Maailmamere veetaseme tõus ähvardab järgmise sajandi jooksul enda alla neelata suure osa maailma rannikualadest ja -linnadest. Liustike ja jääkilpide sulamine polaaraladel kujuneb järgnevate kümnendite jooksul madalal asuvatele kogukondadele tõeliseks proovikiviks ning teeb miljonitest inimestest põgenikud olenemata sellest, mis meetmeid võetakse lähiaastatel ette kliimamuutuste takistamiseks. Kõige kindlam abinõu madalal asuvatele kogukondadele ning riikidele on kaitsevallide tugevdamine ja inimeste ümberasustamine piirkondadesse, kus uputuse oht on väiksem või puudub.

Vee soojusmahtuvus ületab tuhandekorselt atmosfääri oma ning seetõttu on ookeanides toimuvad muutused väga olulised. Atmosfääri soojenedes soojeneb ka maailmameri ja selle ookeanid ning praeguseks on selgunud, et ookeanide poolt omandatud soojusel on Maa energiabalansi ja kliima stabiilsuse säilitamisel väga oluline osa. Alates 1955. aastast, mil maailmamere temperatuur kasvama hakkas, on ookeanid omastanud üle 80% Maa kliimasüsteemi lisandunud soojushulgast. [1]

Soojenedes vesi paisub ning seeläbi tõuseb ka maailmamere veetase. 1950. ja 1990. aastate vahel kasvas merepinnast 3000 m sügavusele ulatuva maailmamerekihi soojushulk ~2 x 1023 džauli võrra, kasvatades seeläbi vastava kihi keskmist temperatuuri 0,06°C võrra. Maailmamere pindmise 300 m keskmine temperatuur tõusis sama perioodi jooksul 0,31°C võrra.[2] Temperatuuri suhtes on väga tundlikud korallid, mis hävivad kõigest 1° kuni 3°C temperatuurimuutuse juures. Laiaulatuslik korallrahude hävimine on maailmas üha selgemini väljajoonistuv trend, ning korallrahude kaitsmiseks on sisse seatud ka spetsiaalsed looduskaitsealad.

Veetaseme tõusu mõjutab ka maailmamere kogumass, mis liustike praeguse sulamiskiiruse juures tunduvalt lisa saab. Musta stsenaariumisse kuuluv Gröönimaa mandrjää sulamine kergitaks veetaset 7,2 meetrit ning Antarktika jääkilbi sulamine lisaks ligi 61,1 m maailmamere veetasemele.[3]

Veetaseme kasv on erinevate tegurite nagu hoovuste muutlikkuse tõttu piirkonniti erinevad, kuid hinnanguliselt on maailmamere keskmine tase viimase sajandi jooksul tõusnud 17± 5 cm.[4] Viimase jääaja keskpaigast umbes 18 000 aastat tagasi on maailmamere veetase tõusnud ligi 130 meetrit, kusjuures kaalukam osa veetaseme tõusust leidis aset esimese 6000 aasta jooksul. 19. sajandiga lõppeva 3000 aastase perioodi käigus stabiliseerus veetaseme tõus 0,1 ja 0,2 mm juures aasta kohta. [5] 1900. aastast alates on veetase tõusnud keskmiselt 1 - 2 mm aastas. Church'i ja White'i järgi on maailmamere veetase aastate 1870 ja 2004 vahel tõusnud 195 mm, nad täheldasid ka veetaseme tõusu kiirenemist 0,013 ± 0,006 mm iga vaadeldud aasta kohta. Sellise tempo jätkudes tõuseks maailmamere veetase 1990. ja 2100. aasta vahel 280 kuni 340 mm. [6] Mõõtmistulemuste järgi kasvas vahemikus 1993 kuni 2003 maailmamere veetaseme tõusutempo peaaegu kahekordseks võrreldes aastatega 1961 kuni 2003.

Veetaseme muutus ei ole kõikjal ühtlane, vaid varieerub regiooniti, sest maailmamere veeringlus ei ole El Nino ja teiste hoovuste hooajalisuse tõttu ühtlased. Juba praegu veetaseme tõusu all kannatavad saareriigi Maldiivid ja Tuvalu võivad tõusutrendi jätkudes maailmakaardilt kaduda. Tõusev veetase on hävitab järk-järgult mageveevarud ning taimestiku, mis ei talu soolvett, uputades lõpuks terve saare. Mitmed Tuvalu perekonnad on tõusuvee eest evakueerunud Austraaliasse ja Uus-Meremaale - neist on saanud kliimapõgenikud.

Tõusuvesi on suurt hävitustööd teinud ka Gangese deltas Indias ning Bangladeshis, mille rannikualadel elab miljoneid inimesi. Troopiliste tsüklite korral on olukord tihtipeale lausa katastroofiliseks muutunud. Nii juhtus 1970. aastal, kui tormiga kaasnenud maalihked ja üleujutused nõudsid ühtekokku poole miljoni Bangladeshi elaniku elu. Madalmaades on meri neelanud enda alla sadu ruutkilomeetreid, kuid veetaseme edasine tõusmine ja tormiveed seavad selle piirkonna tõsisesse ohtu.

Veetaseme tõus on suuremaks probleemiks vaesematele riikidele, kelle eelarved ei võimalda kaitsevallide ehitamist ja inimeste ümberasustamist, kuid ekslik oleks arvata, nagu ei kujutaks veetaseme tõus endast ohtu maailma rikkamatele piirkondadele. New Orleans ja London on ühed paljudest suurlinnadest, mis on tõusuvee suhtes  eriti tundlikud. Gröönimaa ja Antarkita jääkilpide sulamise korral on ohus peab kõikide maailma riikide rannikualad. Kuigi veetaseme tõus kujutab endast probleemi peamiselt rannikualadel paiknevatele transpordivõrkudele, taimestikule, inimasustusele ja mageveevarudele, on need valdkonnad kõik omavahel ning mõjutavad oluliselt majanduse ja ühiskonna normaalset toimimist.

Ligi 71% meie planeedi pinnast on kaetud veega ning seetõttu on maailmamerel süsiniku ringluses tähtis koht. Vesi omastab soojust ning süsinikdioksiidi, mis atmosfääri jäädes Maa temperatuuri kergitaks. Ookeanid on ühtekokku omastanud ligi 48% aastate 1800 ja 1994 vahel inimeste poolt õhku paisatud süsinikdioksiidist.[7]

Ookeanide süsinikdioksiidimahutavus sõltub eelkõige vee temperatuurist ja olemasolevast süsinikdioksiidi hulgast. Vedelikud ja seega vesi omastavad seda rohkem gaase, mida madalam on vastava vedeliku temperatuur. Seega omastavad polaaraladele lähemal olevad ookeanid rohkem süsinikdioksiidi, kui troopilistel aladel paiknevad ookeanid. Suhteliselt jahe ning maailmamere pindalast kõigest 15% moodustav Põhja-Atlandi ookean on viimase kahesaja aasta jooskul omastanud 25% inimeste poole emiteeritud süsinikdioksiidist.[8] Põhja - Atlandi ookeani sisaldab ka rohkem hapnikku ja teisi gaase ning seetõttu on elu seal rikkalikum, kui troopilistes vetes.

2007. aastal teatasid teadlased, et Polaarookeani (Antarktikat ümbritseva mere teine nimetus) suutlikkus süsinikdioksiidi omastada on langenud.[9] See tähendab, et Polaarookean omastab aina vähem süsinikdioksiidi ning see jääb atmosfääri soojendama. Teadlaste sõnul on selle taga Lõuna Ookeani (Antarktikat ümbritseva mere ja Atlandi, India ning Vaikse ookeani lõunaosade koondnimetus) suurenenud tuulisus, mille taga on globaalne soojenemine ning osooniauk kõrgel atmosfääris. Selline muutus oli teadlastele ootamatu, sest arvutuste kohaselt pidi see juhtuma ligi 40 aasta hiljem.

Lisaks temperatuurile mõjutab ookeanide süsinikdioksiidi mahutavust ka juba olemasoleva süsinikdioksiidi hulk vees. Jõgede valgaladel pärinevad veevoolu uuristaval toimel ookeanidesse sattunud karbonaadid aitavad veel süsinikdioksiidi omastada, sest nad seovad vees süsinikdioksiidi mõjul tekkiva happe ning seeläbi neutraliseerivad selle. Seni on süsinikdioksiidi ja karbonaatide suhe tasakaalus püsinud, süsinikdioksiidi koguste kasvamisel hakkab see mõjutama ookeanide happelisust.

Vees moodustab süsinikdioksiid nõrga happe ning selle kontsentratsiooni kasvades pH tase langeb, ehk teiste sõnadega vesi muutub happelisemaks. Happesuse taset mõõdetakse arvutuste ja lihtsate ookenimudelite abil. Viimase 20 aasta jooksul tehtud vaatlused kinnitavad arvutuste käigus saadud järeldust - ookeanide pH tase langeb umbes 0,02 pH ühikut iga kümne aasta kohta.[10] See mõjutab ka ookeanide suutlikkust süsinikdioksiidi omastada. Prognooside kohaselt on praeguse süsinikdioksiidi emissioonide kasvutempo juures ookeanide pH tase aastaks 2100 langenud 0,5 ühikut.[11]Ookeanide hapestumise ja süsinikdioksiidi mõju ookeanidele on vähe uuritud ning mingeid täpseid järeldusi selle mõjude kohta teha siiski ei saa.[12]

Kasutatud materjalid

1. Changes in the Ocean: Instrumental Record, lk. 47, IPCC Fourth Assesment Report, Working Group I, Technical Summary, 2007

2.Warming of the World Ocean, Levitus et al., avaldatud ajakirjas “Science” 24.03.2000, lk. 2225 - 2229

3. IPCC: "Climate Change 2001: Working Group I: The Physical Science Basis. Summary for Policymakers", 2001

4 .lk. 5 , IPCC: "Climate Change 2007: Working Group I: The Physical Science Basis. Summary for Policymakers", 2007

5. IPCC: "Climate Change 2001: The Scientific Basis", saadud: 01.03.2008

6. Church, John & White, Neil, "A 20th century acceleration in global sea-level rise", 06.01.2006, saadud: 04.03.2008

7. Sabine et al. “The Oceanic Sink for Anthropogenic CO2“, Science 16.07.2004: 305. lk. 367 - 371, saadud: 01.03.2008

8. ibid

9. "Polar ocean 'soaking up less CO2'", BBC News, 17.05.2007, saadud: 07.08.2007

10. lk. vi, The British Royal Society: "Ocean acidification due to increasing atmospheric carbon dioxide", 2005

11. ibid

12. ibid

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta