2009. aasta detsembris toimunud Kopenhaageni kliimakonverentsil ei saavutatud teadupäraselt oodatud tulemusi riikide tasandil, sest siduv ülemaailmne lepe jäi tulemata. Küll aga jõuti uute ideede, kokkulepete ja ka tegudeni kodanikeühenduste, keskkonnaorganisatsioonide ja üksikisikute tasemel. Kopenhaagenis kohapeal käisid Riigikogu liige Toomas Trapido ja Lilleoru ökokogukonna liige Ave Oit. Bioneeri toimetaja Katrin Lipp uuris, milliste muljetega "suurte lootuste linnast" tagasi tuldi.

Mis oli teie isiklik eesmärk Kopenhaagenisse minnes? Mida te leida või ära teha lootsite?

Toomas - Minu eesmärgiks oli sõna otseses mõttes olla kohal maailma jaoks olulisel sündmusel ja selle ootuse ma ka täitsin. Kopenhaagenisse tulid kokku 100 000 - 200 000 aktivisti igalt poolt maailmast. Seal toimus korraga nii palju huvitavat, et  kaugelt seda jälgida - eriti veel Eestist, kus info kehvasti liikus - oleks olnud lausa võimatu. Eesti ajakirjanikud praktiliselt puudusid Kopenhaageni ürituselt ning siinne meedia kajastas kogu sündmust pealiskaudselt ning tihti ka skeptiliselt.

Ave - Eks minu eesmärgid olid suhteliselt sarnased. Tahtsin näha seda kokku kogunenud rahvusvahelist seltskonda. Soovisin teada, mis on need sõnumid ja lahendused, mida seal siis välja pakutakse. Soovisin aidata kaasa ka Eesti osalemise õnnestumisele. 

Kopenhaagenis oli kliimakonverentsi ajal väga palju erinevaid üritusi. Millistel neist te ise kohal käisite?

Ave - Mina osalesin kokku kolmel üritusel. Üks neist oli Rahvusvahelise Ökokogukondade Ühenduse ja Taani erinevate ühenduste poolt korraldatud programm „Kliimakohtumine rohujuure tasandilt“, mis kujutas endast inimeste omavahelist kohtumist. Selle konkreetse ettevõtmise eesmärgiks oli jagada maailmas juba väljatöötatud praktilisi lahendusi jätkusuutlikuks elamiseks. Teine üritus oli maailma vaimsete juhtide kogunemine, mille eesmärk oli koondada üle maailma inimesi, kes oma vaimsete traditsioonide poolest esindavad globaalset kogukonda. Üheskoos arutati, mida saaks ära teha, et toetada seda muutust, mis inimeste sees toimub. Rõhutati, et kõik väärtused ja eelistused saavad alguse just inimeste seest, kaasaarvatud suhtumine kliimamuutustesse. Kolmas üritus, kus me kaaslastega osalesime - olgugi et lühemat aega - oli põlisrahvaste esinduste foorum. Seal oli kohal inimesi igast maailma nurgast ja arutlusse võeti põlisrahvaste kui kliimamuutustest enim mõjutatud inimgruppide olukord. Mõnel pool on põlisrahvaste olukord katastroofiline, sest kliima muutumine võib viia kodu, vee või toidu. Algses ametlikus kliimakonverentsi dokumendis polnud sees ühtegi põlisrahvaid kaitsvat argumenti. Foorumi eesmärgiks oli põlisrahvaste olukorda puudutavate sõnumite edastamine amtliku arutelu läbiviijateni ja see eesmärk ka täideti.

Toomas - Mina osalesin ka sellel rohujuure tasandi kohtumisel. Seal tutvustasime Eesti prügikoristuse aktsiooni ehk kampaaniat "Teeme Ära 2008" . See tekitas huvi ja mul tuli anda intervjuud isegi ühele USA lääneranniku raadiojaamale. Prügikoristamine on levimas praegu üle maailma, sest Eestist alguse saanud ideest räägiti Kopenhaagenis palju. Ma käisin ka ametlikkus konverentsikeskuses korduvalt, aga seal sai mulle selgeks, et ametlikul tasandil valitses liigagi suur segadus. Näiteks korraldati maailma parlamentääridele Taani parlamendis ühine päev. Valdav toon sellel üritusel oli, et meie vaesed parlametäärid oleme kõigest kõrvale jäetud, ega tea midagi, mis seal keskuses toimub jne. Käisin ka ühel väga suurel demonstratsioonil.

Ave - Meie käisime ka kaaslastega seal demonstratsioonil.

Toomas, sa ütlesid, et prügikoristamine on levimas üle maailma. Kas sa mõtled siinkohal "Lets Do it World" projekti?

Toomas - Jah. Tänavu koristatakse Armeenias, Portugaalis, suurtes linnades nagu San Paulo, New Delhi jne. On tekkinud päris tõsiseltvõetav tiim. Idee levib ka Indias ja Brasiilias. Kopenhaagenis sai prügikoristamise teemadest ikka väga palju räägitud.

Kas sa usud, et tuleb kunagi üks päev, kus kogu maailm koristab?

Toomas - No jah, see mõte oli ka - aktsioon algaks päikesetõusu ajal Jaapanis ja ööpäeva jooksul käiks ümber maakera koristuslaine.

See oleks lahe küll!

Toomas - Lisaks maismaale on ju ka ookeanid, mis on tohutult reostatud. Selgus, et osa inimesi mõtleb ka selle peale. Et seda koristada ja sellest plastikust jälle õli teha, mis iseenesest on täitsa võimalik. 

Te mainisite mõlemad meeleavaldust.  Mis demonstratsioon see oli, kus te käisite?

Toomas - See meeleavaldus oli mulle paras kogemus!  Me oleme Eestis harjunud igat sorti laulvate revolutsioonidega. See aga see oli umbes sajatuhande inimesega väga aktiivne, kuid sõbralik meeleavaldus, kus nõuti head kokkulepet. 

Oli sellest meeleavaldusest kasu?

Toomas - Seda on alati raske öelda. Ütleme, et lõpptulemust vaadates ei olnud, aga see mobiliseeris inimesi. Võrreldes sellega, mis telekas näidati oli ta küllaltki vägivallatu. Selle protestiga seoses tuli meil idee, et Eestis võiks läbi viia laulva roherevolutsiooni. See oleks palju mõjusam, kui lihtne protest.

Miks sa arvad, et laulev protest on lihtsast aktsioonist mõjusam?

Toomas - Usun, et Eestil oleks maailmale õpetada küll ja küll. Laulva revolutsiooniga loodi omamoodi kõrgem teadlik tasand. Kõik, ka vastased suutsid end sinna sisse mahutada. Ikkagi ilus laul ja ülev tunne oli! Muusika on ka üks põhjus, miks võimuvahetus ja kultuurimuutus siin Eestis veretult toimus. Ka Kopenhaagenis tehti kultuurimuutust, aga see sai teoks teisiti. Suur protestiaktsioon oli jagunenud väiksemateks gruppideks ka üldpilt meenutas pigem kakofooniat. 

Ave, sina rääkisid enne paari sõnaga põlisrahvastest. Miks kliima seisukohast vaadatuna põlisrahvad kõige enam mõjutatud on? Eestis pole seda teemat praktiliselt käsitletudki.

Ave - Põlisrahvad, kes elavad oma algses looduslähedases keskkonnas, nende juures on kliima muutumise mõju väga terav. Kas siis on näiteks metsi maha võetud või ei saa vili kliima muutumise tõttu enam valmis. Mõnel pool on tööstus ja intensiiv-põllumajandus reostanud kogu keskkonna ning kalu vetes enam lihtsalt ei ole. Teistes kohtades on poliitilised ja haldussüsteemid sellised, mis põlisrahvaste elatusmeetodeid takistavad. Mõjusid on mitmeid. Põlisrahvastele minnakse jõuga peale ja ei arvestata, et tegemist on kasulike kogukondadega, sest neil on veel säilinud see lihtne tunnetus, mis on inimese ja ümbritseva keskonna vahel.  Öeldakse, et inimene on ainuke liik, kes on tõstnud end muudest looduse liikidest kõrgemale ja arvab,et võib teiste liikide suhtes käituda, kuidas ise tahab. Selline enesekeskne vaade ei ole põlisrahvastele omane. Põlisrahvastelt tuleks hoopis ellusuhtumist õppida! Põlisrahvastele on iseenesestmõistetav,et kui loodust kahjustada, siis see reageerib vastu. Põlisrahvaste jaoks on kõiges elavas olemas oma hing ja kui sa sellelt tasandilt vaatad, siis ei ole sugugi ükskõik, kuidas sa suhtud ja käitud.

Eesti meedias levib siiani ühtne arvamus, et Kopenhaageni kliimakonverents kukkus läbi. Mida teie sellisest hinnangust arvate?

Toomas - Õnnestumist või ebaõnnestumist saab hinnata alles mõne aja pärast. Näiteks poolteist aastat peale 1992. aastal toimunud Rio konverentsi, kus taheti sõlmida, aga ei sõlmitud, metsade kaitselepingut, tekkis Metsa Hoolekogu, mis on rahvusvaheline sertifitseerimise süsteem. Tekkinud süsteemi taga on kodanikuühendused, põlisrahvad ja osa tööstusest. Tänaseks päevaks levib see süsteem juba kogu maailmas. 1992.aasta ebaõnnestumisest sündis ettevütmine, mis hakkas kogu maailma metsandust parandama.

Ma arvan, et Kopenhaageniga on sama lugu! Kodanikuühendused said omavahel ideid vahetada ja luua koostöösidemeid. Tänases ühiskonnas on võimalik osa sellest suurest vastutusest enda peale võtta. Piltlikult öeldes teevad inimesed endale oma isikliku kliimaleppe, olgu tegemist siis muutustega harjumustes või uutmoodi maailmakäsitluses. Muutus väljendub asjades, mida ükski valitsus ei saa keelata ega käskida ja mis lõppkokkuvõttes võib muuta maailma.

Ave - Läbikukkumiseks saab Kopenhaageni kliimakonverentsi juures nimetada ainult ametliku kokkuleppe sõlmimise osa. Kuna aga meedia on nii puudulikult kajastanud seda, mis seal linnas tervikuna toimus, siis inimesed ei oska ja ei saagi selle kohta muud kommenteerida. Tervikuna see ei olekindlasti läbikukkumine, sest kogu maailma tähelepanu püsis kliima teemal ja peeti maha mitmeid vajalikke ja edasiviivaid debatte. Ilmselgelt käivitab selline ühistegevus ja -ühismõtlemine väga palju protsesse ja ma arvan, et kodanikuühiskond ainult tugevnes selle läbi. Inimesed nägid, kui raske on valitsuste tasandil aru saada ja üheselt kokku leppida isegi lihtsates asjades. Lihtsat ja looduslähedast elamist oli väga keeruline konkreetsesse leppesse mahutada. Jäi mulje, et selline eluterve mõtlemine ei jõuagi sinna üles valitsuste tasemele kohale. Kohale tulnud inimesed olid siiralt pettunud, et kuidas saab nii poolikult ja hoolimatult teha seda arutelu. 

Toomas - Riikidevaheline suhtlus kukkus jah läbi, aga inimeste omavaheline jällegi võitis.

Ave - Just täpselt!

Kas selle Kopenhaagenis tekkinud inimeste omavahelise koostöö võiks kokku võtta sõnadega "vabatahtlik tegevus" ja "kodanikualgatus"? Kas jõuti järeldusele, et asjad hakkavad siis liikuma, kui inimesed ei oota abitult riigilt otsuseid, vaid tegutsevad ise?

Toomas - Jah, loomulikult!

Mis teie meelest tekitas olukorra, et valitsuse tasandil kokkuleppeni ei jõutud?

Toomas - Riigi tasandil väljenduvad huvid on alati seotud majandusega. Ühtpidi on majanduse kaitsmine väga reaalne ja teistpidi väga abstraktne tegevus. Kui tullakse kohtumisele hirmuga, et igasugune muutus ja järeleandmine mõjub majandusele halvasti, siis see paigalseis välistab kõrgema tasandi kokkuleppe.

Aga mis siis aitaks?

Toomas - Võib-olla oleks kasu, kui me tunnistaksime endale, et see riigi mõiste on hakanud hägustuma. Ka siin Eestis. Eesti on küll riik, kuid ta kuulub Euroopa Liitu ja paljud otsused tehakse seal. Et üks riik koondab endas nii palju inimesi ning erinevaid kogukondi, siis on väga raske "riigi huvi" kitsamalt määratleda. Kui sellised kogukonnad, grupid ja üksikisikud ütlevad, et nemad tahavad teistmoodi asju lahendada ja on valmis seda tegema, siis see hägustab vanapärast riigi mõistet. Kogukonna jõud on muutumas järjest olulisemaks! 

Eestis on väga palju skeptikuid, kes ei usu üldse kliima muutumisse või siis ei usu inimese rolli antud protsessis. Kas Kopenhaagenis olid skeptikud ka kohal?

Toomas - Eesti meedia suured väljaanded on tõesti andnud tihedama kajastatuse skeptikutele. Need, kes skeptikud ei ole, saavad palju vähem ja harvem leheruumi. Seetõttu pole ime, et eestimaalasi valdab segadus. Eesti on põhjapoolne riik, talviti on meil lumi maas ja kliima muutumine ei tundu meile aktuaalne. Kopenhaagenis oli suhtumiste erinevus tunda vast kõige enam, kui Maldiivide president kõneles, et nende riik on kõigest 2 meetrit üle merepinna. Riigis kogutakse raha, et osta uut maad, kuhu elama minna. See ei ole hirmutamine, kui öelda, et me ei tea, mida kliima edasi tegema hakkab. Me ei tea, kas meil läheb külmemaks või soojemaks, on meil tulevikus paar talvekuud lisaks või hakkab hoopis merepind kiiremini tõusma. Me ei tea seda! Eesti inimesed tuleb välja raputada sellest tuimusest ja skeptilisusest!

Ave - Inimestel on võib-olla kliimast ja kliima mõjutamisest raske aru saada. Ehk on targem seda kliimamuutuse teemat viia inimesteni läbi ökosüsteemide ja looduskeskkonna tasakaalu? Keegi ei kahtle, et inimene on looduse mitmekesisust ja elukeskkonda mõjutanud. Igas piirkonnas on inimmõju erinev. Paljudes piirkondades on need kahjustused täiesti reaalsed ja mõjutanud inimeste ellujäämist. Kui sellel pinnal vaadata, siis tekib mingi eriline lähedus ka kaugete rahvastega. Kui rääkida puhtast õhust, puhtast veest või tervisest, siis on see probleemiks nii Keenias kui ka Eestis. Minu arust olulisem on see, et meie põlvkond, meie lapsed ja ka edasised põlvkonnad saaksid ka siin maailmas elada nii, et nad oleksid terved ning tunneksid ennast hästi. inimestele tasub näidata, mis on ühine, siis on vaidluseid vähem. Minu arust hästi ilusti ütles Freed Jüssi ühes  Vahur Kersna poolt tehtud intervjuus, et need kõige lihtsamad asjad on just kõige raskemad. Et inimesele on oluline kõigepealt ära tunnetada, kes ta inimolendina on. Siis saab mõista ka oma vastutust ja tegutsemise mõju. Sellistest baasasjadest arusaamine tundub olema kohati ületamatult raske.

Mida te Kopenhaagenis enda jaoks õppisite?

Ave - Uued olid inimesed. Teemad iseenesest olid tuttavad.

Toomas - Minu jaoks oli uudne tutvuda Aafrika inimestega. Aafrika on seni minust suhteliselt kaugele jäänud. Minu pilt Aafrikast põhineb mingitel meediast pärit infokildudel. Kohtusin Kopenhaagenis näiteks ühe mehega Senegalist, kes oli sealse riiklike ökokülade agentuuri juht. Mind hämmastas, kui põhjalikult oli neil kõik läbi mõeldud ja esitus oli ka suurepärane. See inimene teadis ökoküladest palju rohkem kui mina. Nende eesmägiks oli muuta ökoküladeks umbes 14 000 küla, ja seda mitte euroopa mõistes. Senegaallased plaanivad  tuua elektri küladesse, kasutades selleks päikesepaneele, ja maa taas metsastada. Nad tahavad taastada sellist toitvat ja toetavat ökosüsteemi, mida seal enam ei ole. Teine mees oli Kongost, mis on nagu Aafrika sõdadest räsitud ja pime süda. See mees ajab ka selliseid asju. Ma mõistsin, et Aafrika on ärkamas. Maldiivide president jättis ka väga erutava mulje. Ta on noor diktatuuri vastu võidelnud mees (kuskil 40-45 ringis) ning ta on vangis istunud.  Ta esines konverentsil ja käis pärast ringi ilma turvameesteta. Ta oli väga julge!

Ave - Tegelikult mõned asjad olid mulle siiski õpetlikud. See maailma vaimsete juhtide kogunemine, kus me olime, oli kokku kutsutud Globaalse Naiste Rahu Initsatiivi poolt. On olemas selline rahvusvaheline naiste liikumine. Kogunemisel tekkis mõttekäik, et paljud maailma religioonid on elukauged. Sageli pole keskkonnast ja füüsilisest ümbrusest hoolimine nende aadete sees. See väga erineb sellest, mis põlisrahvaste juures toimub. Põlisrahva vaimsus on väga tihedas suhtes ümbritseva keskonnaga. Üritusel tekkis üleskutse rääkida neist teemadest, mis väljaspool religiooni ühendavad inimesi, mis on üldväärtuste teemad. Öeldakse ju, et maailma tuleviku religioon on tegelikult see, mis põhineb üldinimlikkusel. See oli väga huvitav arutelu!

Toomas - Arendasin enda sees edasi ka mõtet, et Eesti oma väiksusega on võimeline suhteliselt kiiresti muutuma. Ja Eesti elanikud on üsna hea mäluga. Me veel mäletame seda põlisrahvaks olemist. Linlasi, kellel mingeid juuri maal ei ole, on suhteliselt vähe. See kõik on väga suur potentsiaal ja Eesti võiks olla eeskujuks. Me ei saa öelda, et eeskujuks ökoriigina, aga ütleme siis, et eeskujuks maakerale kasulik riik olemises. Keskkonnateema annab võimaluse ühendada ka siinsed venelased ja eestlased. Me ei saa eeldada, et terve Euroopa Liit ja USA päevapealt suunda muudakid, aga omal maal saame me "konnahüppeid" (toimetaja kommentaar - konnahüpe on lühend kogukonnahüppest) ja muid hüppeid vabalt teha.

Ave - Tahan veel tänada Eesti saatkonda Kopenhaagenis, Välisministeeriumit ja Kultuuriministeeriumit, et nad toetasid Kopenhaagenisse minekut ja võimaldasid seda kogemust. See oli nende poolt väga lahke! Tänu neile sai teoks näiteks Eesti muusikute väga omapärane kontsert, kus kasutati ainult häält ilma sõnadeta. Nii jõudis muusika sõnum kõikideni. Keeleoskus polnud oluline!

Sarnased artiklid