ELFi eutrofeerumisekspert Kristjan Piirimäe jagas Bioneeriga omi teadmisi fosfaatidest pesuvahendites. Bioneer avaldab põneva loo kahes osas. Täna räägime fosfaatidest üldiselt ja homme saate lugeda juba võimalikest alternatiividest.

Läänemere Kaitse Komisjon (HELCOM) soovitab kõigil liikmesmaadel, sealhulgas Eestil, kaotada pesuvahenditest fosfaadid. Kuna aga fosfaadid on vajalik lisand, et pesu puhtaks saaks, soovitab HELCOM uurida alternatiivsete kemikaalide kasutuselevõtu tehnilisi, majanduslikke ja keskkonnaaspekte.

Pesuvahendid on kõigi inimeste ostukorvis, kuna nad täidavad meie majapidamises üliolulist funktsiooni. Tänapäeva Eesti pesuvahendites leidub üldjuhul suurtes kogustes fosfaate naatriumtripolüfosfaadi (TPP) kujul, pesupulbrites vahemikus 15 – 35%. Fosfaatidega on seotud aga üks oluline keskkonnaprobleem. Pärast kasutamist võivad fosfaadid sattuda heitveega loodusesse, kus nad koormavad jõgesid, järvi ja Läänemerd üleliigse fosforiga, põhjustades eutrofeerumisena tuntud keskkonnaprobleemi. Eutrofeerunud veekogus toimuvad massilised sinivetikate õitsengud, mis vähendavad vee läbipaistvust ja loomulikku ilu, kuid lisaks tarbivad sinivetikad veest ära hapniku ja eritavad vette mürke, põhjustades kalade masshukku ja suplejatel nahakahjustusi.

Fosfaadid on pesuvahendites vajalikud lisandid

TPP täidab pesuvahendites mitmeid olulisi funktsioone. Ta soodustab pesuvahendi toimeaine moodustumist ning samuti selle pinnaaktiivsust, parandades nõnda väga efektiivselt pesuvahendite pesemisomadusi nüüdisaja majapidamistes, võimaldades madalaid pesemistemperatuure.

Samas vähendab TPP vee karedust, mis on eriti oluline Eesti tingimustes, kus kraanivesi paljudes kohtades ülikare. Vee karedust tekitavad vees lahustunud peamiselt kaltsiumi ja magneesiumi soolad, mis vee soojendamisel pesumasinas riietele võivad sadestuda. Riietes leiduv mustus võib samuti neid sooli sisaldada, nii et TPP saab nad välja lahustada. Samal moel hoiab TPP ära sademe tekke pesumasina kütteelemendile. Täiendavaks efektiks on veel see, et aluseline TPP tõstab pesulahuse pH-d, töötades nõnda keemilise puhvrina ja laadides tugevamalt mustuseosakeste ja tekstiilikiudude ioone. See omakorda suurendab mustuse ja tekstiili ioonide tõukumist, parandades pesupesemise toimimist. Peale nende omaduste töötab TPP ka deflokulandina, lõhkudes suured muda ja savi partiklid väiksemateks, hoides samas ka pisikesed osakesed pesuvee suspensioonis ja vältides nõnda nende uuesti sadenemist riietele. Tänu sellele omadusele suudab TPP ka õlisid emulgeerida ehk pisikeste osakestena vette segada.

Fosfaatidele leidub alternatiive

Seega, fosfaadid ja eriti TPP mängivad pesuprotsessis väga olulist rolli. Kui neid mitte kasutada, siis tuleb nad asendada muude ainetega mis täidaksid samu funktsioone. TPP-le ongi leitud terve rida alternatiive, milledel on aga kõigil teatud puudused. Üks nendest alternatiivsetest kemikaalidest, naatriumtsitraat, on TPP-st kaks korda kallim ja ei suuda ometi nii hästi eemaldada kaltsiumi ja magneesiumi ioone. Nende ioonide ärastamiseks sobivad aga hästi etüleendiamiintetraäädikhape (EDTA) ja nitrilotriäädikhape (NTA). Eriti NTA asendab TPP-d hästi ka pesuvahendi toimeaine moodustumisel, kuid tal pole nii tugevat puhverdavat ja partikleid lõhkuvat jõudu. Põhiprobleemiks on aga see, et NTA on mõningatel andmetel kantserogeenne ehk vähki tekitav. Samuti, kuna NTA reageerib metallioonidega, on kardetud ka, et ta võib reoveemudast raskemetalle uuesti vette lahustada ja pinnaveekogudesse kanda.

Kõige õnnestunumaks alternatiiviks TPP-le on osutunud Tseoliit A, mis on alumiiniumoksiidist saadud suhteliselt inertne kemikaal. Ta eemaldab veest hästi kaltsiumioone, kuid ta ei toimi nii hästi pesuvahendi toimeaine moodustajana, puhverdajana ega sademe ärahoidjana. Seega kasutatakse Tseoliit A-d tavaliselt koos polükarboksüülhapetega (PCA) või mõne muu õlil baseeruva abikemikaaliga, mis vett pehmendavad ja mustuseosakesi suspensioonis hoiavad. Tseoliit A kombineerituna PCA-ga ongi kasutusel pea kõikjal, kus TPP-d enam ei kasutata, sealhulgas USA-s, Saksamaal ja Itaalias. Mingeid olulisi keskkonnaprobleeme Tseoliit A ei tekita, võimaldades samas rahuldaval määral pesu puhtaks pesta. Küll aga suurendab ta reoveepuhastites tekkiva muda kogust umbes 15%. Teiseks puuduseks on see, et kui reoveemudas leiduvat TPP-d saab potentsiaalselt taaskasutada, siis Tseoliit A-d mitte.

Ka Eestis toodetakse fosfaadivabu pesupulbreid, näiteks Mayeri, milles fosfaatide asemel kasutatakse väikeses koguses fosfonaate. Ehkki ka fosfonaadid sisaldavad fosforit, pole nad eutrofeerumise seisukohalt nii ohtlikud ning neid läheb vaja palju madalamates kontsentratsioonides kui fosfaate. Fosfonaatide keskkonnaohtlikkus võib peituda eeskätt nende aeglases lagunemises looduses, mistõttu ta võib tekitada veekeskkonnas kroonilist toksilisust. Tänaseks pole aga fosfonaatide olulisi kahjulikke mõjusid tõestatud, uuringud jätkuvad.

Fosfaadid, eutrofeerumine ja sinivetikate õitsengud

Eutrofeerumine on nähtus, mille korral veekogu koormatakse ülemäärase koguse taimetoitainetega, mis loovad tingimused kaldataimede ja vetikate, kuid halvemal juhul sinivetikate ehk tsüanobakterite kiireks kasvuks. Nende taimetoitainete juures on Eesti veekogudes kriitiliseks eeskätt fosfor (mis sisaldub fosfaatides) ja Läänemeres ka lämmastik. Nii fosforit kui lämmastikku leiduks veekogudes ka looduslikult, kuid ainult väga väikestes kogustes. Inimtegevus on toitainete koormust tohutult suurendanud, tõugates tagant kõikide Eesti veekogude kiiret eutrofeerumist. Sinivetikate kasv sõltub lisaks toitainetele ka vee temperatuurist ja päiksekiirgusest – kui seda suvel rohkem jätkub ja vesi vähem liigub, siis tabab paljusid Eesti randasid tavaliselt sinivetikate õitseng.

Sinivetikate õitseng võib veest lahustunud hapniku välja viia, ohustades nõnda haruldasi ja vääriskalu ning põhjaselgrootuid. Samuti võib kaduda tasakaal sinivetikate, vetikate ja kõrgemate taimede vahel, mis omavahel konkureerivad. Sinivetikad, olles taimetoidulisele planktonile ja lindudele üldiselt toiduks kõlbmatud, kahjustavad seega kaudselt, toiduahela kaudu, kogu ökosüsteemi ja vähendavad veekogude bioloogilist mitmekesisust. Õitsengud võivad ka haiseda, koledad olla, ummistada veefiltreid ja vett mürgitada. Sinivetikate toksiinid võivad kärbseseene mürgist muskariinist sada korda mürgisemad olla.

Mil määral pesuvahendite fosfaadid veekogusid mõjutavad?

Sinivetikate pidevate õitsengute ja üldiselt meie veekogude eutrofeerumise kontrolli alla saamiseks tuleks jälgida nii lämmastiku kui fosfori koormust veekogudes. Kui palju mõjutavad fosfori koormust aga pesuvahendid? Suurimateks fosfori allikateks on looduskoormus, loomade ja inimeste väljaheited, põllumajandusväetised ja kuivendussüsteemid. Majapidamistest ja ettevõtetest lähtuvad punktallikad annavad 10 – 20% fosfori koormusest. Nendest omakorda pesuvahenditest pärineb alla poole. Tähendab, fosfaadivabade pesuvahendite juurutamine ei lõpeta kaugeltki ära veekogude koormamist fosforiga. Teisest küljest aga, muude saasteallikatega on keeruline midagi peale hakata: väljaheidete fosfor on seotud bioloogiliste vajadustega; põllud aga vajavad fosfaati väetisena, et saaki anda. Seega võiks just fosfaadivabade pesuvahendite standard lühiajalise meetmena olla potentsiaalselt kiireim, lihtsaim ja kulutõhusaim viis eutrofeerumisprotsessi kontrolli alla võitmisel. Pikaajalises perspektiivis tuleb aga loomulikult tegeleda hajuallikatega: parandada põllumajanduse ja metsanduse praktikaid jm.

Lugu on ilmunud ELF kodulehel.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta