Euroopa Komisjoni eile avaldatud uues aruandes soovitatakse kolmeastmelist lähenemisviisi, mille keskmes on pinnase katmise piiramine, katmise mõjude leevendamine ja väärtusliku pinnase kadumise hüvitamine muudes valdkondades võetavate meetmetega.

Keskkonnavolinik Janez Potočnik selgitas, et pinnas tagab meile olulised ökosüsteemi teenused, mida me igapäevaseks eluks vajame ja ilma nendeta jääks elu meie planeedil lihtsalt seisma. „Me ei saa endale lubada kogu maapinna asfalteerimist. See ei tähenda majandusliku arengu ega taristute täiustamise peatamist, kuid nõuab siiski jätkusuutlikumat lähenemisviisi,” rääkis Potočnik.

Kaotame pinnast asfaldile

Pinnas on kaetud, kui selle peale pannakse läbilaskmatu materjal, näiteks asfalt või betoon. Aastatel 1990–2000 kaeti Euroopas iga päev vähemalt 275 hektarit pinnast, aastas 1 000 ruutkilomeetrit ehk umbas Hiiumaa suurune maa-ala. Pool sellest pinnasest on alatiseks kaetud ehitiste, teede ja parklate läbilaskmatute kihtidega.

Aruande kohaselt on kõnealust suundumust viimastel aastatel vähendatud 252 hektarini päevas, kuid maakasutus teeb siiski murelikuks. Aastatel 2000–2006 laienesid tehisalad ELis keskmiselt 3%, Iirimaal ja Küprosel koguni 14% ning Hispaanias 15%.

Kuidas olukorda parandada?

Aruandes soovitatakse küsimuse lahendamiseks kolmeastmelist lähenemisviisi:

• pinnase katmise piiramine ruumilise planeerimise parandamise abil või hinnates ümber „negatiivset” mõju avaldavaid toetusi, mis kaudselt soodustavad pinnase katmist;

• leevendavad meetmed tekitatud kahju vähendamiseks, kui pinnase katmist ei saa vältida. Need hõlmavad tavalise asfaldi või betooni asemel läbilaskvate pindade kasutamist ja nn roheliste katuste ehitamist;

• hüvitavad meetmed, et osaliselt hüvitada pinnase kadu ühes piirkonnas, võttes meetmeid muus piirkonnas. Need meetmed võivad olla maksete vormis nagu Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias, või kaetud pinnase taastamisena. Hea tava näiteid võib selle kohta tuua Dresdenist ja Viinist.