Mõõtsin kord ürgset maastikku mööda suure Laukasoo serva pidi kõndides, seal kus Loobu jõgi rabaserva tähistab.

Peagi selgus, et selles üksildases paigas ma ei olegi päris üksinda. Kalakotkas, üks minu taevastest sõpradest, liikus piki jõesängi ja tegi osavalt rappelendu, seda nii, kuidas ta saaki seirates ikka teeb. Vähehaaval liikus ta piki jõge allavoolu. Kas ta tol päeval kalasaaki sai, see jäi mulle teadmata. Hiljem olin taas kotkapilguga ringi kõndimas. Kotkas ei petnud minu lootuseid ja oli taas piki jõge reisimas. Pisut omapärane lugu, mis ise vestab, et üks kalakotkas tark lind olla võib. Tarkuse lugusid selle targa kotkaga kogunes mul kümmekond tükki ja ju ta siis midagi alati sealt sai, et ta tarku reise jälle ette võttis.

Laukasoos, 1991-1993.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Jaga: