Kunagi, kui me veel Väljapäel elasime, pidas ema pisikese koera kõrval ka suurt koera nimega Lontrus. See oli Läste küla poolses aianurgas ketis. Tema ülesandeks oli kartulimaa valvamine metssigade eest.

Selle koera kinkis mulle töö juurest meie vahetuse rongikoostaja Ruudi. Ta leidis selle koera Balti jaama vagunipargist. Ka tema ei teadnud selle peni nime. Üritasin erinevate nimedega teda kutsuda. Ainus millele ta reageeris, oli Lontrus ja selle nime ta ka sai endale. Teadsin küll, et see pole just kõige ilusam nimi ühele lemmikloomale, aga teistele nimedele ta ju ei kuuletunud.

Koera viisin maale rongiga. Mäletan, et see maalesõit oli ka omaette ooper. Koer kartis nii väga rongi ja keeldus vagunisse tulemast. Võtsin koera siis sülle ja tõstsin ta vagunisse. Vaesel koeral oli paanika ikka nii suur, et pissis mind täis. Aga maale me jõudsime ja lõpuks ka koju. Seal ei tahetud koera võtmisest esialgu kuuldagi. Hiljem siiski leebuti. 

Käisin tol ajal harvem kodus. Kuna Lontrus sai süüa ema käest ja mu vend käis teda hellitamas, siis kodunes ta nendega. Mulle liputas ta ka sabaga, aga erilist vaimustust ta minu suhtes üles ei näidanud. Mul tuli sellega leppida.

Lontrus oli hagija välimusega musta värvi ja ilmselt segavereline krants. Nagu kõik hagijad, oli temagi üsna lärmakas. Vaikis ainult siis, kui magas. Selline asi oli küllaltki tüütu. Elasime ju maantee ääres ja ikka liikus seda mööda inimesi ja sõidukeid.

Paar maja Patika poole elas üks vanatädi, kes paaniliselt kartis koeri. Kui ta meie majast mööda läks, oli tal alati malakas kaasa võetud. Sellega ta siis vibutas ja üritas koera korrale kutsuda, olgugi, et Lontrus oli aia sees ja ketis. Tegelikult ärritas juba ainult selle vembla nägemine meie Lontrust nii, et ka tädikese peale tekkis tal vimm. See oli ikka võimas kisa, millega meie peni seda mammit alati tervitas.

Teinekord oli lausa tunne, et kui meie peni saaks, siis sööks ta küll selle mutikese ära. Maha rahunes koer alles siis, kui eideke silmapiirilt oli kadunud. Hiljem hakkas see tädi veel poes käima rattaga, mis koledasti kriuksus. Tarvitses eidekesel kodunt tulema hakata, kui meie koer pöördesse läks ja lõugas nagu segane. Vend käis pea ülepäeviti koera ketti kontrollimas, sest ta ei teadnud, mis siis oleks juhtunud, kui need kaks oleks kokku saanud. Kett oli alati nii pandud, et koer aiani ei ulatuks.

Ühel päeval avastas vend, et keti vai hakkab maast juba välja tulema. Ta pani vaia uude kohta. Selle vasaraga maasse tagunud, unustas ta aga kontrollida, kui kaugele kett ulatab. Sel päeval ega ka sel nädalal ei juhtunud midagi ja asi ununes. Nii jäigi keti pikkus kontrollimata. Tädikest ka polnud kaua aega näha.

Siis ühel päeval ta tuli jälle ja nii vaikselt, et Lontrus ei märganudki enne, kui mammi oli aia taga. Ilmselt oli keegi tädi ratast õlitanud. Koer sööstis ühe hüppega aia poole ja maandus koos taraga tee äärde. Rohkem kett ei ulatanud. Vaene mammi keeras ähmiga rattaga teelt välja ja sadas hetke pärast käpuli nõgesepõõsasse.

Need olid seal tee ääres kasvanud juba ajast, mil meie Mamma veel kolhoosi vasikaid hooldas. Olime neid püüdnud niitmisega ja soolaga hävitada, aga nad kasvasid ikka ja jälle tagasi. Tädike oli ehmunud ja röökis hirmust ning valust. Sajatas, et annab meid kohtusse ja kisas muid lubadusi ning sajatusi meie ning koera aadressil.

Mäletan, et küpsetasin siis ühe suure plaaditäie kooki ja läksime Mammaga koos nädala pärast selle tädikese juurde rahu sõlmima ja vabandama. Eks ma tundsin ka end süüdi. Mina ju tõin koera maale. Mamma tahtis alati oma naabritega hästi läbi saada. See oli talle nagu au küsimus, mis pidi alati laitmatu olema.

Naabritädi oli selle ajaga juba oma nõgesepõõsa loo unustanud ja me sõime kooki ning naersime kõik koos selle vahejuhtumi üle, kui head sõbrad. Aia parandas vend ka kohe pärast naabri mammi lugu ära ja koera kett sai ka lühemaks pandud. Ainult tädike ei käinud enam meie majast mööda, vaid sõitis Lehtsesse poodi Patika kaudu ringi.

Eks see muidugi tegi ta poetee kilomeetri jagu pikemaks. Lontrus jäi aga edasi oma aianurka kartulimaad valvama, sest see oli tema töö ja elu läks jälle edasi vanas vaimus.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta