Ma elan Tallinna kesklinnas ja näen igapäevaselt, kuidas inimesed mu kodu ümbruses aega parajaks teevad ning pargipinkidel einestavad. Selles pole iseenesest midagi halba. Kahjuks, jätab suur osa sööjatest oma toidupakendid vedelema. Jätab üks, jätab teine. Tulemuseks on igapäevaselt ringi lendlev praht.

Eriti kurvaks teevad meele koolilapsed, kes krõpsupakke ja pudeleid meelega maha loobivad, justkui staatuse sümboliks. Kas tõesti kodus ei õpetata, et prahti maha ei loobita? Või tekitab rämpstoidu söömine lisaks muudele tervisehädadele ka rämpskäitumist?

Kahjuks pole paremad ka õpetajatega koos liikuvad klassid. Tullakse giidiga mälestusmärgi juurde, kuulatakse ja lahkutakse. Maha jäävad tühjad pudelid, saiakotid ja pabersalvrätikud. Õpetajad ei tee prahiloopimist märkamagi. Ometi on prügikast kõigest paari meetri kaugusel.

Siit ka minu ettepanek: kõikvõimalike koristuskampaaniate kõrval tuleks inimestele ka prahi loopimata jätmist õpetada. Või, kui tõesti muu ei aita, siis hakata ümbruse risustamise eest karistama, näiteks ühiskondlikult kasuliku tööga. Ehk parandab käitumist tänavate koristamine.

Esmapilgul võib tunduda, et mis see üksik minu poolt maha visatud jäätisepulk või krõpsupakk ikka teeb. Kui aga kõik nii mõtlevad, muutuvad linnatänavad prügitänavateks.

Me oleme prahti loopides austamatud ka kojameeste suhtes, kes hiljem meie järgi koristama peavad.

Hoidkem linna puhtana: see on paljude inimeste kodu!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta