Laisaaarte tare Loobu jõe käärus oli väikene jutustus. See, mille juurde vaid vahel tahtsin tagasi minna.
- Marek Vahula lood
- 9. veebruar 2025
Jõekääru saladuste hulka kuulus ka üksildane laululuik, kes maja juurde peatuma oli jäänud. Ja seda juba kevadisest rändeajast saadik.
Üksinda vaatas ta tare poole nagu minagi vahetevahel. Luigejutustus sai liiga lühike ning ikka ja jälle läksin lisa otsima. Ja nii kuni sügiseni välja, kuni
ränderahutus ta siiski lõpuks minema viis.
Alles jäigi vaid lühike luigejutustus ühest omamoodi valgest linnust, kes teistest oli mingil põhjusel maha jäänud ja kes alles sügisel otsustas uuesti luigeelu juurde tagasi pöörduda. Vastamata küsimusi sünnitas luigelugu mitmeid, kuid jätsin nad iseendalegi vastamata ja sügis lõpetas tareloo.
Muidu inimpelglik laululuik oli terve pika sooja aja tarekülaline ja inimeste sõber. Ja omamoodi jutustuste peategelane oli ta samuti. See, kes mind viieks soojaks kuuks taresõbraks tegi, kes ikka ja jälle pererahvalt küsimas käis, et kuidas luigel käsi käib ka.
Loobu, 1993.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
