Läänemeri on mitmes mõttes üsna unikaalne. Kuigi tegemist on nime järgi merega, on vähese aurumise, suure magevee sissevoolu ning kitsa ühenduse tõttu Põhjamerega (Sundi ja Beldi väinade kaudu) Läänemere soolusus madal. Piirkonniti on Läänemere soolsus 20 PSU-d (tuhandikosa) ning kohati isegi 1-2 PSU-d. Ookeani soolsus on  aga 35 PSU-d. Tulemuseks on unikaalne ökosüsteem, kus elavad koos nii magevee- kui mereliigid, kes on kohandunud eluga riimveelises keskkonnas.

Läänemeri on tegelikult merena noor ning liike on siin teiste meredega võrreldes üsna vähe. Tänu kitsale ja madalale ühendusele Põhjamerega püsib vesi Läänemeres koos kõigi seal olevate orgaaniliste ning anorgaaniliste ainetega paarkümmend aastat.

Läänemere kaitse

Läänemere kaitsealase koostöö aluseks on Läänemere merekeskkonna kaitse konventsioon, millega on ühinenud kõik Läänemere riigid - Taani, Eesti, Soome, Saksamaa, Läti, Leedu, Poola, Venemaa, Rootsi ning Euroopa Ühendus.

1974. aastal võeti Läänemere kaitse konventsioon esimest korda vastu.  Teist korda kinnitati konventsioon 1992. aastal, mil ka Eesti ühines sellega.

Konventsiooni eesmärkide elluviimiseks on moodustatud riikide- ja valitsustevaheline komisjon ehk Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon HELCOM.

Komisjoni tööd juhivad Läänemere riigid, kusjuures juhtriigi roll vahetub iga kahe aasta järel. HELCOMi koduleheküljel on nende ambitsioonika plaanina pandud kirja taastada Läänemere hea seisukord aastaks 2021.

Läänemere kaitse konventsioon

1974. aasta konventsioon

Esimest korda käsitleti kõiki reostusallikaid kogu Läänemeres ja selle ümbruses ühes konventsioonis, millele kirjutasid 1974. aastal alla seitse Läänemere-äärset riiki. 1974. aasta konventsioon jõustus 3. mail 1980.

1992. aasta konventsioon

Poliitilisi muutusi ning rahvusvahelise keskkonna- ja mereõiguse arenguid silmas pidades kirjutasid kõik Läänemerega piirnevad riigid ja Euroopa Ühendus 1992. aastal alla muudetud konventsioonile. See jõustus pärast ratifitseerimist 17. jaanuaril 2000, hõlmates kogu Läänemere piirkonda, sealhulgas siseveekogusid, merd ennast ja merepõhja. Samuti meetmeid kogu Läänemere valgalas maismaalt lähtuva reostuse vähendamiseks.

Allikas: Keskkonnaministeerium

Mis on hetkel peamise probleemid Läänemeres?

Eutrofeerumine

Läänemere üheks suurimaks probleemiks loetakse kinnikasvamist ehk eutrofeerumist. See on põhjustatud enam kui sajandipikkusest toitainete merre kandumisest (ja pumpamisest) inimtegevuse tagajärjel. Toitained jõuavad merre põllumajandusest (väetamine), tööstusest (reovesi), inimasulatest (kanalisatsioon), metsade raiumisest (pinnase minema uhtumine) jne.

Suur toitaine kogus põhjustab vetikate (ka sinivetikate) vohamist ning vähendab vee läbipaistvust. Suurem hulk biomassi tarvitab lagunedes ära  vees leiduva hapniku, mistõttu tekivad  nö surnud tsoonid, kus enam miski elada ei saa.

Kemikaalid Läänemeres

Radioaktiivsed ained on jõudnud merre näiteks eelmise sajandi viiekümnendatel ja kuuekümnendatel Novaja Zemlja piirkonnas sooritatud tuumapommi katsetustest, samuti 1986. aastal toimunud Tšernobõl  tuumajaama õnnetusest, mille all kannatas eriti Botnia meri ning Soome lahe idapiirkond.

Raskemetallid nagu kaadmium, tina ja elavhõbe on keskkonnale otseselt kahjulikud. Nad settivad merepõhja ning võivad muunduda lahustuvasse vormi ning jõuda toiduahelasse, kui merepõhja tingimused muutuvad hapniku vähenemise tõttu. Samuti igasugune kaevandamine, põhjasetteid segavad kiirlaevade teed jms põhjustavad settinud raskemetallide põhjast üles kerkimise.

Kasulik teada!

Raskemetallid kuhjuvad toiduahelas ning jõuavad sellisel kujul ka inimeste toidulauale. Alates möödunud sajandi üheksakümnendate keskpaigas toimunud tõusu on elavhõbeda tase heeringas stabiliseerunud. Kõige vähem elavhõbedat on paari aasta vanustes kalades (2-10% maksimaalsest turvalisest kogusest), kümne aastastes kalades võib elavhõbeda kontsentratsioon olla isegi viis korda suurem kui noortes kalades.

Võõrliigid

Võõrliigid on liigid, kes on keskkonda sattunud inimtegevuse tagajärjel. Tihti on nad suureks ohuks kohalikele liikidele, kuna süsteemis puuduvad neile kohandunud looduslikud vaenlased.

Läänemeres arvatakse olevat hetkel ca70 võõrliiki. Intensiivne laevaliiklus on oluline faktor, mis põhjustab võõrliikide levikut.

Laevaliiklus

Enamik kruiislaevadest tühjendavad laevade reovee (s.h. kõigi tualettide reoveed ning õlised laevaveed) otse merre.

2009. aasta mais võtsid mitmed kruiisilaevade firmad katuseorganisatsiooni the European Cruise Council (ECC) kaudu endale kohustuse mitte lasta laevade heitvett Läänemerre, kui „on tagatud teatud tingimused“, mille hulgas on nõue „mugav reovee ära andmise võimalus sadamas, mille eest ei tule maksta lisatasusid“.  

Praegu on tegemist lihtsalt tühja lubadusega, kuna WWF (World Wildlife Fund) andmetel olid 2009. aastal Läänemeres sobivad tingimused ainult kolmel sadamal kahekümnest.

Läänemeres liikleb rohkem kui 350 kruiisilaeva rohkem kui 2100 sadama külastusega ning selle äri kasvuks loetakse ca13% aastas. Laevade poolt aastas tekitatav reovesi sisaldab hinnanguliselt 74 tonni lämmastiku ja 18 tonni fosfori ühendeid, mis aitavad kaasa läänemere kinnikasvamisele. Lisaks toitainetele sisaldab reovesi ka  baktereid, viiruseid ja teisi haigustekitajaid ning raskemetalle.

Mõelge kaasa!

Kindlasti ei saa pidada õigeks seda, kui nii palju riike ja erafirmasid lõikavad kasu laevaärist ilma, et nad väikestki osa sellest kasumist ei kulutaks Läänemere keskkonna kaitseks vajalike tingimuste loomiseks.

Laevaliikluse ja ehitustööde poolt tekitatud müra seab ohtu nende liikide ellujäämise, kes sõltuvad toidu, paarilise ja liikumistee otsimisel kuulmisest (hülged jne).

Soome lahes tekitavad kiirlaevad pikaperioodilisi lained (solitonid). Kuigi palju on räägitud kiirlaevade poolt tekitatud lainete mõjust rannikule, on uuringute andmetel peamine kahju siiski meresisene.

Pikad lained kahjustavad põhjataimestikku ja -loomastikku mehaaniliselt, kiskudes näiteks veetaimed põhjast lahti. Samuti paiskavad lained üles põhja sadestunud heljumi, mistõttu väheneb vee läbipaistvus. Sodi, mis langeb taimedele ning kalamarjale, ei lase taimedel fotosünteesida ning kalade kude hävib hapnikupuudusest.

Uurimused näitavad, et kiirlaevade kahjuliku mõju saaks vähendada, kui laevad võtaks vaevaks sõita Aegna saare keskosani vähendatud kiirusega. Kahjuks on laevafirmad tihti hinnasõjas ja keskkonna asemel tuleb mõelda hoopis reisi ajakulu vähendamisele. Kuni laevafirmade kliendid ei hakka ise teadlikumalt valikuid tegema ning nõudma, et kiirus ei oleks laevafirmade ainus prioriteet, ei ole vist ka muudatusi oodata.

Kalapüügi mõju

Kuigi peale seda juttu võib imestada, kes küll ometi tahab süüa kala, mis on püütud nii saastatud merest, on siiski Läänemere (nagu ka kogu ülejäänud maailmamere) üheks peamiseks probleemis kalade ülepüük ning raiskavad püügimeetodid.

Tänu püügivõimsuse suurenemisele ületab väljapüük olemasolevaid kalavarusid. Järjest suurenevaks mureks on ebaseaduslik kalapüük.

Vähemaks jääb ka kaladele kudemiseks sobivaid elupaiku - kas piirkondade olukord on niipalju halvenenud või on juurdepääs kudealadele tõkestatud. Tihti püütakse välja ka alammõõdulised kalad. Samuti hukkuvad kalapüügivahendites mereimetajad ning –linnud.

Kõige selle tulemusena on mitmed kalaliigid Läänemeres väljasuremise äärel. Samuti on ohustatud nii linnud kui imetajad.

Artikkel ilmus Bioneeri e-õppes. Loe tasuta e-õppest kindlasti teema kohta lisaks ka lugejate välja pakutud ideid! E-õppe lugemiseks registreeri ennast e-õppe kasutajaks. Need lugejad, kes on juba registreerunud, peavad ainult e-õppesse sisse logima.

Bioneeri Intelligentse Egoismi e-õpe saab teoks tänu Keskkonnainvesteeringute Keskusele.

Sarnased artiklid