Oktoobri neljas nädal on üle maailma kuulutatud luuhõrenemise ehk osteoporoosi vastu võitlemise nädalaks. Ka meil Eestis diagnoositakse luude hõrenemist aina rohkem. Sageli avastatakse see alles esimese luumurru tekkimisel, ometi põeb meil osteoporoosi üle 90 000 naise.

Eestis on see haigus olnud aastaid aladiagnoositud. TÜ Traumatoloogia ja Ortopeedia Kliiniku andmetel on keskmiselt iga kolmas üle 50-aastane naine juba haigestunud osteoporoosi, samas kui ravi saab Eestis vaid 4% osteoporoosihaigetest.

Risk saada elu jooksul reieluukaelamurd on ühel naisel kuuest, samas oht rinnavähki haigestuda on ühel naisel üheksast.

Meestel on suurem risk murda luu kui haigestuda eesnäärmevähki. Seega on luude hõrenemine vaenlane, mille osas on väga tõsine põhjus valvel olla.

Mis on osteoporoos?

Osteoporoos ehk luuhõrenemine on luustiku süsteemne haigus, millele on iseloomulik luude vähenenud mass ja luukoe ehituse häirumine koos selle tagajärjel tekkiva luude hapruse suurenemise ning suurenenud luumurruohuga.

Ohtlik on see, et osteoporoosile on tüüpiline kaebuste puudumine kuni esimese luumurru tekkeni. Liigeste ja luude valud ei viita tavapäraselt luude hõrenemisele. Kuna haigus ei anna endast märku enne luumurru tekkimist, kutsutakse osteoporoosi ka “vaikseks epideemiaks”.

Mis vahe on sellel tavalise luumurruga?

Luumurru teke sõltub trauma suurusest ja luu tugevusest. Tugeva noore inimese luu murdub suure trauma korral, mis võib tekkida ohtlikku spordiala harrastades, kõrgelt kukkudes ja autoavariides. Osteoporootiline luumurd tekib väikese trauma tagajärjel, milleks võib olla libedaga kukkumine või toas komistamine.

Osteoporoosihaige esimeseks luumurruks on sageli randme piirkonna murd. Tüüpilisteks murrukohtadeks on veel selgroo lülikehad, reieluukaela ja õlavarre piirkond.

Esimese osteoporootilise murru järel suureneb järgmise luumurru risk 86%. Kui luumurd on olnud kerge trauma järel ja on osteoporoosi kahtlus, tuleb kindlasti pöörduda oma arsti poole luutiheduse mõõtmiseks ja osteoporoosi ravi alustamiseks.

Kellel on suurem risk saada osteoporootiline luumurd?

Tähtsamateks riskifaktoriteks on geneetiline eelsoodumus, varane suguhormoonide tootmise katkemine (naistel munasarjade eemaldamine, meestel kastratsioon), teised haigused ja ravimid, mis mõjutavad luukoe ainevahetust.

Inimene ise saab mõjutada riskifaktoreid, mis puudutavad kaltsiumi saamist toiduga, D-vitamiini omastamist päikesevalguse toimel või toidulisandite kaudu ja igapäevast füüsilist aktiivsust.

Eestis 2007. aastal tehtud uuringus oli 300 uuritavast 73%-il D-vitamiini puudus talveperioodil. Paljudel uuritavatest ei normaliseerunud D-vitamiini tase ka suvel. D-vitamiini puudus on probleemiks paljudes maades ja mitte ainult põhjapoolsetel laiuskraadidel. Lõunamaades varjavad inimesed ennast päikese eest usulistel põhjustel, palavuse eest või ka hirmust nahavähi ees ja seetõttu kannatavad samuti D-vitamiini vaeguse all.

Osteoporootilise luumurru risk on suurem inimestel, kes kergemini kukuvad. Kukkumise põhjuseks võib olla lihaste nõrkus, tasakaaluhäired, halb nägemine, ravimid, mis põhjustavad tasakaaluhäireid ja ka libe tee, libedad jalanõud ja takistused teel.

Kuidas saab selliseid luumurde ennetada?

Osteoporoosi on võimalik ennetada, harrastades tervisesporti, tarvitades kaltsiumirikkaid piimatooteid, tagades D-vitamiini varude korraliku täitmise suvel päikese toimel ja elades tervislikult, vältides rohke alkoholi tarbimist ja suitsetamist.

Üle 50-aastastel naistel tuleks hinnata oma osteoporoosiriski ja vajadusel pöörduda arsti poole luutiheduse hindamiseks ja osteoporoosi ravi alustamiseks. Kukkumise ennetamiseks tuleb hoida lihased tugevad ning tagada hea tasakaal.

Milline näeb välja osteoporoosi ravi?

Ravi eesmärk on ära hoida luumurdu. Ravi alustatakse, kui luutihedus on väiksem kui –2,5 SD (SD — kõrvalekalle ehk standarddeviatsioon) ja/või on esinenud osteoporootiline luumurd. Lisaks ravimitele, mis mõjutavad luu teket, tuleb samal ajal hoolitseda piisava kaltsiumi- ja D-vitamiini sisalduse eest toidus või tarvitada mõõdukas koguses toidulisandeid. Kindlasti tuleks alustada või jätkata korrapärast tervisesporti. Võimalusel loobuda suitsetamisest ja vähendada kohvi joomist.

Osteoporoosi riskitegurid:

  • vanus. Risk suureneb eriti pärast 55. eluaastat;
  • sugu. Rohkem on ohustatud naised, eriti pärast menopausi;
  • perekondlik eelsoodumus;
  • vähene füüsiline aktiivsus;
  • madal kehamassiindeks, alakaalulisus, habras kehaehitus;
  • alkoholism;
  • varajane menopaus;
  • kaltsiumi vähene sisaldus toidus;
  • ravimid, näiteks glükokortikosteroidide tarvitamine üle 3 kuu;
  • muud haigused: süsteemsed sidekoehaigused, kroonilised maksa, peensoole, pankrease, neerude ja endokriinhaigused.

    Karin Laas on Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloog

    Allikas: Osteoporoosi ravijuhis Eestis 2006

  • Karin Laas, Delfi Naisteleht


    Foto: graphics.ucsd.edu