Paljulaheline maa on ka paljude luikede maa. Nii rääkis see maa mulle ja mina seda merehõngulist juttu oma inimrühmadele. 

Sagadi mõisa taga tiigil olid nad ühe paarina. Sugugi mitte head ja sõbralikud. Need  kaks kühmnokk-luike seal vahel suisa ründasid inimesi. Keegi peale giidi ei osanud vastust anda, et miks nad seda täpselt teevad.

Giidijutt, mis asja alati selgitas, sai mul valmis järgmine: väike tiik on kahele suurele luigele liiga väikene ja stressis luik teeb seda, et lähebki kurjaks ja tigedaks. Muidu suure avara merega ja avarate lahesoppidega harjunud suur valge uhke lind keerab peast pisut ära kui ruumi vähem on ja inimeste peale tullakse esimesena oma viha välja valama. 

Ja seda teevadki pea kõik väikeste tiikide luiged, sest nad suurest merest ja vabadusest ilma on jäetud. Giidijutt, mis giidi niiöelda päästab, sai ka Sagadis alati ära räägitud ja kõik jäid alati minuga rahule. Avara mere luiged ei ole kunagi nii kurjad ja kinnitasid ühe giidi tarkust, mida ma põhjarannikul just kogumas olin käinud. 

Sagadi, 1995-2003. 


 Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks