Kes Lehtse ümbrust vähegi tunneb, teab, et Lehtse - ­Jäneda tee ääres on üpris suur kultuskivi ehk ristikivi. 1960­datel, kui ehitati Jäneda teed, lükati see kivi teetrassi eest ära metsa äärde. Lükkamise tagajärjel vahetas kivi külge ja jäi natuke lühemaks.

Lugu, millest kirjutan, on veel ajast, kui kivi seisis oma algsel kohal. Ma ise võisin olla umbes viieaastane, piisavalt vana selleks, et hakata mäletama. Toona peeti veel kivi juures jaanipäeva ja rahvas käis seal koos.

Omad mälestused on ka minul sellest jaanitulest suure kivi juures. Mäletan, et keegi mängis tantsuks lõõtspilli, rahvas tantsis ja isegi kolhoosi esimees oli kohal ning pidas rahvale kõnet. Tagantjärele olen mõelnud, kas see ikka oli päris esimees.

Võib-olla keegi muhe külamees tegi niisama rahvale teatrit või rääkis hoopis anekdooti, sest see, millest ta kõneles, oli väga imelik ja tekitas mulle palju peavalu. Viieaastase jaoks oli see liiga sügav filosoofia. Ma ei saanud sellest üldse aru.

Kõne oli umbes selles vaimus, et varsti jõuame kõik helgesse kommunismi, kus pole midagi enam ei minu ega sinu oma. Kõik on ühine, pole vaja raha ega muid pabereid. Ka naised on siis ühised ja õhtul, kui magama minnakse, tõmbab traktor neile teki peale. Kõik naersid nii, et pühkisid silmist pisaraid.

Minule kui lapsele ei seletatud midagi. Kogu see jutt jäi meelde ja vajas seedimist. Peost oli möödas umbes nädal või veidi rohkem ja ikka ei läinud see meelest ära. Iga kord, kui püüdsin sellel teemal rääkida, oli kõigil kangesti kiire.

Kuna vennal ja emal oli kombeks arutada tähtsatel teemadel söögilauas, siis otsustasin ka mina oma küsimused seal lagedale tuua. Ühel õhtul võtsingi ma asja tõsiselt käsile. Teatasin, endal nägu surmtõsine, et mina ei taha küll kommunismini jõuda ega kõigile kuuluda. Mina ei taha, et mulle traktor õhtul teki peale tõmbaks. Ütlesin, et mõelge, kui valus see võib olla, kui traktor kogemata üle käe või jala sõidab. Ema ajas selle jutu peale kohe toidu kurku ja hakkas köhima, venna nägu venis kummaliselt pikaks. Seejärel tuli pikk paus.

Ema vaatas vennale otsa ja ütles ainult, et ärgu ma seda juttu küll kuskil küla peal rääkigu. Sellega loeti nende poolt teema lõpetatuks. Kuna rohkem sellest juttu ei tehtud ning hea lapsena ei rääkinud ma sel teemal enam ka ise, siis ega ma targemaks saanudki. Kõik jäi sama segaseks. Kui ei tohtinud küsida ja rääkida, siis ei tohtinud. Vähemalt sain ma oma küsimused lagedale tuua ja see lugu ununes pikapeale.

Juhtunu tuli meelde alles siis, kui olin juba täiskasvanud ja Lehtse suure kivi kohta raamatutest teavet otsisin. Vahel on nii, et aastaid ei mõtle millelegi ja siis järsku tuleb kõik meelde nii selgelt ja koos kõikide detailidega.

Igaks juhuks küsisin emalt üle, kas see on minu fantaasia või oli see tõesti nii. Pidusid oli suure kivi juures peetud küll. Olime seal isegi korra käinud naabrinaise õhutusel. Mingit kõnepidamist ta ei mäletanud. Mine ja võta siis kinni, kas see oli lapse fantaasia või mitte.

Mälestus on aga nii selge ja ei tahaks eriti uskuda, et see väljamõeldis on. Nüüd olen ma mõelnud, et arvestades tolleaegseid olusid, pidi see kõneleja ikka julge inimene olema, et selliste asjade üle julges nalja visata. Täiskasvanuna olen mõelnud, et see jutt võis olla peol räägitud anekdoot, mis oli nii hästi esitatud, et lapsena pidasin seda kolhoosi esimehe kõneks. Nii palju siis suure kivi juurest alguse saanud loost.

Kas teate, et Lehtse ohvrikivi pikkus on 3,5 m, laius 3,1 m, kõrgus 2,2 ja ümbermõõt 10,2 m. Kivi asub Lehtsest Jäneda poole sõites vasakul, tee ääres, seal, kus algab mets. Möödasõitjale paistab kivi ilusasti ära. Kui on kaasas GPS - seade, siis leiad koordinaatidelt  59° 15' 8.2" 24° 48' 1.75"

Andmed pärinevad Tapa muuseumi kodulehelt

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta