Rabad ja sood on meie rahvale alati veidi mõistmatud ning müstilised olnud. Rahvajuttudes eksitavad virvatuled teekäijaid laukasse või on mülkasse peidetud aarded, ka on rabad oma läbipääsmatusega pakkunud kaitset segastel aegadel.

Kaua alahinnatud ja isegi põlatud maastikud on muutumas meie kiiresti muutuvas maailmas üha väärtuslikemaks. Alles viimasel ajal on hakatud mõistma märgalade tähtsust regionaalses ja globaalses mastaabis. Sellega seoses on järjest enam kerkinud üles vajadus säästa ja uurida olemasolevaid alasid ning võimalusel ka taastada märgalasid.

Maa ja vesi saavad soos kokku, luues uue koosluse. Märgalad – kitsamalt sood ja rabad - on maismaa ja veekeskkonna üleminekualad, mis on ühed kõige omapärasemad elukeskkonnad. Eesti ja maailma soid ohustavad ennekõike kuivendamine, turbakaevandamine ning mõnel pool ka õhusaaste. Eestis on pikka aega turvast kaevandatud mahtudes, mis ületavad turba juurdekasvu, 2005 a. ületas kaevandamine viiekordselt hinnangulise turba juurdekasvu. Ligikaudu 90% Eestis kunagi olnud madalsoodest on juba inimese poolt kuivendatud ning surve eelkõike metsakasvatuse poolt on jätkuv ning tugevnev.

Samas on Eestis veel hindamata umbes 8000 soo seisund – me ei tea, kas ja kuivõrd nende kooslused ja liigid on looduskaitseliselt väärtuslikud. Teadmata on ka nende märgalade kohalikku elukeskkonda kujundavad omadused – märgala kui puhta vee reservuaar, lokaalse veerežiimi hoidja ja kliima kujundaja.

„Turbaalasid ei tohiks enam lisakasutusele võtta ning pigem peaksime tegelema juba kaotatud alade taastamisega“ - sellisele järeldusele jõuti 2006. a Keenias toimunud ÜRO kliimamuutuste konverentsil. Maakera pindalast katavad turbaalad 3-5%, kuid seovad 25-30% atmosfäärist võetavast süsinikust, olles seega üliolulised kasvuhoonegaasi CO2 sisalduse kõikumises. Märgalade juurde kuivendamise asemel on oluliseks saamas kuivendatud sooalade ning turbakaevandustest räsitud ja mahajäetud jääksoode taastamine.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta