Näeme endi ümber palju olukordi, kus selmet üksteist aidata, viskavad inimesed teistele hoopis kaikaid kodaratesse. Vahel lihtsalt kadedusest, vahel inimlikust hirmust „ilma jääda”, aga teinekord põhjendamatust omamisvajadusest.

Ikka leidub ka neid, kes silmates laual vaagnatäit kompvekke endal taskud, siis kui keegi parajasti ei vaata, ahnelt täis topivad, mõtlemata oma tegelikele vajadustele – kui kuskilt on võimalus võtta, siis tuleb seda võimalust kasutada, muidu teeb seda keegi teine sinu eest!

Selline mõtlemisviis tõmbab inimesed ohtlikult küüru, nende enda poole suunatud nina vajub üha sügavamale rinnale ja altpoolt kiibitsevad silmad reedavad hirmu, nad kardavad, nagu kogu maailm oleks nende vastu, ja peavad elu igaveseks olelusvõitluseks selle ähvardava ümbritsevaga.

Nii suhtutakse kõigisse teistesse kui konkurentidesse – eriti ohtlikeks peetakse millegipärast neid inimesi, kes tegelevad sama erialaga või tegutsevad samal väljal, sest nemad on veel need kõige suuremad rivaalid ja kõige lähedasemad vaenlased.

Nemad võtavad ju Sinule mõeldud prääniku sult praktiliselt sõrmede vahelt ära, nad on jalus ja tüütud ning nad varastavad, raisad, su mõtteid ja, mis kõige hullem, jõuavad need enne sind ka teoks teha. Tundub nagu igaühel on keegi kuskil jalus, ometi ei saa öelda, et meil siin kuidagi ülerahvastatusega probleeme oleks.

Selmet igaüks omaette põlve otsas nokitseb, võiksime õppida enam koostööd tegema – siduma oma plaane ja eesmärke ning nende nimel ühiselt töötama. Olen täheldanud, et jagades ise oma väheseidki ressursse, aga suuri ideid, võib saada ootamatult tagasi oluliselt rohkemgi, kui esialgu loota oleks osanud. Elamata pidevas hirmus, et keegi sul kohe varsti kindlasti naha üle kõrvade tõmbab, võib saavutada suuri asju – muuta maailma. Ja See on puhtalt maailmavaate küsimus.

Mida elukogenumaks kasvab noor inimene, seda enam hakatakse talle ette heitma, et on viimane aeg realistiks hakata – igaüks peab ikka ise enda eest seisma. Milleks selline retoorika vajalik on?!

Tegelikkuses ümbritsevad meid konkreetsed isiksused, kellel on oma huumorisoon, eesmärgid, ideed ja unistused, ning, mis peamine, igaüks on tegelikult meelitatud tähelepanust. Olgu, leidub ka inimesi, kes oma egoprobleemide tõttu sellele tähelepanule kummaliselt reageerivad, palju on kinni kompleksides ja enesehinnangutes, kuid ka selle paksu naha taga on ikkagi mänguhimuline vaba hing.

Mulle tundub kummaline, et meie kultuur ja ühiskond ajavad sellise avatuse, siiruse ja lootusrikkuse segamini naiivsusega – seda saab väita ainult see, kes on kaotanud sideme oma noorusliku hingega, keda on piisavalt kaua tümitatud, et ta on katkestanud priitahtlikult oma suhte vabadusega.

Tegelikult ei ole olemas mingeid reegleid selle kohta, kuidas asju ajada tuleks. On ainult inimesed, kes on loonud reeglid selleks, et neil oleks mugav, et asju tehtaks just selliselt. Otse loomulikult on sealjuures palju järeleproovitud ja toimivaid süsteeme, mis aeg-ajalt vaid veidikene särtsu vajavad, aga ka palju raamistikke, mis on muutunud nii keerulisteks, et enam ei mäleta mitte keegi, miks me asju nii tavatseme teha.

Seetõttu ei ole ma ka kindel, kas meie tänases päevas ja ühiskonnas on põhjendatud tunda hirmu, kui keegi on sinuga samas valdkonnas edukas. Kas see seab reaalselt ohtu sinu tegemiste vajalikkuse? Või ehk on see vastupidiselt võimalus üksteist tagant tõugata ja koos midagi palju olulisemat korda saata?

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta