Elame andmeühiskonnas, kus pea igast meie tegevusest jääb maha jälg. Seega on riigil ja ettevõtetel meie kõigi kohta väga palju andmeid, mille toel teha otsuseid ja viia ellu tulevikupoliitikaid. Paides toimunud Arvamusfestivali vestluses „Sinu andmed riigi käes – mida sa sellest kasu saad?“ tõstsime esile andmemaailma võimalused ja ohud ning arutlesime, kuidas saaksime olemasolevaid andmeid parimal võimalikul viisil kasutada, et pakkuda Eesti elanikele vajalikke ja heaolu tõstvaid teenuseid.

Statistikaameti korraldatud arutelus tõstatas ameti peadirektor ja moderaatoriks olnud Urmet Lee küsimusi, milline on kahju, kui jätta riigi andmeressurss kasutamata ning milline kasu, kui andmeid turvaliselt kasutada. Vestluses osalesid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna asekantsler Sandra Särav, Njord Advokaadibüroo partner Liisi Jürgen, META vanemkonsultant Christman Roos ja Tartu Ülikooli professor Toivo Maimets.

X-teel on ligi 100 000 tõeliselt väärtuslikku andmeühikut (nimest diagnoosini), millest umbes pooli saaks riik korduvkasutada. Samas küsib riik näiteks ettevõtjatelt andmeid, millest 90% kattuvad. Tehnoloogia ja ühiskonna valmisolekut arvestades saaksime tooteid-teenuseid integreerida ja koguda paljusid andmeid ainult üks kord. Ent selleks, et riik saaks andmeid taaskasutada, on vaja usaldust ja nõusolekut. Nii tavainimestele kui ettevõtjatele tuleb selgelt põhjendada, miks ja milliseid andmeid riik neilt küsib, kuidas neid kasutatakse ja mis kasu andmete eest vastu saab. Heaks näiteks on ID-kaart, mida esimesel kolmel aastal anti välja 5000 tükki, sest selle olulisust ei selgitatud piisavalt. E-hääletamise võimalus andis kaardi taotlemisele aga hoo sisse.  

Mida paremini riik kogutud andmeid haldab ja mõistab, millist teenust pakkuda, seda rohkem võidavad riigi elanikud. Eestis on head digiteenused, aga need võiksid toimida proaktiivselt: mitte inimene ei küsi (ja paljud ei teagi, millistele toetustele ja teenustele neil õigus on), vaid riik ise pakub. Ministeeriumid liiguvad selles suunas – erinevad isiklikud (sünnid, sotsiaalteenused) ja ettevõtjale suunatud teenused (tegevusload, toetused) tuuakse kokku riigiportaali eesti.ee. Tehnoloogiliselt on väga paljud asjad juba võimalikud, aga andmete taas- ja ristkasutust ei ole seadusega piisavalt reguleeritud. See on koht, kus riik peab kaasama kodanikke ja ettevõtjaid, et arutada kasude ja riskide üle ning omavahel kokku leppida, kui kaugele oleme valmis minema. Kui mõtleme pikalt, jääme rongist maha, kui tegutseme mõtlematult, võime digiriigina läbi kukkuda.

Teaduses ei tähenda andmed alati informatsiooni, vaid ka müra. Mõnedest andmetest saab inimene ise info kätte (parkimiskoha leidmine), teiste puhul tulevad appi riigi professionaalid (tervisenäitajate tõlgendamine). Aga kui inimene ei soovi teada, et tal on oht vähki haigestuda, kas ta saab end personaalsetest ja automatiseeritud teenustest välja lülitada? Ka teenuse välja lülitamine on risk - mida rohkem andmeid endale hoiame, seda rohkem kannatab teenuste kvaliteet.

Oleme digiriigina tasemel, kus kõiki teenuseid ei saa valikuliselt kinni keerata (nt isikukoodi saavad kõik). Absoluutset kustutusõigust ei saagi eeldada (maksud, sünnid-surmad). Küsimus on selles, kas ja kui palju saavad teised nt meditsiiniandmeid ei näha. Oluline on ka see, kuidas nõusolekut küsida. Digiloos on võimalus kinni keerata oma terviseinfo jagamine – aga mis oleks siis, kui valikuline oleks hoopis võimalus infot jagada?

Andmete osas on Eestis juba teatud tasakaalukokkulepped, näiteks inimuuringute seadus ütleb, mida tohib teha geeniandmetega. Aga elu ja andmete olulisus muutuvad ajas ja kehtivad kokkulepped vajavad pidevat diskussiooni ning üle vaatamist. Tasub ka küsida, kas riik on praegu ja tulevikus see, kellele oma andmed usaldan ja millist riiki ma usaldan? Andmelekked ja andmete väärkasutamine kaotab usalduse riigi vastu ja seda on keeruline tagasi saada.

Kokkuvõtteks võime öelda, et usaldus riigi vastu on laiem kui seadused ja tehnoloogiline võimekus. Selleks, et inimesed oleksid nõus oma andmed riigile usaldama, peavad nad olema teadlikud nii võimalustest kui riskidest ning mõistma, millist kasu nad vastu saavad. Meil on juba ette näidata edulugusid andmete tõhusamast kasutamisest – viimasel rahvaloendusel sai Statistikaamet paljusid andmeid korduvalt kasutada, samuti saame olemasolevate andmete põhjal arvutada suhtelist vaesust jm näitajaid, mille põhjal abivajajatele toetuseid pakkuda. Kui saame edendada prosotsiaalset mõtteviisi – kuidas ühiskonnal tervikuna oleks parem - ja usaldust riigi vastu, saame edasi minna. Tasub pingutada, et leida õige punkt inimeste ootuste ja tehnoloogia võimaluste vahel, aga me ei saa jääda iseennast imetlema ja peame pidama pidevat arutelu selle üle, kuidas meie vajadused, riigi võimalused ja kehtivad reeglid kokku sobivad. Ka Arvamusfestivali debatt on üheks sammuks edasi – see on sisendiks Riigikantseleile Eesti 2035 arengukava täiustamisel.
 

Arutelu saab järele vaadata: Facebookis

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta