Sarnaselt mitmete teiste põllumajandusmaastike lindudega on ka kuldnoka (Sturnus vulgaris) arvukus kahanemas. Põhjuseks on intensiivistunud maaharimine, mille tõttu piiravad suured monokultuursed põllud ja pestitsiidide kasutamine lindudele sobiliku toidu hulka. Siiski arvatakse, et lindude arvukus on kahanenud röövlindude suurenenud arvukuse tulemusena.

Raudkulle märgati üle 80% vaatluskohtades ning arvestades värvuliste toidumaja külastamist, on kuldnokk üks neljast kõige sagedamini raudkulli ohvriks langenud liigist; teised kolm on sinitihane (Cyanistes caeruleus), metsvint (Fringilla coelebs) ja koduvarblane (Passer domesticus). Kuna kuldnokk on Suurbritannias sage toidumaja külastav liik, sealsed talved on Eesti omadest pehmemad ning paljud meie kuldnokad talvitavad just Briti saartel, on üsna tõenäoline, et sealsed harrastusteadlased vaatlesid ka mõnda Eestis pesitsenud kuldnokka.

Seoste uurimisel arvestati ka lindude arvukust mõjutavate erinevate keskkonnatingimustega, näiteks temperatuuri ja toidumaja lähiümbrusega. Raudkulli arvukus mõjutas tõesti oluliselt kuldnoka arvukust ja seda ikka nii, et mida rohkem vaadeldi raudkulle, seda vähem oli toidumajade juures kuldnokki. Sama seos kehtis ka sinitihase ja koduvarblase puhul.

Kas tegu on põhjusliku seosega, mis tähendab, et raudkull suudab nahka panna sellise hulga kuldnokki (ning sinitihaseid ja koduvarblaseid lisaks), mis tingib saakliigi arvukuse vähenemise? Sellele uuring ühest vastust ei anna, sest on ka võimalik, et muutunud on ka saakliikide käitumine ehk sageli raudkulli rünnaku all olevate toidumajade ümbrusest hoiavad need kolm liiki teadlikult eemale.

Kuigi oluline negatiivne seos raudkulli ja kuldnoka arvukuse vahel viitab tõepoolest röövlinnu märkimisväärsele mõjule saaklooma arvukuse kontrollimisel, on mõju siiski väike – raudkulli rohkuse arvele saab kanda vaid ligikaudu 3% kuldnoka, sinitihase ja koduvarblase arvukuse vähenemisest, seega on märkimisväärsem arvukuse vähenemise põhjus mujal, autorite hinnangul just intensiivpõllunduses. Pealegi on sinitihase arvukus Inglismaal suhteliselt stabiilne ja järelikult kompenseerib miski muu raudkulli põhjustatud kiskluse.

Tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada, et talvised toidumajad ei ole lindude tavakeskkond ja seega ei pruugi sedastatud seosed paika pidada üldistusena kogu asurkonnale, kuhu kuuluvad ka loodusmaastikul elavad linnud. Kuid vähemalt koduvarblase ja kuldnoka puhul on teada, et talviste toidumajade vaatlustele tuginevad arvukushinnangud kattuvad üldise asurkonna hinnanguga 96% ulatuses. Samuti on aastate jooksul kogunenud 6185 vaatluse andmestik ja selle põhjal valminud kirjeldatud uuring ilmekad näited sellest, kui väärtuslikke teadmisi on võimalik harrastusteadlaste abil koguda.

Swallow B, Buckland ST, King R, Toms MP (2019). Assessing factors associated with changes in the numbers of birds visiting gardens in winter: Are predators partly to blame? Ecology and Evolution 9: 12182– 12192. https://doi.org/10.1002/ece3.5702

Lugu on pärit aasta linnu teadusuudistelt, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Aasta linnu projekti toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta