Kõik selleaastased kultuuridebatid hoiavad fookuses loomeliitude ühist kampaaniat “Ravikindlustus kõigile!” Mis on meie ühiskonnas valesti, et kultuuri asemel räägime kultuurist rääkides ravikindlustusest?

Me kõik teame, et Tallinn ei ole kunagi valmis, sest muidu tuleb kuri vetevana ja uputab meid kõiki ära. Aga me oleme unustanud selle loo tegeliku tähenduse - meie riik, meie ühiskond, meie mõttemaailm ei saa kunagi valmis. Meie ühine elu on pidevas muutumises, nii globaalselt kui kohalikult. Aga meie seadused ja tõekspidamised ei käi alati ajaga kaasas nii kiiresti kui toimuvad muutused.

Enamik meie riigi seaduseid ja süsteeme on üle kolmekümne aasta vanad. Kas te mäletate kui teistsugune oli maailm 30 aastat tagasi? Kõik praeguseks igapäevased tehnilised kaaslased, nagu mobiiltelefonid, äpid, gps ja e-valimine olid veel kaugel ulmevallas. 

Igakuiselt palgalt kogutaval sotsiaalmaksul põhinev sotsiaalsüsteem on pärit tollest ajast, mil excel oli alles kohmakas poisike flopidiskil ja chatGPT poleks veel kellelegi usutav tundunud. Ja nüüd me maitseme ajaga kaasas käimatuse vilju. Meie olevik ei ole enam suuresti kuupalgapõhine. 

Vabal maal muutusid inimesed vabaks, mõned kohe nii vabaks, et nende valdkonnas palgatöökohti peaaegu et ei olegi. Vabakutselised loovisikud asuvad just selles kohas. Sestap algaski üleüldist sotsiaalreformi nõudev kampaania “Ravikindlustus kõigile!” just Kunstnike Liidust ja kasvas loovisikute ühiseks platvormiks. Enamik töötasudest kultuurivallas tuleb projektipõhiselt, juhutöödest, juhuostudelt, sotsiaalmaksuga maksustamata stipendiumidena või ebaregulaarsete honoraridena. Vabakutseliste loovisikute elu ongi niisugune ja peaaegu kõik on tänaseks jäänud uskuma, et jaa, professionaalsetele loovisikutele tuleb siiski neid mingil määral kvaliteedipõhiselt sorteerides võimaldada loovisikute ravikindlustus, et nad prügikastist ei peaks hakkama toitu otsima või sootuks surmasuhu ei satuks. Ise ju andekad!

Aga tegelikult on elu muutunud ka teistes valdkondades. Meil on ka vabakutselised taksojuhid, juuksurid ja juurviljakasvatajad. Ebakindlus, et töötasust või selle saamise vormist ei piisa ravikindlustuse saamiseks kimbutab ka paljudel teistel elualadel tegutsejaid.

Muutus, mida me vajame, on suurem, kui vaid loovisikute ravikindlustus. Me vajamegi solidaarset ravikindlustust kõigile. 

Ja selleks, et me saaksime olla solidaarsed, on meil vaja muuta sotsiaalmaksu süsteemi. Vabas ühiskonnas ei toimi sotsiaalmaksu kuupalga järgi arvestamine. Meist paljudel ei ole kuupalka, ja me ei tee sellepärast vähem ühiskonnale vajalikku tööd. Projektipõhine töö võib olla ka hästi tasustatud, aga summad saabuvad juhuslikel aegadel, mitte kord kuus. Seega kõige lihtsam ja kiirem muudatus saab olla sotsiaalmaksu arvestamine mitte kuu- vaid jooksva aasta põhiselt. Aga seegi jääb vaid kosmeetiliseks muudatuseks, kuigi aitab paljusid.

Ajaga kaasas käimiseks on meil vaja välja töötada mõni uus sotsiaalmaksu kogumise süsteem, mis arvestab ka tulevikus ette näha olevaid muutusi. See aeg ei tule eales tagasi, mil me kõik hakkame kellast kellani palgatööl käima. Platvormitöö ei vähene, meie igapäevaellu on tulnud AI ja krüpto, inimeste tegevus on üha vähem seotud nende geograafilise asukohaga. 

Kas uut tüüpi sotsiaalmaksu puhul oleks tegemist kõikide ostutehingute pealt kogutava hajutatud tarbimismaksuga või mõne veel kavalama süsteemiga, peaks välja mõtlema koos muutuva maailma võimalusi tunnetavate ükssarvikukasvatajate ja investoringlitega, kaasates noori kastist välja mõtlevaid majandusteadlasi. Oleviku inimesed vajavad tuleviku riiki. 

Kõigil inimestel peab olema ravikindlustus, kõigil peavad olema sotsiaalsed tagatised juhuks kui tabab ebaõnn, haigus või vanadus. Ja riigi ülesanne on mõelda välja, kuidas see organiseerida nii, et kõik jõukohaselt panustaksid ja keegi ei jääks toest ilma. 

Me ei saa ühiskonna respekteeritud liikmeteks tunnistada vaid palgatöölisi ja loomeliitude liikmeid, autasustades neid ravikindlustusega. Riigi ülesanne on tagada toimetulek kõigile kodanikele. Milleks muuks meile üldse riik? 

Vaid elus ja õnnelikud eestlased hoiavad ja loovad Eesti kultuuri. Seega ongi kultuuri küsimus võidelda kõigi inimeste elu ja tervise eest. Me kõik oleme olulised.
 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta