Enamus meist muretseb raha pärast. Pole vahet, kui palju räägime ja usume, et tervis ja heaolu ning pere ja lähedased on olulisemad kui raha, ikkagi ei saa eitada, et raha on midagi enamat kui lihtsalt number pangakontol. Rahaga kaasnevad tülid ja pahandused ning hirmud ja süü. Sellega seostatakse staatust ja võimu ning vabadust ja tulevikku. Kõlab paradoksina, kuid õnnelikumad inimesed ostavad ja tarbivad vähem.

Nad ei muretse neid ümbritsevate asjade sära ja suuruse pärast, vaid elavad oma elu nii, nagu parajasti ise tahavad. Sest nende enesehinnang ei sõltu mitte niivõrd välist hiilgust väljendavatest asjadest vaid oma sisemisest heaolust. Enamgi veel: eri maades tehtud õnne-uuringute tulemuste järgi on õnnelikumad ja oma eluga rohkem rahul just nende maade inimesed, kus tarbitakse vähem.

Vanarahvas teab, et muretsemine raha pärast teeb haigeks ja muudab inimese kalgiks. Rahamurel on mitu nägu. Järgnevalt on kirjeldatud kolme võimalikku rahamure ringi, millesse takerdudes võib haiguseni välja jõuda.

Rahapuudusele keskendumine annab tunnistust hirmust vaesuse ees, mis sunnib säästma ja tagavarasid koguma, kuid viitab ka väärtusetuse tundele. Vaidlused raha üle ja kaklused raha pärast tekitavad inimeses tunde, et senist tööd pole vääriliselt tasustatud ning süvendanud arvamust iseenda suutmatusest. Tulemuseks võib olla nii töö ja raha põlgamine kui ka nende inimeste vihkamine, kellel on rohkem raha. Inimene järeldab oma minevikule tuginedes, et tõenäoliselt ebaõnnestub ta ka edaspidi nii raha säästmises kui selle kulutamises. Ta järeldab, et peabki elama vaese ja õnnetuna, kuni sureb. Depressiivsus halvab töötahte. Põlgus ja vihkamine ilmutavad end agressiivsusena igapäevaelus. Mõnikord pööratakse agressiivsus enda, teinekord teiste vastu.

Pidurdamatu soovi omada raha tingib uskumus, et mida paremad asjad sul on ja mida kallimalt sa riides käid, mida parem auto ja uhkem korter või maja sul on, seda väärtuslikum inimene oled ka ise. Kui inimesel on kõikuv enesehinnang, mis sõltub välistest hinnangutest asjadele, mis teda ümbritsevad, siis püüabki ta oma enesehinnangut tugevdada üha uute asjade omamisega. Enamasti leevendavad omamis- ja ostusõltuvus sisemise tühjuse ja tühisuse tunnet.

Raha hooletut kulutamist soosiv hoiak põhineb palju kuuldud sisendusel „ega sina oma rahaga ümber käia ei oska, parem teen seda sinu eest mina (näiteks lapsevanem, äripartner, pankur).“ Inimene, keda pole usaldatud oma raha kasutama eelistab kulutada nii kuidas jaksab ja millele iganes. Kulutamisele fikseerunud hoiak päädib sooviga lükata vastutus kulutuste eest kellegi teise õlule. Inimene ei võta vastutust oma tegude ja nende tagajärgede eest ning vastandub sel moel kulutuste kontrollijatele, käitudes nagu vastutusvõimetu teismeline.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta