Looduskaitsjad on aastakümneid rääkinud, et varsti võib kätte jõuda aeg, kus raiskava elustiili eest tuleb hakata kõrget lõivu maksma. Enamasti ei seata selliseid väljaütlemisi kahtluse alla, aga kohe tegutsema ka ei hakata, sest see poolmüütiline kriitiline aeg tundub olevat veel piisavalt kauge tulevik. „Keskkonnale võib mõelda ka homme või järgmisel aastal,“ on endale väga lihtne öelda. Kahjuks oleme probleeme eitades  jõudnud olukorrani, kus mitmed keskkonnaprobleemid on meil üle pea kasvamas. Täna räägibki Bioneer elulise tähtsusega keskkonnaprobleemidest.

7. KOHT – Imetajate väljasuremine

Iga neljas imetajaliik meie planeedil on väljasuremisohus. 25% vähem imetajate liike on probleem, mis mõjutab igat maakera piirkonda ja lööb segamini kogu maakera ökosüsteemi. Kui hävib kiskja, siis läheb paigast ära saaklooma arvukus. Kui saakloomade hulk langeb, siis jääb kiskja nälga.

Suurim hulk imetajate liike on hävimisohus Kagu-Aasias, Kesk-Aafrikas, Kesk-Ameerikas ning Lõuna-Ameerikas. Enim ohustab imetajaid elupaikade vähenemine. Inimesed võtavad enda valdusesse järjest suuremaid maa-alasid, osad elupaigad on muutunud elamiskõlbmatuteks tänu kliimale või reostusele ning tähtsal kohal elupaikade hävitamises on ka metsaraie.

Tänavu on ohustatud liikide punases raamatus 5487 imetajat ning neist 1141 on hävinemas.

6. KOHT – Surnud piirkonnad ookeanides

Surnud tsoonid ookeanides hakkasid kiiresti kasvama 1960ndatel aastatel. Iga järgneva aastakümnega on surnud alade pindala kahekordistunud.  Enim tuntakse muret Mehhiko lahe pärast, sest Mississippi toob oma „ära solgitud“ veed otse Mehhiko lahte.

Hapnikupuuduse olulisemateks tekitajateks on lämmastik- ja fosforväetiste kasutamine põllumajanduses ning sisepõlemismootoritega sõiduvahendite kasutamise käigus tekkinud suur heitgaaside hulk.

Nagu veel olemasolevast probleemist vähe oleks, usuvad teadlased, et kliima soojenemine pigem halvendab ookeanide olukorda. CO2 atmosfääris aitab kaasa ookeanide hapestumisele ja muutumas on ka sademete hulk ning sagedus.

5. KOHT – Kalanduse kollaps

Teadlaste väitel võivad selle sajandi keskpaigas ookeanidest ja meredest kaduda praktiliselt kõik kalad, kui ülepüüdmine ja mereloomade elupaikade hävitamine ei lõppe. Kui kalanduse globaalne kollaps peaks aset leidma, siis tähendaks see mere ökosüsteemidele sama, mis imetajate väljasuremine maismaal elutsevatele ökosüsteemidele.

2006.aastal avaldati paljudes meediaväljaannetes kokkuvõte uurimusest, kus eksperdid leidsid, et vähenenud on mereelustiku (ookeanikalade, koorikloomade, merelindude, -taimede ja mikroorganismide) mitmekesisus tervikuna, hävinenud on 29% kunagistest liikidest.

Eelpool nimetatud uurimuses rõhutati, et veel ei ole hilja tegutseda. Mitmekesisust aitaksid säilitada kalapüügivabad piirkonnad ja ammendunud piirkondade taastamine.

4. KOHT -  Vihmametsade hävimine

Vihmametsade päästmiseks on keskkonnakaitsjad teinud meeletuid kampaaniaid, aga metsaraie kestab edasi, sest see pakub vaestele riikidele sissetulekut. Raiutakse igal juhul – kas siis ausalt või ebaseaduslikult.

Kui metsaraie ja globaalne soojenemine jätkuvad samas tempos, siis on aastal 2030 järgi vaid pool Amazonase vihmametsadest. Vihmametsad on ülimalt liigirikkad paigad ja metsamassiivide kiire kahanemine vähendaks dramaatiliselt maailma eluslooduse mitmekesisust. Arvatakse, et järgneva veerandsaja aasta jooksul kaob kuni 80% vihmametsade mitmekesisusest.

Suurim on troopiliste metsade pindala vähenemine on toimunud Aasias, seda eriti Indoneesias, kus metsade pindala on viimase 50 aastaga vähenenud üle 40%. Indoneesias on metsaraie kuni 80% ulatuses illegaalne või osasid seadusi eirav.

Metsaraie kiirendab ka kliimasoojenemist, sest metsad on olulised CO2 sidujad.

3. KOHT – Polaarjää sulamine

Põhjapooluse sulamine ei oleks nii dramaatiline, kui Gröönimaa või Antarktika sulamine. See mõjutaks veetaset oluliselt vähem.

Kui jää peaks sulama, siis asenduks valge peegeldav jäine ala tumeda merepinnaga. Jää kadumine toob kaasa albeedo vähenemise. Albeedo on peegeldunud ja neeldunud valguse suhe, mida sageli väljendatakse ka protsentides 0...100%. Väiksem albeedo tähendab suuremat pealelangeva kiirguse hulka. See omakorda toob kaasa planeedi temperatuuri veelgi kiirema tõusu.

Maakera põhjapoolse jäämütsi hävimine toob tõenäoliselt kaasa ka temperatuurikõikumised põhjapoolkeral. Arktika toimib nagu hiiglaslik õhukonditsioneer, mis jahutab poolt planeeti ja aitab toimida õhu- ja veevooludel.

Jää sulamine võib tuua kaasa ka uute vulkaaniliste alade vabanemise.

Samuti on räägitud igikeltsa aheldatud metaanivarude vabanemisest. Merepõhja metaanivarusid hinnatakse suuremaks, kui CO2 varu kogu maailma kivisöena. Tohutu metaanikoguse keskkonnamõju oleks hävitav. Metaan tekib looduslikult merepõhjas tänu lagunemisprotsessidele.  2008.aastal avaldatud uurimuse põhjal on metaani merealused varud hakanud Siberiga piirnevatel aladel juba eralduma.

Jääb loota, et inimkond asub tegutsema enne, kui peame rääkima täielikust jäävabadusest Antarktikas või Gröönimaal.

2.KOHT – CO2 tase atmosfääris

Kasvuhoonegaaside emissioon on tingitud suuresti meie elustiilist – me sõidame autode ja lennukitega, me toodame tehastes kaupasid, me kütame hooneid, kasvatame suurt eluskarja jne.

2005. aastal moodustas suurima osa maakera globaalsest ökoloogilisest jalajäljest CO2 emissioon atmosfääri, mis oli võrreldes 1961.aastaga suurenenud kümme korda. Süsinikujalajälge mõjutavad näiteks fossiilsete kütuste põletamine ja metsaraie.

CO2 emissiooni hulga suurenemine ei ole mitte ainult teiste keskkonnaprobleemide tagajärg, vaid see tekitab omakorda hädasid. CO2 hulga suurenemine atmosfääris toob kaasa näiteks ookeanide hapestumise ja globaalse soojenemise kiirenemise ning õhureostuse kasvu.

Suurem osa teadlastest on tänapäeval arvamusel, et kui me ei soovi pöördumatult kahjustada planeet Maa elukeskkonda, siis me peame CO2 emissiooni vähendama nii, et CO2 kontsentratsioon püsiks vahemikus 350-550ppm (parts per million - miljondikosa). Praegune CO2 kontsentratsiooni tase on 383ppm ning selle aastane kasv on ca 2ppm.

Süsihappegaasi kontsentratsiooni 550ppm juures on risk ületada paljukardetud 2C° globaalse soojenemise piir. 550ppm suurune  CO2 kontsentratsioon atmosfääris on tagasipöördumatu kliimamuutuse künniseks ka kõige optimistlikumate teadlaste jaoks. Seega oleks vaja võimalikult kiiresti CO2 kontsentratsiooni suurenemine atmosfääris peatada.

Enne tööstusrevolutsiooni oli süsinikuringlus enamvähem tasakaalus, CO2 osa atmosfääris oli keskmiselt 275ppm. Alles hiljuti hakati uurima, et mis juhtub, kui süsinikdioksiidi tase peaks siiski suurenema ja ületama kardetud kontsentratsiooni 550ppm. Järjest enam inimesi esitab küsimuse, kas meil on üldse võimalik midagi olukorra parandamiseks ära teha. Euroopa keskmine õhutemperatuur on viimase saja aasta jooksul tõusnud peaaegu 1°C võrra.

Kiire liustike sulamine on viinud teadlased arvamusele, et pigem on õigem mitte ületada 450ppm CO2 sisaldust. Samas kui vaadata Gröönimaa ülikiiret sulamist ja juba toimuvaid looduskatastroofe, siis tekib tunne, et ka CO2 kontsentratsioon 450ppm on liiga palju.

James Hansen, NASA teadlane, pakkus oma uurimuses kriitiliseks CO2 kontsentratsiooniks 350ppm. Inimkond on sellest tähisest juba möödunud.  

1.KOHT – Rahvastiku kasv

Kas see meile meeldib või mitte, on just inimkonna ohjeldamatu juurdekasv see, mis seab planeet Maa kõige suuremasse ohtu. Me toitume, raiskame ressursse, reostame keskkonda ja sekkume ökosüsteemide toimimisse. Mõned kriitilisemad keskkonnakaitsjad on inimesi võrrelnud maakera vähkkasvajaga.

Oma esimese miljardini jõudis maailma rahvastik alles 19.sajandi algul. 200 aastat hiljem on meid juba 6,5 miljardit, mis on ilmselgelt liiga palju.

Kui inimkond tahab kasvava rahvastikuga toime tulla, peame õppima uut moodi elama. See uut moodi elu peab algama juba täna. Globaalne keskkonnakriis ei ole kauge tulevik, vaid reaalne olevik.

Idee allikas: 7 Environmental Problems That Are Worse Than We Thought