Selle loo kirjutasin ma oma lapsepõlvest. Käisin siis Rägavere algkoolis veel. See oli väike külakool, kus oli ainult üks klassiruum ja õppis neli klassi. Õpilasi oli umbes neliteist või viisteist minu ajal ja ainult üks õpetaja. Kord tuli meie õpetajal pähe mõte, panna ka meie koolis näitering kokku. Taheti meile õpetada uusaasta peoks, või nagu siis öeldi nääripeoks teemakohane näidend selgeks.

Olin siis koolis kõige väiksem tüdruk ja mind pandi peaossa. Näidendis pidin mängima mingit paha tüdrukut, kes ei kuula kellegi sõna ja kes ei korista enda järgi.

Näärivana saadikud nägid aga kõike ja nii sai ka näärivana teada, milline laps ma tegelikult olin. Muidugi jäi see paha tüdruk kõigist oma kinkidest ilma.

Peale seda lugu sai temast aga hea ja viisakas tüdruk. Täpselt ma selle näidendi sisu ega pealkirja ei mäleta enam.

Proovid olid hirmus igavad ja ma ei suutnud kuidagi kogu teksti pähe õppida. Meeles on siiani need kohutavad teksti tuupimised kodus ja koolis. Kogu õpitu ununes aga jällegi kiiresti.

Ühel heal päeval muutis õpetaja aga oma taktikat. Ta ei sundinud enam mul teksti sõna sõnalt pähe tuupima. Jutustas hoopis mulle tegevuse ära ja lasi mul endal mängida, et mida ma ise sellises olukorras teeks ja ütleks.

Ju ta lootis siis, et kui kurjaga ei saa minust asja, siis ehk saab heaga mul vajaminev tekst selgeks. Nii hakkas meie näidendi õppimine ka edenema iga päevaga aina rohkem. Tekkis huvi ja tahtmine mängida seda mängu.

Minu edusamme kiideti kangesti. Eks see andis ka indu kõvasti juurde. Mõnele lapsele ongi kiitust vaja. Ma ei saanud arugi, et õpin näidendiks. Käisin seal rohkem mängimas.

Märkamatult sai sügisest talv. Meile hakati ka näidendi jaoks riideid ja rekvisiite otsima. Kuna näidendi tegevus toimus meie kaasajas, polnud ka asjade kokku toomine eriti keeruline. Igaüks tõi oma asjad kodust loomulikult. Õpetaja koostas nimekirja ja selle järgi tõime me kokku vajamineva kraami. Kõik oli nii huvitav ju.

Siis tuli aga õpetaja jutuga, et me peame esinema näidendiga naaberkoolis. Ma ei tea siiani, mis siis juhtus. Kas võis see olla kangest hirmust esineda võõraste ees, või oli närvidest. Igatahes ei jõudnud ma esinema. Ema on rääkinud mulle hiljem, kuidas ma siis täpselt esinemise päevaks oskasin haigeks jääda.

Olin siiani ikka terve laps olnud, kuid siis tuli palavik ja ma aina oksendasin. Pärast oli veel kõht ka korrast ära olnud. Õhtuks oli aga haigus möödas ja mina jälle terve. Mis tõbi see oli, ei tea me siiani. Võib-olla oligi see ainult toidumürgitus, kes seda enam oskab öelda. Kõik ju möödus nii kiirelt ja arstile mind ei viidudki.

Esietendus muidugi kukkus kolinal läbi. Ei saanud ju mängida mingit näidendit, kui peategelase kehastaja haige on ja dublanti polnud keegi osanud muretseda. Sellega lõppes minu tee kuulsuse poole. Kuna näidendi esietendus jäi ära, siis uusi esinemisi ei planeeritud enam ja näitering läks ka laiali. Tol ajal ma seda põdeda ei osanud. Tundsin hoopis suurt kergendust, et see tüütu kohustus ära jäi. Ühel seitsmeaastasel lapsel oli koduski muud teha.

Niisugused on minu mälestused näidendi õppimisest. Minust ei saanudki kuulsat näitlejat nagu seda unistavad vist kõik väikesed tüdrukud ja peale seda korda pole ma lavale enam saanudki. Siis ei osanud ma seda kahetseda, ega kurvasta selle pärast ka praegu. Ju olid elul teised plaanid minu jaoks. '

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta