Sinu oma magamistuba, tuttav lilleline voodipesu, laps kõrvaltoas magamas ja mees, kes ennast sinu abil rahuldab. Nägu patja surutud, pisarad voolamas, ootad, et see õudus läbi saaks, mis pole ei esimene ega viimane kord. Ka selline võib olla vägistamine. Ei mingit pimedat kõrvaltänavat või hämarat metsateed, kus ohvri valib tundmatu meesterahvas.
- Inimene, kogukond, ühiskond
- 14. oktoober 2008
Statistika järgi tunneb iga 3-4 ohver enda vägistajat: abikaasa, poisssõber, töökaaslane, majanaaber – ühesõnaga keegi, keda oled mingi aeg usaldanud ja kellest lugu pidanud. Seetõttu ongi lähisuhtevägivald äärmiselt keeruline olukord - ohvrid jätavad tihti kuriteod enda teada ning samas on emotsionaalne tasakaalutus suurem kui mis tahes muul juhul. Lähisuhtevägivald (perevägivald) on igasugune vaimne, füüsiline või seksuaalne vägivald, mis leiab aset inimeste vahel, kes on või on varem olnud üksteisega intiimsuhetes, seadusest tulenevalt seotud või omavahel veresuguluses. Politseistatistika alusel:
• ... on kümnest lähisuhtevägivalla juhtumist üheksal korral ohvriks naine;
• ... kannatab kolmandik ohvritest enne politsei poole pöördumist 6-7 aastat;
• ... on politseisse jõudvatest juhtumitest esmakordseid vaid 12%, korduvad 82%;
• ... toimub üle poolte lähisuhtevägivalla juhtumitest lastega peredes;
• ... on 1/3 vägivaldse pere lastest ise vägivalla ohvrid.
Leena oli 19-aastane, kui kohtas oma tulevast abikaasat. Nad armusid, naine tundis hoolitsust ja armastust. Kõigest mõned nädalad peale pulmi avaldas mees esimese vihapurske, sõimates naist hooraks ja litsiks. Leena nuttis ja mõtles, mida ta on valesti teinud. Varsti selgus, et mees tahab vahekorda 4-5 korda päevas ja noor naine arvas, et ju need asjad nii käivadki: mees võtab teda siis, kui tuju tuleb, rahuldab ennast, mõtlemata naise vajadustele. Värske abielunaine ei julgenud sellest kellelegi rääkida, üksnes mõnele sõbrale, kes leidsid, et hädaldamiseks pole põhjust - on ju hea, kui mees sind ihaldab!
Perre sündis peagi laps ja Leena lootis, et see toob suhtesse muudatusi, aga ei. Naine kaotas igasuguse võime seksi nautida ja tundis end mehe all lebades külma kivina. Lasteaias pöörati Leena ja tema mehe tähelepanu korduvalt nende omavahelisele agressiivsele suhtlemisele ja soovitati midagi ette võtta, et laps traumat ei saaks. Nii mindigi kogu perega nõustaja juurde, kus laps küsis, miks issi-emme nii halvasti läbi saavad. Isa vastas, et kui emme oleks valmis rohkem seksima, oleks ka kodused suhted korras. Pidev nõustaja ja günekoloogi vahet jooksmine said Leena elu uuteks osadeks, aga ta ei tundnud, et olukord paraneks. Ikka leidis ta, et viga on temas, sest mees ja naine on koos nii heas kui halvas ning naise kohus on välja kannata mehe agressiivsed vihapursked ning seksi vägisi võtmine.
Ühel päeval viskas mees vihaga tassi vastu seina puruks ja kild lendas lapsele kätte, tekitades haava. Leena tundis vannitoas nutva lapse haava puhastades, et enam ei jaksa. Seda enam, et ta oli lõpuks sattunud inimeste juurde, kelle arvates ei ole mehe selline käitumine normaalne ja kes kinnitasid, et ta ei pea viga endas otsima. Leena võttis lapse ja lahkus. Plaanis mehest ka politseile teatada, aga perekonnatuttavad keelitasid seda mitte teha, sest kriminaalsüüdistus rikuks väliselt ideaalse mehe karjääri.
Kas naine peab alati mehele anduma – isegi, kui selleks pole mingisugust soovi ja tahtmist? Selline mõtteviis domineeris aastaid tagasi ning praegugi on raske muuta naiste arusaama, et ka oma mehele võib "ei" öelda ja kui mees sellest hoolimata jätkab oma soovi täitmist, on tegemist vägistamisega. See ongi peamiseks probleemiks, miks naised perevägivallast kellelegi ei räägi – nad kardavad teiste hukkamõistu, häbenevad oma "rumalat" valikut ning kannatavad laste nimel.
Leena hakkas alles kolm aastat peale suhte lõppu mõistma, mis temaga toimus. Moment, mil ta tunnistas endale, et tema mees kuritarvitas teda pidevalt, oli äärmiselt raske, aga samas murdeline. Keeruline on peale sellist suhet taas normaalset suhteelu elama hakata ja endale selgeks teha, et möödanik ei olnud sinu süü. Ainuke süü, mida saab naisele panna, on see, et ta ei lahkunud piisavalt kiiresti.
Millegi pärast peetakse tänavavägivalda tunduvalt tõelisemaks kuriteoks kui koduvägivalda, sest kui kodus on tegemist tuttavate inimestega, lasub süü järelikult mõlemal osapoolel. Tänaval juhusliku ohvri rolli sattudes saab süü jagamise välistada. Selline mõtteviis on omane nii kõrvalseisjatele kui ohvrile, mis viibki meid statistikani, et koduvägivalda kannatatakse sõnatult 6-7 aastat. Tegelikult peab ohver aru saama, et:
• ta ei ole süüdi selles, et teda lüüakse;
• ta ei ole teise inimese vägivaldse käitumise põhjus;
• lastel on parem elada vaid ühe vanemaga kui koos vägivallatseva vanemaga;
• olukorras on valikuvõimalusi ja sellest väljapääse.
Oluline on meeles pidada, et vägivalla puhul lasub kogu vastutus vägivallaakti sooritanul. Enamik vägivallatsejaid õigustavad oma tegusid öeldes, et partner oli süüdi "kontrolli kaotamises" ning viis ise vägivallatseja selle piirini. Jah, on võimalik teist inimest vihale ajada, aga pole võimalik sundida teda ennast peksma. Vägivald on vägivallatseja enda valik!
Kui tunned, et oled koduse vägivalla ohver, olgu selleks füüsiline või vaimne vägivald, saad kriisiolukorras pöörduda politsei poole ning abi otsida järgmistest tugikeskustest:
Tartu Naiste Varjupaik:
Telefon 738 1831
GSM 55 94 94 96(24H)
e-mail: info@naistetugi.ee
Tallinna Naiste Kriisikodu
Telefon 661 5833
GSM 52 646 97(24H)
e-mail: tallinn@naisteabi.ee
Ida-Virumaa Naiste Tugikeskus-Varjupaik
GSM: 53 46 03 00
53 33 26 27
e-mail: naistetugikeskus@hot.ee
Viru Naiste Varjupaik
GSM 53 86 86 98
e-mail: viru.naistetugi@mail.ee
Pea meeles!
Sina ei ole süüdi vägivallatseja vägivaldses käitumises! Sa ei ole seda ära teeninud! Sellest olukorrast on väljapääs olemas!
Loe üleriigilisest abitelefonist 1492
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
