Viimastel aastatel on Kadrioru kõrval populaarsust kogunud ka Uus Maailm ja Kalamaja, mis oma õdususe ja kommuunitundega meelitavad üha rohkem huvilisi. Paljud plaanivad neisse puumajadega rajoonidesse korteri soetamist või on seda juba teinud. Kuna tegemist ei ole uuselamurajoonidega, siis kortermajade renoveerimine on saanud väga aktuaalseks.

Sellistes miljööväärtuslikes piirkondades tuleb alati arvestada ka takitstustega majade välise seisukorra parandamisel. Sõna võivad võtta nii kogukonna liikmed kui ka organisatsioonid, näiteks Muinsuskaitseamet.

Muinsuskaitseameti põhimõtted ei luba mõningatel juhtudel nendes piirkondades hoonete välise renovatsiooni käigus paigaldada lisasoojustust, sest see võib muuta hoonete esialgset välimust. Fassaad võib jääda korda tegemata ka muudel põhjustel.

Tihti ostetakse vanasse majja korter, mis vajab üsna palju kõpitsemist enne, kui selles elamine muutuks mugavaks ning tekiks tõeline kodutunne. Selles niinimetatud kõpitsemise protsessis võivad vastsed korteriomanikud teha vigu, mis pikas perspektiivis muudavad nii rahakoti õhemaks kui ka meele mustaks.

Järgnevalt keskendume just puitmaja seinalahendusele, sest see on üks olulisemaid tarindi osasid mõjutades küttekulusid ja sisekliimat. Õige ja hoolikalt läbimõeldud seinalahendus suurendab oluliselt elamismugavust ning võib ära hoida terviseprobleeme ja allergiaid. Seestpoolt korterit soojustada tavaliselt ei soovitata, kuid siiski võib ette tulla olukordi, kus see on ainukeseks võimaluseks.

Selleks, et renoveerimisprotsess oleks kasulik ka keskkonnale, keskendub Ökoehituse Ühing ühele võimalikule heale lahendusele, mis ei pruugi töötada kõikide objektide puhul. Ühing propageerib ehitusel looduslikke või võimalikult väikse süsiniku sisaldusega materjale. Puitmaja seina puhul on võimalik kasutada 100% looduslikke materjale, mida saab kätte Eestimaalt. Nõu nende kättesaadavuse ning kasutuse kohta võib julgelt küsida, sest ökoehitajale meeldib ökoehitusest rääkida.

Proovime järgnevalt läbi rääkida ka reaalse soojustusprotsessi, et selgitada välja selle teostamise keerukus ning pakkuda lahendusi erinevate tegevusplaanide koostamisel.

Esmalt tuleb puhastada sein kõikidest kihtidest, mis sinna aastate jooksul kogunenud. Sein ei tohi hallitada ega mädaneda. Kui üht neist siiski esineb, siis tuleb selle probleemiga koheselt tegeleda ning sellisel juhul tuleks kindlasti pöörduda spetsialisti poole.

Uue kihi peale panemine seinakihi all olevat probleemi ei lahenda ja ajapikku võivad tekkida komplikatsioonid. Mädanenud pruss ei ole turvaline ning sellele kinnitatud materjal ei pruugi püsida. Seina sees elutsev hallitus võib ohustada elanike tervist.

Kui seinad on korras ja puhtad, siis tuleb hankida endale vajalikud materjalid. Suuremates keskustes on olemas vastavad poed, kust saab kõik asjad ühe korraga kätte, kui just nimekiri maha ei unune. Näiteks Majatohter, Safran ja Hea Maja pood on väga tänuväärsed kohad nii vajalike asjade hankimiseks kui ka nõu saamiseks.

Seina tuleb vaadata tervikuna. Puitmaja puhul on väga oluline, et kõik materjalid oleksid “hingavad“ ehk veeauru läbi laskvad (kapillaaraktiivsed) vältimaks liigse niiskuse teket seinas.

Sobiv materjal on näiteks pilliroog, mida Eestis kasvab rannikualadel ning mida saab rooplaatideks töödelduna edukalt seestpoolt soojustamiseks kasutada. Lisaks soojustusele töötab rooplaat edukalt ka heliisolatsiooni materjalina.

Sellesarnaseid plaate on kasutatud juba sajandeid ja tegemist on väga keskkonnasõbraliku materjaliga. Primaarenergia sisalduse poolest ühe kuupmeetri materjali kohta on pillirooplaat keskonna suhtes kõige sõbralikum soojustusmaterjal (võrreldud on linavildi, tselluvilla, kivivilla ja klaasvillaga. Kätlin Kallas, 2006).

Pillirooplaat on punutud tsinktraadiga ning seda on väga lihtne paigaldada. Oluline on, et plaadid paigaldataks alt üles ning et need oleksid seina naelutatud või kruvidega kinnitatud, kasutades spetsiaalseid või ise metall perfolindist tehtud klambreid. Ühe plaadi paigalduseks kulub keskmiselt 25-30 klambrit. Tuleohutuse tagamiseks kaetakse pilliroog savi- või lubikrohviga.

Rooplaat on ka väga hea pind krohvimiseks. Meie soovitame kasutada savikrohvi, sest lisaks sellele, et savikrohv näeb hea välja ja on loodussõbralik, vähendab savikrohviga majas elamine näiteks hingamisteede haigustesse ja nahahaigustesse haigestumist. Samade omadustega, kuid natukene madalama intensiivsusega on ka lubikrohv. Samas on lubikrohvi pind savikrohvi pinnast tugevam.

Kui hästi me ennast kodus tunneme sõltub suures osas ruumikliimast. Ehk siis temperatuurist, õhuniiskusest, õhu liikumisest, kahjulike ainete sisaldusest õhus, kütteliigist ja värvist. Ruumikliima on üks olulisemaid põhjuseid looduslike materjalidega ehitamisel.

Savikrohv koosneb savipulbrist, liivast (fraktsiooniga 0,00-2,00, aluskihtide puhul 0,00-4,00) ja veest, kuid sellele lisatakse ka taimekiudusid nagu näiteks hundinuiavill, hekseldatud õled, pilliroog ja puidulaastud. Võimalik on osta Eesti tootjate valmissegu, kus kõik vajalik peale vee olemas ning seetõttu väga pead vaevama ei pea. Soovitatav on krohvida kolmes (alus-, täite- ja viimistluskiht) või enamas kihis, jälgida tuleks, et ühegi kihi palksus pole suurem kui 1 cm.

Liiga paksud krohvikihid ja kiire kuivamine võivad tekitada pragusid. Probleemsete kohtade nagu nurkade, rooplaatide ühenduskohtade ning akna- ja ukseümbruste katmisel tuleks kindlasti kasutada džuudivõrku. Seda võib kasutada ka kogu krohvipinna armeerimiseks, siis jääb tulemus eriti tugev.

Džuut on troopiline taim, mida hinnatakse tema tugevuse pärast ning peetakse üheks vastupidavamaks looduslikuks kiumaterjaliks. Džuudikiud on võimelised siduma vett jäädes ise praktiliselt kuivaks.

Lõpetuseks tuleks sein vähemalt kruntida kaseiinkrundiga, siis krohvipind ei pudise. Siinkohal võibki töö lõppeda, kui sein endale meeldib.

Ilmtingimata ei ole vaja värvida või seina edasi töödelda kuid kui selleks siiski soovi on siis on võimalik kasutada lisaks värvimisele erinevat värvi savisid ning sobiva tooni jaoks on võimalik ka lisada erinevaid pigmente. Sellised juhul tuleb arvestada, et värvimullad on päris kallid ja oluliselt soodsam on kaseeiinvärviga õige toon saada.

Kes soovib siledamat pinda, saab krohvimist jätkata savi peenviimistluskrohviga, kuid võib ka kohe värvimise kallale asuda.

Värvimiseks on kõige lihtsam kasutada kohupiimavärve. Kohupiimavärvid lasevad veeauru läbi ja savi ei kaota oma häid omadusi ruumis niiskuse reguleerimisel. Vastavates ökoehituse poodides on olemas kuivsegud, mis teevad kohupiimavärviga värvimise väga lihtsaks ja sobiva tooni saamiseks tuleb kasutada pigmente.

Kui on soovi rohkem katsetada, saab segu ka ise valmistada ja selleks on saadaval hulganisti restepte. Savi- ja lubiseina puhul piisab ühest või kahest värvikihist, olenevalt, millist tulemust saada tahetakse.

Kvaliteetse sisekliima üheks eelduseks on toimiv kütte- ja ventilatsioonisüsteem, selle puudumist ei asenda ükski konstruktsiooni abinõu, kuid kasutades looduslikke materjale saame ise luua endale keskkonnasõbraliku ja tervisliku kodu.

___________________________________________________________________________

Ekspert annab nõu: vead puitseinte renoveerimisel

Martti Lainurm: "Puitseinad võib tüübilt jaotada kaheks. Esimesed on massiivpuidust seinad, kus kogu seinakiht (soojustusega või ilma) on puidust. Vanadel hoonetel Eestis on levinud rõht- ja püstpalkseinad või plankseinad.

Teise põhimõttelise lahendusena võib välja tuua karkass-seina, mis kujutab puitpostide süsteemi koos vajalike siduvate ja jäigastavate elementidega.

Puitseinte renoveerimisvajadus on tavaliselt probleemiks seinte alaosas. Kui hoone elutsükli vältel on esinenud olulisi vee läbijooksusid ülevalt poolt, näiteks katusekatte ebatiheduste tõttu, siis võivad kahjustused ulatuda ka kuni lekkekohani.

Kahjustuste all peetakse silmas erinevaid biokahjustusi (peamiselt puitu lagundavad seened, mardikad), mille tõttu on puitkonstruktsioonide tugevusomadusi ja kandevõimet kahjustatud. On võimalik eristada biokahjustusi, mis ei kahjusta puitu, kuid võivad olla visuaalseks probleemiks, näiteks sinavusseened männipuidul.

Puitseinte renoveerimistööd peaksid algama töömahu ja võimaliku toestusvajaduse välja selgitamisega. Tuleb välja uurida, kui kaugele ulatuvad kahjustuste piirid ja kui olulised on need seina toimivuse seisukohalt. Enamasti eeldab see kattekonstruktsioonide teisaldustöid, kuid selle ala professionaalid kasutavad ka endoskoope, mille abil on enamasti võimalik vaadelda kahjustunud konstruktsioone ka läbi väikesemõõduliste avade.

Loomulikult on kahjustuskohtade leidmisel oluliselt abi ka erinevatest niiskusmõõtjatest. Kui on kahtlusi, et puitkonstruktsioonid on seestpoolt kahjustunud, võib puitu auke puurida, et veenduda kas puuritud saepuru on heleda värvusega ja puidu vastupanu puurimisel piisav. Täpsemaks ja suuremahulisemaks puidu tugevuse mittepurustavaks uurimiseks on soovitav pöörduda spetsialistide poole, kes kasutavad selleks puidu tugevust mõõtvaid mikropuurimise vahendeid.

Levinud viga, mida puitseinte renoveerimistööde puhul tehakse, on seina alumise elemendi vahele hüdroisolatsioonikihi paigaldamata jätmine. Kuna puit on hügroskoopne materjal, siis isolatsioonikihi puudumisel on võimalik vundamendis oleval niiskusel liikuda puitkonstruktsioonidesse. Kui veesisaldus puidus tõuseb 18%-ni või üle selle, saavad seeneeosed hakata puidu pinnal arenema.

Väga oluline on paigaldada seina kuivad puitmaterjalid. Madal veesisaldus ei ole määrav mitte ainult erinevate biokahjustuste vältimiseks, kuid ka mahukahanemiste vähendamiseks. Veesisaldus mängib suurt rolli rõhtpalkseinte puhul, sest radiaalsuunas on puidu mõõtmete sõltuvus veesisaldusest kõige suurem.

Harvad ei ole juhtumid, kus pärast suvise perioodi lõppu on renoveeritud seinte ülaosad koos lae- ja katusekonstruktsioonidega silmnähtavalt allapoole vajunud ja seetõttu tuleb teostada täiendavad tõstmis- ja kiilumistööd. Asendusmaterjaliks kasutatava puidu suhteline veesisaldus, olenevalt hoone kasutusotstarbest võiks jääda vahemikku 8…18%.

Teine oluline aspekt, millele materjalivalikul tähelepanu pöörata, on puiduvigade vältimine. Puiduvigadeks loetakse näiteks oksi, lõhesid, keerdumust, sinet, seen- ja mardikakahjustuste esinemist. Karkasshoonete puhul on näiteks üksikute pikkade ja saledate elementide puhul postideks soovitav valida ilma suuremate oksteta materjal, kuna survejõudusid vastu võttev element võib suurema koormusega sõlmedes oksa kohalt välja nõtkuda.

Rõhtpalkhoonete alaosades, kus vahetatakse välja ainult kuni kaks alumise rea elementi, peaks vältima keerdkasvuga palke, kuna sidumine vana palgiga on raskem ja seetõttu stabiilsuse tagamine üsna keeruline. Kui materjali valida, tuleks eelistada tihedama aastarõngaga puitu. Aastarõngaste vahekaugust saab vaadelda radiaalsuunaliselt tehtud otsalõikest.

Seoses pinnasele rajatavate betoonpõrandate levikuga on oluliseks probleemiks soklisõlme niiskus- ja soojustehniline ning ehitusfüüsikaline lahendus. Betoonpõranda rajamisega endise välisõhu kohal puitpõranda asemele suureneb tavaliselt niiskuskoormus seinte alaosale – seda nii langenud temperatuuri kui ka intensiivsema kapillaartõusu tõttu.

Kui maapind on ümber hoone aegade jooksul tõusnud ja maapinnast tulevad niiskuskoormused suured, kaalutakse tihti seina alaosade asendamist väikeplokkidega. Kui väljastpoolt puudub võimalus piisavaks soojustamiseks, siis võivad plokid talvisel perioodil läbi külmuda ning kevaditi hakkab tekkinud jää sulama, mis tekitab kattekonstruktsioonide varjus omakorda uusi võimalusi kahjustuste tekkeks.

Viimase probleemina võib välja tuua mõned enamlevinud vead seinte soojustamisel ja auruisoleerimisel. Aurutõkete kasutamine puudutab eelkõige karkass-seinasid, sest täispuidust seinad on tavakasutuse puhul piisavalt massiivsed, et vältida oluliselt kõrgete veesisalduste teket üksikutes piirkondades. Spetsiaalsete aurutõkkeks mõeldud kilede, lamineeritud või bituumenpaberite kasutamist renoveerimistööde käigus tuleb hoolikalt kaaluda – kui seda ülejäänud konstruktsioonis kasutatud ei ole, ei tohiks seda paigaldada ka ainult avatud osale. Seejuures seina või selle osa sulgemine kahe aurutiheda kihi vahele on keelatud.

Soojustamisel ja auruisoleerimisel võiks kasutada samu või sarnaseid materjale olemasolevatega, kui need on ennast õigustanud, kuid tuleb tagada nende korrektne ühenduvus, et vältida niiskuse kontsentreeritud liikumist läbi ebatiheduste.

Materjalide ühenduskohad, mis paigaldamise hetkel tunduvad tihedad, võivad aja jooksul hoone konstruktsioonide liikumise tõttu lahti tulla. Seetõttu näiteks tuuletõkkeplaatide jätkamisel tuleb lisaks tihendusmaterjali kasutamisele paigutada ühenduskohad jäigale materjalikihile ja täiendavalt mehaaniliselt fikseerida.

Puitseinte soojustamine vahtpolüstüreeniga erinevate aurutakistuste, mahukahanemiste ja tuleohutuse kaalutluste tõttu ei ole soovitav."

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta