajadus peab olema väga põhjalikult kaalutletud ja igati põhjendatud. Riigil ei saa olla kohustust omandada kaitse all olevat kinnisasja, mille osas on selgunud, et kaitsepiirangud ei ole enam põhjendatud. Küll on aga riigil kohustus selliselt kaitsealuselt kinnisasjalt põhjendamatud piirangud kiiresti kõrvaldada.

„On ju tegelikult selge, et kaitsepiirangute tühistamine pigem kaitseb eramaade omanike huve, võimaldades neil oma kinnisasju vabalt kasutada ja pooleliolevad äriplaanid realiseerida. Samuti kaitseb otsus nende eraomanike huve, kelle maal on jätkuvalt maa kasutamist piiravad loodusväärtused, kuid kes peavad omandamise järjekorras oma korda pikalt ootama,“ lisas keskkonnaminister.

Mõlemas kohtuasjas leidsid kohtud üksmeelselt, et kaebajatel ei ole õigust nõuda, et olukorras kus puudub avalik huvi, hoitaks ala looduskaitse all looduskaitseliste piirangute jätkuvaks kehtimiseks, kuni riik on otsustanud kinnisasja omandamise. Kohtud märkisid, et loodusobjekti kaitse alla võtmine ja kaitse säilitamine saab toimuda üksnes avalikes huvides. Kui kaitstavad loodusväärtused puuduvad, ei ole põhjendatud ala kaitse all hoida.

Lisaks märkisid kohtud, et käesoleval juhul oli püsielupaiga piiride muutmise otsuse näol tegemist kaebajaid soodustava haldusaktiga, sest sellega vabastati kinnisasjad looduskaitse piirangutest ning neid on edaspidi võimalik kasutada sihtotstarbelist. Seega vastupidiselt kaebajate väitele nende õigused kinnisasja kasutamiseks hoopis suurenesid.

Samuti märkisid kohtud, et on igati põhjendatud enne omandamist kontrollida, kas omandamine on põhjendatud või mitte ehk kas loodusväärtused on säilinud ja kinnisasja kasutamise jätkuv piiramine seetõttu on põhjendatud. Pelgalt senised omandamismenetluses tehtud toiminguid ei saanud tekitada kaebajatele õigustatud ootust, et kinnisasi kindlasti omandatakse.

Loodus on pidevas muutumises. Kui ala kaitse all hoidmine ei ole enam põhjendatud, ei ole õigustatud ka selle kaitse all hoidmine. Sellises olukorras ei saa riigile ette heita, et tema käitumine on vastuolus õiguskindluse põhimõttega.

Kohtuotsused jõustusid vastavalt 15.06.2016 ja 18.10.2016 ning nendega saab tutvuda siin:  Haldusasi 3-15-867 ja haldusasi 3-15-888

Taust:
• Püsielupaiga piiride muutmise tulemusel arvati sellest välja 3,59 ha eramaad

• Kui alustatakse looduskaitsealuste maade riigile ostmise menetlust, on maa-ametil kohustus teha selgeks kõik maatükki puudutavad asjaolud. Maa-amet palus menetluse käigus keskkonnaametil hinnata, kas see maa-ala peaks jätkuvalt olema looduskaitseliste piirangutega. Keskkonnaamet telliski alale ekspertiisi, mille tulemuste põhjal tegi ekspert ettepaneku muuta püsielupaiga piire, arvestades pärast püsielupaiga moodustamist alal toimunud muutusi ning alal esinevate loodusväärtuste praegust seisukorda.

• Uus ekspertiis tõdes, et endisesse paemurdu jäetud puhverala kriitiliselt ohustatud liikide seisundile soodsat mõju ei ole avaldanud. Nii looduslike kui inimtekkeliste muutuste tagajärjel ei ole sellel alal enam sellist väärtust, mille kaitseks 2006. aastal piirangud seati. Vahepeal on täienenud meie teadmised kaitstavate liikide leviku ja kasvukohtade osas, mis samuti on vähendanud konkreetse ala kaitseväärtust.

• 2006. aastal kehtestatud piirangud põhinesid ekspertarvamusele ja olid tol ajal õigustatud, sest piirkonnas leidus mitmeid kaitsealuseid taimeliike. Toonased kehtestatud piirangud olid õigustatud nii konkreetsetes elupaikades kui ka seda ümbritseval puhveralal.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta