See, et kurikuulus süsinikdioksiid (CO₂) pole nn kasvuhoonegaaside seas kaugeltki kõige ohtlikum, pole muidugi mingi uudis. On ju näiteks hästi teada, et nii soodest kui ka kariloomadest suurel hulgal eralduv metaan on ühe ühiku kohta hoopis tõhusam kliimasoojendaja kui see. Aga ühe ühiku tõhususe kõrval on määrav teinegi faktor: kui palju üht või teist ollust atmosfääri paiskub.

Värvitu ja lõhnatu gaasi, keemilises mõttes üsnagi eksootilise lämmastiktrifluoriidi (NF₃) kohta on teada, et tema soojendajapotentsiaal on CO₂-st lausa 17 000 korda suurem ja jääb tuntud kasvuhoonegaasidest alla vaid teisele fluori sisaldavale ühendile SF₆. Siiani on aga usutud, et NF₃ satub atmosfääri vaid tühistes kogustes ja just seetõttu asendati tööstuses kasutatud tunnustatult ohtlikud kasvuhoonegaasid perfluorosüsivesinikud nimelt NF₃-ga. Need ühendid on vajalikud vedelkristallekraanide (LCD), samuti õhukeste päikesepatareide valmistamisel, mis teadagi on tormiliselt laienev tootmisharu.

Nüüd on NASA rahastatud projektis paraku kindlaks tehtud, et atmosfääris sisalduv NF₃-kogus on vähemalt neli korda nii suur, kui seni on arvatud. Pealegi on selle gaasi eluiga atmosfääris viis korda pikem kui CO₂-l. Praegune NF₃-heide öeldakse siiski hõlmavat vaid 0,15 protsenti sellest mõjust, mida põhjustab CO₂. Paraku suureneb NF₃ heide aga umbes 11 protsenti aastas ning on 1978. aasta tasemelt – 0,02 osa biljoni kohta (ppt) – tõusnud tänavu mõõdetud-hinnatud väärtuseni 0,454 ppt. Põhjapoolkeral on see näitaja tunduvalt suurem kui lõunapoolekeral. On üsna ilmne, et senist kontrollimatut CF₃-heidet ei ole arukas jätkata.

Allikas: Itwire/Uudistaja