Eestimaa Looduse Fond (ELF) alustab teavituskampaaniat, et jagada kogemusi, hoiatada ja aidata mõista Läänemerd mõjutavaid protsesse. Sündmused maailmas näitavad, et on hädavajalik, et keskkonnakaitsjate hääl oleks kuulda - ja ka kuulda võetud.

Milline on Läänemere olukord?

Läänemeri on üks maailma eutrofeerunumaid meresid. Sellega kaasnevad sinivetikate õitsengud, surnud põhjatsoonid, kallaste kinnikasvamine ja muud ebameeldivused. Siiski on mitmeid asju, mida saaks olukorra muutmiseks teha. 

Viimasel ajal on esile kerkinud palju uusi algatusi Läänemere kasutamiseks, sealhulgas torujuhtmete ehitamine, laevaliikluse tihendamine, sillaideede väljapakkumine ja avamere tuuleparkide loomine. Erinevad huvid võivad aga põrkuda.

Tuulikuid on mugav rajada madalasse vette, kuid madalikke vajavad ka kalad kudemiseks või merel peatuvad linnud toitumiseks. Seetõttu tegeldakse praegu merealade planeerimise ja kaitstavate Natura alade määratlemisega tsoneerimaks Läänemeri nii, et äriprojektid keskkonda vähem kahjustaks. Muretsejad küsivad aga koguni, kas Läänemeri on tulevikus eelkõige looduskeskkond, kus edendatakse näiteks kalandust, puhkemajandust ja turismi, või muutub see elutuks transpordikanaliks ning ainuüksi tuuleenergia allikaks.

Iga uus laev või torujuhe pole eraldi võttes tõenäoliselt suur riskitegur, kuid lõppkokkuvõttes võivad need tehnorajatised merd kui elupaika tõsiselt kahjustada. Mida tihedam on transport, seda suurem on paratamatult naftareostuse ja teiste õnnetuste toimumise tõenäosus. Raske on hinnata, kas see kõik võiks muuta mere mingiks surnud, haisvaks kloaagiks.

Nord Streami gaasijuhtme ummisjalu rajamine näitab seda, et tegelikult on kõik valitsused valmis keskkonna iga kell ohvriks tooma, kui on loota mingit muud tulu. Halb on see, et hakkama võiks ju saada ka seda ehitamata, kuid siiski väljastati kõik load kiirkorras, protseduurireegleid rikkudes. Kui juba nii mõttetu projekti pärast Läänemerre sülitati, siis on raske ka tulevikus võimude keskkonnavastutusele loota.

Kui suur osa reostusest on vältimatu ja valitsused näitavad üles ükskõiksust, mis siis üldse teha annab? Valitsused aga ei tule kuskilt taevast, vaid esindavad enamasti survegruppide tahet ja seetõttu on aktiivseil keskkonnakaitsjail tugev mõju. Näiteks kehtiv veekaitsepoliitika pole sündinud niivõrd valitsuskabinettides, kuivõrd keskkonnakaitsjate aastakümnete pikkuse võitluse tulemusena. Praegu aga seisavad keskkonnaorganisatsioonid seaduste eest, mis kehtestatakse võib-olla paarikümne aasta pärast.

Mis on eutrofeerumine?

Kui jõgesid, järvi ja Läänemerd on koormatud üleliigse väetisega, põhjustab see eutrofeerumisena tuntud keskkonnaprobleemi. Eutrofeerunud veekogus toimuvad massilised sinivetikate õitsengud, mis vähendavad vee läbipaistvust ja loomulikku ilu, kuid lisaks tarbivad sinivetikad veest ära hapniku ja eritavad vette mürke, põhjustades kalade masshukku ja suplejatel nahakahjustusi. Samuti vähendab eutrofeerumine veekogude bioloogilist mitmekesisust ja kahjustab ökoloogilist tasakaalu.

Eutrofeerumist põhjustab peamiselt põllumajandusest pärinev toiteelementide - lämmastiku ja fosfori sissevool Läänemere hiiglaslikult valglalt. Praegu käib Euroopa Liidu (EL) ühise põllumajanduspoliitika reformimine ja loodetavasti suunatakse tulevikus senisest rohkem põllumajandustoetusi veekaitsesse, näiteks lekkekindlate sõnnikuhoidlate ja lautade ehitamiseks ning veekoguäärsete kündmata ja niitmata puhverribade pidamiseks.

Kuid nendegi jõupingutuste potentsiaalne puhastusefekt Läänemerele jääb piiratuks, sest suur osa põllumajandusreostusest on tegelikult vältimatu. Ka põldu mitte väetades leostub sealt vihmade ja lumesulamisvetega toiteelemente põhja- ja pinnavette. Nii et isegi kui põllumajanduspoliitika muudetaksegi keskkonnasõbralikumaks, võib eutrofeerumisprobleemi vähenemist loota alles aastakümnete pärast.

Põllumajanduse järel tähtsuselt teiseks toiteelementide allikaks on asulate reoveed, mida EL-i riikides praegu õnneks üsna hästi puhastatakse. Ka Eesti keskkonnaministeerium on terve taasiseseisvumisjärgse aja eurotrahvi hirmus pingutanud eelkõige asulate reovete nõuetekohase puhastamise nimel. Lisaks edeneb Läänemere maades üsna edukalt fosfaatide väljavahetamine pesuvahendites, mille tulemusena peaks mõni protsent langema fosfori koormus merele.

Suurteks saastajateks on jäänud Peterburi ja teised Venemaa asulad, kus reovett kuigi efektiivselt ei puhastata. Pole ka lootust, et meie idanaaber lähiajal Läänega võrdselt keskkonda hoidma hakkab.

Mida saab aga Läänemere heaks teha meist igaüks?

Parim, mida igaüks teha saab, on tarbida säästvalt, näiteks eelistades poes fosfaadivaba pesupulbrit.

Kui tahta fosfaate mitte kasutada, tuleb nad asendada muude ainetega mis täidaksid samu funktsioone. Uutes, fosfaadivabades ökopesupulbrites ongi kasutusel alternatiivsed toimeained.

Kõige õnnestunumaks alternatiiviks fosfaatidele, mida nüüd ka Eestis laialdaselt kasutatakse, on osutunud tseoliidid. Mingeid olulisi keskkonnaprobleeme tseoliidid ei tekita, võimaldades samas rahuldaval määral pesu puhtaks pesta. Siiski tuleb silmas pidada, et tseoliidid suurendavad reoveepuhastites tekkiva muda kogust umbes 15%. Varsti peaks, niisiis, selguma, kuidas Eesti reoveepuhastid selle täiendava probleemiga toime tulevad. Reoveepuhastusprotsesse võib praegu lühiajaliselt häirida ka järsult vähenev fosfori voog, mis biopuhasti mikroobide jaoks on vajalik toit. Pikaajalises perspektiivis reoveepuhastuse kulud aga muidugi vähenevad, sest pole tarvis nii palju fosforit ärastada.

Ka Eestis toodetakse fosfaadivabu pesupulbreid, näiteks Mayeri, milles fosfaatide asemel kasutatakse väikeses koguses fosfonaate. Ehkki ka fosfonaadid sisaldavad fosforit, pole nad eutrofeerumise seisukohalt nii ohtlikud ning neid läheb vaja palju madalamates kontsentratsioonides kui fosfaate. On küll oletatud, et fosfonaadid, lagunedes looduses aeglaselt, võivad potentsiaalselt veekeskkonnas kroonilist toksilisust tekitada. Tänaseks pole siiski fosfonaatide olulisi kahjulikke mõjusid tõestatud, uuringud jätkuvad.

Mida arvavad Läänemere olukorrast spetsialistid?

ELFi naftaprojekti juht Agni Kaldma: "Õlifondi loomisel oli valitsus ühel nõul peale 2006. aastal Loode-Eesti rannikut tabanud naftareostust, kuid koostatud eelnõude versioonid ei leidnud konsensust ning fond on loomata tänini. Läänemeres on ohtlikult tihe laevaliiklus, samuti esineb sageli tahtlikku reostamist, mille käigus laevad tühjendavad oma pilsivee paagid koos naftajääkidega otse merre."

Projektijuht Ele Vahtmäe: "Teave Eesti merealade bioloogilise mitmekesisuse kohta on väga puudulik, merealad on looduskaitseliste väärtuste seisukohast väheuuritud ning teadmised neist on koondamata ega ole praktiliseks kasutamiseks valmis."

ELFi juhatuse esimees Jüri-Ott Salm: "Eesti merekasutuse probleem on planeerimatus. Sageli alustatakse merekasutust nii, et ei tea ei arendaja ega riik, millised on projekti alal olevad looduskaitselised väärtused, millised on riigikaitse seisukohast olulised ja arendusele suletud alad või millised kohalikule kogukonnale olulised muude väärtuste poolest."

ELFi eutrofeerumisekspert Kristjan Piirimäe: "Kuulates või lugedes jutte Läänemere keskkonnast, võib esmapilgul tekkida mulje, nagu oleks tegemist ülikeerulise probleemide sasipuntraga: oht bioloogilisele mitmekesisusele, merelindude hukkumine naftareostuse tõttu, kalavarude vähenemine, kalade toksilisus, vetikamürkidest saastunud supelrannad, gaasitoru ehitamise keskkonnariskid jne. Tõepoolest, paljud nüüdisaja probleemid on väga keerulised, kuid Läänemere keskkonnateema olemuse saab ka viieaastasele selgeks teha: me oleme selle mere ära solkinud ja see on ropp."

Allikas: Eestimaa Looduse Fond

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta