28. jaanuaril esines Tallinnas Kopenhaageni Rohelise Pealinna projektijuht Anne Marie Larsen, kes rääkis Taani pealinna edusammudest ja väljakutsetest selle auväärse tiitli püüdmisel ning jagas väärtuslikku kogemust, millest ka Tallinnal võiks kasu olla.

Larsen on tegelenud projektiga juba esimese avalduse esitamise algusest 2009. aastal. Tol korral läbis Kopenhaagen küll esimese valiku, kuid peaaegu olematu ettevalmistuse tõttu võiduni ei jõutud. Sellest kogemusest õpiti ning 2011. aastal uuesti kandideerides nähti varasemast rohkem vaeva. Larseni sõnul nõudis taotlusprotsess suurt pingutust, sest neil oli taotluse tegemiseks kõigest kaks kuud. Tööga lõpetatigi vaid kuus tundi enne tähtaega.

Seekord oli Kopenhaagen edukas. Kaheteistkümnest taotluses olnud indikaatorist üheksas oli Kopenhaagen kas parim või paremuselt teine. Larsen usub, et tehnilise vooru võidu üheks põhjuseks oli aastatepikkune töö keskkonnaga ja jätkusuutlikkusega – need teemad polevat Kopenhaageni jaoks midagi uut. Samuti rõhutas ta, et investeeringud võtavad aega ning ei toimu lihtsalt üleöö.

Üheks Kopenhaageni tugevuseks peetakse jalgrattasõitu, mis on seal kiireim, lihtsaim ja mugavaim viis liiklemiseks. 56% kõigist Kopenhaageni elanikest kasutab jalgratast iga päev. Larsen seletas jalgrataste populaarsust sellega, et nad on muutnud õige valiku ka lihtsaks valikuks (ingl k: We have made the right choice the easy choice). 2008. aastal sündinud keskkonnaplaani, mis kannab nime Eco-Metropolis, on sisse kirjutatud ka Kopenhaageni saamine maailma jalgrattasõidupealinnaks aastaks 2050.

Teise suure saavutusena märkis Larsen ära puhta sadama. Vesi on nüüdseks nii hea kvaliteediga, et alates 2012. aastast võib seal ujuda. Larsen tundis uhkust ka Kopenhaageni ulatusliku küttejaotussüsteemi üle, millega on ühendatud üle 95% kõigist majapidamistest. See on fundamentaalse tähtsusega, sest aitab kaasa Kopenhaageni eesmärgile saada 2025. aastaks CO2-neutraalseks. Larsen tõi Kopenhaageni tugevusena esile ka elamisväärsuse (ingl k: livability).

Siiski tulid konkursil esile ka Kopenhaageni nõrgad kohad, milleks olid õhukvaliteet ja lärm. Ent Larseni arvates võib esimese puhul süüdistada pigem taotluse kirjutamisel tehtud vigu, mis tulenesid suuresti ekspertidevahelise suhtluse puudulikkusest.

Larsen andis ka nõu Rohelise Pealinna konkursil kandideerimise osas, öeldes, et selleks et auhinda võita tuleb olla ühtlaselt hea. Ei piisa sellest, kui paista silma vaid mõnes valdkonnas Võib olla tehnilise poole pealt tugev, kuid auhinnast ilma jääda. Larsen usub, et põhjuseks, miks valiti võitjaks just Kopenhaagen, olid nende plaani sisukus – lahendused, mida on võimalik ka mujal eeskujuks võtta.

Kopenhaageni kogemus rohelise linnana

Auhinna võitmise ning aasta avaürituse vahele jääb poolteist aastat. Selle lühikese aja jooksul peab tegema palju olulisi otsuseid, mille keskmes on programmi loomine terveks aastaks ja selle tööle rakendamine. Tähtsal kohal on ka partnerlussidemete loomine ja eelarve paika panemine. Larseni soovitas võidu korral juba esimesel päeval planeerimisega alustada.

Linna strateegiaks oli keskenduda ühele teemale korraga ning luua iga teema jaoks üritusi, muuhulgas meistriklasse, konverentse, ekskursioone jne. Larseni tiim üritas sealjuures kasutada ka olemasolevat, näiteks juba eelnevalt planeeritud konverentse.

Kopenhaagenil oli aasta läbiviimiseks väga vähe raha. Seetõttu korraldati suur töötuba erinevatele organisatsioonidele, MTÜdele ja äridele, kus esitleti oma viit teemat, tehti koostööettepanekuid ning uuriti osavõtjatelt, kas neil on pakkuda midagi, mis sobiks linna plaanidesse. "Meie jaoks oli oluline teha koostööd MTÜde ning erinevate äridega. See ei tohiks olla lihtsalt auhind linnale, vaid fantastiline aasta kõigile linnaelanikele ning see oli meie eesmärk," sõnas Larsen.

Kaasamisalgatus oli väga edukas ning Kopenhaagen sai endale 90 partnerit, kellega koostöös loodi aasta jooksul üle 250 tegevuse. Larseni on veendunud, et ilma oma partneriteta poleks nad hakkama saanud. "Kui tahta suurendada jätkusuutlikust ning parandada keskkonda, on üksteiselt õppimine võtmetähtsusega. Seega tahtsime kasutada aastat koostööks ja teadmiste vahetuseks teiste linnadega."

Rohelise pealinna auhinna kasutegur

"Võib tekkida küsimus, et mis me sellest saame ning miks sellele autasule kandideerime," sõnas Larsen. Võistlus on väga tihe ja konkurendid tugevad, Euroopa Liidult ei tule mingit raha. Kopenhaagenis otsustati osaleda, kuna vaadeldi võitu kvaliteedimärgisena linna senisele tegevusele.

Samuti usuti, et see võib tugevdada linna rahvusvahelist positsiooni ja loodeti, et see meelitab Kopenhaagenisse investoreid ning ajusid. Larsen tunnistas, et nad pole veel teada saanud, kas need ootused ka täituvad. Samuti loodeti, et osalemine aitab kaasata linnaelanikke senisest enam Kopenhaageni rohelisse agendasse ning muuta nad oma linna üle veelgi uhkemaks.

Lõpetuseks tõi Larsen esile veel European Green Capital Networki (tõlkes Euroopa Rohelise Pealinna Võrgustik), mille loomise võttis linn enda õlule Rohelise Pealinna autasule kandideerimise ajal. European Green Capital Network on võrgustik, mis ühendab linnasid, mis on võitnud Rohelise Pealinna konkursi või läbinud selle esimese vooru.

Seni on võrgustikul olnud kolm kohtumist Kopenhaagenis ning Larseni sõnade kohaselt naudivad kõik neid väga. Antud projekti kaudu said paljud riigiametnikud endale suurepärase võrgustiku. Larsen avaldas lootust, et ka Tallinn saab varsti European Green Capital Networki liikmeks.

Sarnased artiklid