Kaie Kasemets Eesti Loomakaitse Seltsist räägib Bioneerile mahepõllundusest.

Ajal, mil põllumajanduses kasutatakse üha rohkem intensiivset tootmist, peaks iga tarbija rohkem tähelepanu pöörama liha päritolule ning sellele, kas tootmisel on tagatud loomade heaolu.

Mahepõllumajanduslikul loomapidamisel pööratakse suuremat rõhku loomade heaolule. Kuigi üha enam lähtuvad ka suurtootjad loomade pidamisel nende heaolust, on vaid mahepõllumajandusliku tootmise puhul sätestatud rangemad reeglid loomade heaolu tagamisel. Seega on mitte mahepõllumajanduslikel tootjatel võimalus, kuid mitte kohustus arvestada loomade heaoluga ning poest liha ostes ei saa tarbija olla kindel, et ta loomasõbraliku toote ostab. Mahepõllumajandusliku liha ostmisel võib tarbija arvestada, et loomadele peavad olema loodud paremad elutingimused.

Mahepõllumajanduslikul loomapidamisel arvestatakse loomade heaolu ja bioloogiliste vajadustega. Loomad peavad saama võimalikult loomuomaselt käituda ning süüa neile sobivat sööta. Laudas peab olema piisavalt ruumi, et loom saaks kergesti lamama heita, ümber pöörata, ennast puhastada ja teha liigile omaseid liigutusi. Peavad olema loodud loomadele sobilikud tingimused – tervislik sisekliima, valgustus, ventilatsioon. Loomi söödetakse mahesöödaga ning nad pääsevad aastaringselt jalutusalale. Kasvu soodustamiseks ja toodangu tõstmiseks ei kasutata hormoonpreparaate. Keelatud on profülaktiline ravi antibiootikumidega ning haigestunud loomadele tuleb tagada viivitamatu arstiabi.

Loomade sarvede eemaldamine, sabade kärpimine, põrsaste hammaste lõikamine ja tibude nokkade lühendamine on lubatud üksnes eesmärgiga parandada loomade turvalisust, heaolu või hügieenitingimusi. Soovitavalt tiinestatakse loomi loomuliku paaritamise teel, kuid on lubatud ka kunstlik seemendamine.

Mahetootmise üks olulisemaid erinevusi võrreldes tavatootmisega on vabapidamise nõue. Mahepõllumajanduses on üldiselt lubamatu loomi lõastada ja nende liikumisvabadust liigselt piirata. Erandina võib lõastada kuni 2010 aasta lõpuni lautades, mis on ehitatud enne 01.05.2001, juhul kui loomad saavad aasta läbi regulaarselt liikuda ja neil on mugavad allapanuga asemed ning muud heaolu nõuded on täidetud. Õnneks hakkab enam levima ka sigade vabapidamine. Ka mahepõllumajandusliku linnukasvatuse põhimõtteks on vabapidamine, puurispidamine on keelatud.

Loomadel peab olema võimalik liigiomaselt käituda. Näiteks peavad sead saama maad tuhnida ning enne põrsaste ilmaletoomist pesa ehitada, veelindudel peab olema juurdepääs veekogule jne. Oluline on ka see, et loomadel kujuneksid välja grupisidemed ning ema ja noorloomad sidet ei katkestataks liiga vara.

Intensiivses suurtootmises on loomade tingimused paraku teistsugused kui mahetootmises. Kõige halvemates tingimustes peavad elama liigid, kelle liha tarbimine on kõige rohkem levinud – broilerid ja sead. Kulude vähendamiseks on broilerite tihedus põrandapinnal suurem kui loomade heaolu seisukohast vajalik oleks. Broilerid on tänapäeval aretatud „tootma”. Reaalselt tähendab see lindudele piinarikast elu – nende keha kasv on kiirem kui organid ja keha taluda suudavad. Seetõttu kannatavad linnud südamerikete ja piinarikaste jalaprobleemide tõttu. Esineb olukordi, kus linnud ei suuda kiirest kasvust tingitud terviseprobleemide tõttu käia ning nad ei ole nad võimelised joogi- ja sööginõudeni ulatuma. Suure lindude tiheduse ja arvu tõttu võivad sellised haiged linnud talitajale märkamata jääda ning surra piineldes valude kätte. Jalahädadega lindudel on valus käia ning nad on sunnitud palju lamama. Kuna põrandapind on aga kaetud lindude ammoniaaki sisaldavate väljaheidetega, siis esineb nende kehadel põletushaavu.

Sigade pidamisel on samuti mitmeid tegureid, mis vähendavad loomade heaolu. Näiteks peetakse emiseid tiinuse lõppjärgus ja pärast poegimist poegmissulgudes, kus emistel on nii kitsas, et nad ei saa end isegi ümber pöörata. Aga just enne poegimist tekib emisel tugev vajadus pesa ehitada. Väidetavalt hoitakse emiseid seetõttu nii kitsastes sulgudes, et emis põrsaid ära ei magaks. Looduslikes tingimustes, kus sigadel on piisavalt ruumi, ei ole põrsaste äramagamise ohtu. Seega on selline käitumishälve tingitud intensiivse tootmise kitsastest pidamistingimustest ning aretussuundadest, mille tulemuseks on sigade suurus ja kohmakus. Seda üritatakse aga lahendada loomi veel kitsamatesse tingimustesse paigutamisega. Sigade puhul on teiseks suuremaks probleemiks põrsaste sabade lõikamine ja kastreerimine, mida tehakse sageli tuimestuseta. See on põrsastele aga suureks stressiallikaks. Põrsaste sabasid lõigatakse, kuna intensiivsetes tootmissüsteemides kalduvad põrsad igavuse ja stressi tõttu teiste põrsaste sabasid närima. Seda probleemi saaks lahendada põrsaste sulgudesse allapanu (nt põhu) ning mänguasjade panemisega, sest siis saavad põrsad oma tuhnimis- ja uurimisvajaduse rahuldatud. Paraku valivad tootjad jätkuvalt enda jaoks mugavama tee – põrsaste sabade lõikamise.

Intensiivses tootmises kasutatavaid pidamistingimusi arvesse võttes eelistab seega loomasõbralik tarbija mahetoodangut, valides tunnustatud mahemärgiga tooteid. Mahemärgiga tähistamata, kuid loomasõbralikke tooteid leiab aga ka ökopoodidest või näiteks otse tuttavate talust, kus saab talupere loomasõbralikkuses ise veenduda.

Kindlasti väldib loomasõbralik tarbija puuris peetud kanade munade ning foie gras (pardi või hane maksa) ostmist. Ökopoed, aga ka mõned suuremad toidukauplused müüvad ka vabalt peetud kanade mune, kellest osadel ei ole küll tunnustatud mahemärki, kuid kindlasti elavad vabalt peetud kanad paremat elu kui puuris peetud kanad.

Puurikanade elu on nimelt kaugel meie romantilises ettekujutuses taluõuel ringi siblivate, nokkivate ja kaagutavate kanade elust. Sellistest tingimustes elavad vähesed õnnelikud kanad, keda peetakse mahepõllumajanduslikes ettevõtetes või taludes. Tänapäeval on aga enamus poelettidele jõudvatest kanamunadest pärit intensiivsest tootmisest, kus kanu peetakse puurides, kus linnu kohta on põrandapinda vaid 550 cm² (näiteks A4 suuruse paberi pind on 620 cm²). Sellistes tingimustes hoitavad kanad ei saa vähimalgi määral käituda vastavalt oma instinktidele. Puuris on neil nii vähe ruumi, et nad ei saa isegi tiibu sirutada (kanade tiivasirutuse ulatus on umbes 80 cm), pesa ehitamisest rääkimata. Puuri materjali ja kitsikuse tõttu tuleb lindudel tihti ette ka jalgade vigastusi ning nende nahk on marraskil ja muljutud. Loomulikus keskkonnas elavatel kanadel kujuneb välja sotsiaalne kord, mis hoiab ära tarbetud kaklused. Kui aga väikses puuris hoitakse mitmeid kanu, siis võivad nad üksteist rünnata, nokkida ning kalduda isegi kannibalismile. See on märk stressist, mida sellised pidamistingimused tekitavad.

Foie gras saamiseks surutakse partidele ja hanedele suuri koguseid sööta otse kurku ning nende maks kasvab normaalsega võrreldes kuni 10 korda suuremaks. Meditsiinilistes terminites väljendades kannatavad sundsöödetud pardid ja haned hepatic lipidosis`e ehk rasvase maksa sündroomi all, mis on patoloogiliselt suurenenud ja füsioloogiliselt kahjustunud maks. Kogus, mida linde sunnitakse seedima, on kordi suurem sellest, mida nad vabatahtlikult sööksid. 80% lindudest peetakse individuaalpuurides, mis on vaid kingakarbi suurused. Eesmärgiga hoida linde rahulikuna, hoiavad mõned foie grasi tootjad linde kahe kuni nelja nädalase sundsöötmise perioodil pimeduses. Veelindudena on neil tugev vajadus vee järele, mida neile aga ei võimaldata. On selge, et sellistes tingimustes ei saa linnud käituda liigiomaselt. Kõik see põhjustab lindudel tugevat stressi, depressiooni ja muid käitumuslikke probleeme. Lindudel esinevad tõsised tervisehäired, näiteks hingamisraskused, maksa fibroos, enterotokseemia ja peensoolepõletik. Samuti on peaaegu kõikidel lindudel söögitoru vigastusi, mis tekivad söötmistoru linnu söögitorusse surumisel. Seetõttu on lindudele iga söötmiskord piinarikas protseduur.

See on vaid põgus pilguheit puurikanade ja foie gras tootmiseks kasvatatavate lindude elutingimustele, kuid juba seegi peaks loomasõbraliku inimese jaoks olema piisav ajend, et valida poeletilt vabalt peetud kanade mune ning mitte osta foie grasi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta