Bioneer on juba kirjutanud seitsmest keskkonnaprobleemist, mis on osutunud hullemaks, kui esialgu arvati. Me rääkisime imetajate väljasuremisest, ookeani surnud tsoonidest, kalanduse kollapsist, vihmametsade hävitamisest, polaarjää sulamisest, CO2 taseme tõusust atmosfääris ja rahvastiku kasvust. Kahjuks ei ole need ainsad keskkonnaprobleemis, mis maad räsivad.

Raskemetallid, radioaktiivsed jäätmed, pestitsiidid, hormoonid, ravimid, tööstuskemikaalid - see nimekiri läheb aina edasi.

Nimetatud ained, mis tihti on ka mürgised ja kantserogeensed, on praegusel hetkel meie vees, toidus, õhus ja kehades. Need pärinevad tehastest, valesti käideldud elekroonikast, laevadest, haiglatest, sõidukitest ja isegi inimjäätmetest. Need põhjustavad haigusi ja väärarenguid, luues antibiootikumi-kindlaid bakteriaalseid haigusi ning põhjustavad kalade iseeneslikke soomuutusi. Need tapavad loomi ning muudavad Maa ökoloogiat igaveseks.

Kui need ained esmalt kasutusele tulid, siis mõned teadlased julgesid kohe küsida, kas neil võiks olla ebasoodsaid mõjusid inimeste tervisele või keskkonnale. Nüüd aastaid hiljem on näiteks USA terviseliidu ametnikud tõdenud, et keskkonnas leiduvad kantserogeenid on seotud 55-60% kõikidest iga-aastastest vähijuhtudest.

Õhureostus

Mõnedes kohtades annab õhureostus enda kohalolekust tunda nähtava sudu või suitsuna, aga see pole alati nii. Sageli on õhureostus kui nähtamatu vaenlane, mis kahjustab osoonikihti ning akumuleerub iga tehtud hingetõmbega meie kopsudesse.

Suurimateks reostajateks õhus on tööstustegevusest pärit vääveloksiidid, kõrgel temperatuuril põletamisest tekkivad lämmastikoksiidid, auto heitgaasi ja kütuse põletamise vingugaas, mitmed muud autode heitgaaside jäägid, orgaanilised lenduvad osakesed, mürgised metallid, klorofluorosüsinikud, ammoniaak ja radioaktiivsed reostajad. Paljud neist reostajatest soodustavad globaalset soojenemist ja ohustavad puude, järvede, saakide ja loomade seisundit.

Suurlinnades, kus õhureostus on eriti ülemäärane, on madal sündimus ja suur tõenäosus, et lastel areneb astma, kopsupõletik ja muud hingamisteede põletikud. Vastavalt WHO (Maailma Tervishoiuorganisatsioon) arvamusele sureb iga aasta 2,4 miljonit inimest õhureostusega otseselt seotud põhjustesse.

Elupaiga kadumine

Koos rahvaarvu kasvuga oleme murettekitava hooga laiali valgunud maapiirkondadesse, lõiganud maha metsi ning välja söönud ürgset loodust. Me oleme ehitanud linnasid, äärelinnasid, maanteid, elektrijaamasid ja farme ning selle käigus hävitanud üle poole kogu maailma metsadest. Isegi nüüd eemaldatakse metsi 10 korda rohkem kui mistahes tagasikasvamise tase võimaldaks.

Selle tulemusena on tuhanded liigid välja surnud või ohustatud. Elupaiga kadumine on peamine oht 85%-l Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) “Punase Nimekirja” kõikidest liikidest.

1992. aastal kirjutasid mitmed maailma juhtivad teadlased, s.h suur osa Nobeli preemia saanud teadlastest, alla teemakohasele hoiatusele: „Inimesed ja elusloodus liiguvad kokkupõrke suunal. Inimtegevus põhjustab järske ja tihti tagasipöördumatuid kahjustusi keskkonnale ning selle kriitilistele tagavaradele. Ilma pidurdamata ohustavad paljud meie praegustest harjumustest tulevikku, mida me soovime inimkonnale, taimedele ja loomariigile ning seega võime muuta elusmaailma nõnda, et on võimatu alal hoida elu viisil, mida me teame...“ Praeguseks hetkeks on asjad läinud oluliselt hullemaks.

Üks neljandik kõikidest imetajatest, kolmandik kahepaiksetest ja kaheksandik lindudest on ohustatud või hävimisohus.

Iga liigi suremisega kannab kahju maa rikas bioloogiline mitmekesisus, mis on vajalik kestva ökosüsteemi ellujäämiseks. Kui mõned lülid selles ahelas lähevad kaotsi, siis on kogu ökosüsteem tugevasti mõjutatud.

Veekriis

Vesi on oluline kõikidele eluvormidele ja kui seda pole piisavalt palju, siis häda on kerge tulema. Saagikus väheneb. Inimesed surevad nii janusse kui ka vägivalda, mis tuleb esile, kui vett ei ole piisavalt. Juba praegu toimuvad veesõjad paikades nagu India, kus inimesi on tapetud lihtsalt püüdest kindlustada piisavalt vett ellujäämiseks. See on ülemaailmne probleem, aga hullem on see vaestes piirkondades. Probleemi ulatus laieneb koos kliimamuutusega.

Vähem kui 1% maailma mageveest on inimtarbimiseks vabalt kättesaadav. See on mugavus! Rikastes riikides ületarbimine kasvab sellal, kui ülejäänud on ilma. Suur kaasaaitav tegur on joogivee tagavarade ebaproportsionaalne saastatus kolmanda maailma riikides, kus puhastamine on liiga kallis üritus. 

Maailmas puudub ligikaudu ühel inimesel kaheksast ligipääs ohutule veetagavarale ja selle tulemusena sureb iga päev 4500 last. Pooled maailma haiglavooditest on hõivatud patsientide poolt, kes põevad veega seotud haigusi (nagu malaaria või düsenteeria).

Kiiresti kasvav inimeste populatsioon paneb veevarud veelgi suurema surve alla.

Kõrbestumine

Laienedes maailma sellistesse piirkondadesse, mis vaevalt suudavad toetada inimpopulatsiooni, oleme viinud planeedi võime meid varustada viimase piirini. Me oleme ülekultiveerimise ja lühinägelike põllumajanduslike meetoditega pinnase ära kurnanud. Me oleme eemaldanud liiga palju puid, põhjustades tõsise pinnase erosiooni ja maanihkeid. Me oleme kasvatanud liiga palju kariloomi ja lubanud neil liiga palju süüa maal, mis enne oli roheline aga nüüd on paljas ja pruun.

Kõik need asjad põhjustavad kõbestumist. Meid toitva pinnase hävitamine põhjustab miljonite inimeste nälgimist ja vapustavaid majanduslikke kahjusid rohkem kui 40 miljardi dollari  eest aastas.

Nende kuivade maade tolm puhutakse üle maailma laiali - Aafrikast kuni Ühendriikideni - põhjustades terviseprobleeme ning tõstes surevust. Ja kui kõrbestumine on korra juba toimunud, siis muutus on inimeste ajaskaalal püsiv.

Ookeanide hapestumine

Kõikjal üle maailma - Vaikse ookeani sügavustest kuni madalate Kariibi mere veteni - toimuvad mereveega suured muutused, mis põhjustavad laiaulatuslikku korallide hävimist ja muutuseid ookeani ökoloogias. Neid muutuseid kutsutakse hapestumiseks.

Maailma ookeanid imevad endasse atmosfäärist suurel hulgal süsihappegaasi. Mida rohkem on CO2 atmosfääris, seda happelisemaks ookean muutub. Selle tulemusena muutub ookeani keemia 100 korda kiiremini kui tööstuslikule ajale eelnenud 650 000 aasta jooksul. 

Suurenenud happelisus võib takistada karbonaatkestade ja skeletistruktuuride moodustamist paljudel erinevatel mereorganismidel alates korallidest kuni karpideni välja. Teadlased usuvad, et ookeani hapestumine takistab lubjastumist paljudel mereselgrootutel vastse- ja noorstaadiumi kriitilisetel etappidel.

Teadlased alles uurivad hapestumise mõjusid ookeanide ökosüsteemidele, aga mõned negatiivsetest mõjudest on juba selged. Hapestumine on teinud mõned ookeanipiirkonnad paljudele kaladele ebasõbralikeks, aga meduusid endiselt õilmitsevad - seega näiteks Jaapani meres on meduuside liigpopulatsioon. Hapestumine kulutab korallriffe häirivalt kiire hooga.

Ühekordse kasutamise kultuur

Ühekordse kasutusega esemete idee algas öeldavasti 1892. aastal, kui William Painter, Baltimore Bottle Seal Company asutaja, patenteeris äravisatava pudelikorgi.

Ajad on palju muutunud. Praegu on poodides terved vahekäigud pühendatud ühekordse kasutusega asjadele ja isegi suured esemed nagu mööbel, sõidukid ja elektroonika ei ole toodetud kestma. Üritage oma rösterit remontida, kui see katki läheb ning te leiate, et parandamine on kallim ja ebamugavam kui uue eseme ostmine. Tootjatele see aga meeldib: see tähendab, et me hoiame nende konveierid töös ning nende taskud raha täis. Miks peaksid nad tegema tooteid, mis kestavad eluaja ja rohkemgi, kui nad võivad anda kolm aastat eluiga ja saada selle eest raha aina uuesti ja uuesti? Ja asjade kogus, mida me iga aasta prügilatesse saadame on vapustav.

Sageli inimesed ei mõista, mida asjade äraviskamine endast kujutab. Me ei viska prügi musta auku. Me kuhjame seda maapinnale ja viskame ookeanivette. Sellise kiiruse juures ei oleks üllatav, kui me sajandi või kahe jooksul kataksime kogu planeedi prügiga. Meie tarbimisharjumusi vaadates ei paista prügiprobleem enamus inimesi häirivat!

Lahenduseks on mõtteviisi muutmine. Meid on tüssatud müüma planeedi heaolu hetkelise mugavuse eest. Meid on pehmeks räägitud, et asjade vanaviisi tegemine on arhailine ja tarbetu. Aga tõeliselt mittevajalik ja traagiline on meie sõltuvus raiskamisest ning selle tagajärjed juba on kohal.

Allikas: Earthfirst.com „7 (More!) Environmental Problems That Are Worse Than We Thought“  

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta