Esimesel pilgul eestlase jaoks veidike keerulise pealkirjaga ansambel sooritas oma turnee 13.- 16. veebruarini. Üles astuti Saaremaa Veskis, Tartu Sisevete Saatkonnas, Viljandi Pärimusmuusika Aidas ja Tallinna Vanalinna Muusikamajas. Lisaks sai 17. veebruaril veeta pärimusmuusikutega aega ühisel hommikusöögil ja hiljem koos puhuda, pigistada või niisama pilli näppida flaami muusika õpitoas.

16. veebruari õhtul tulid sadakond inimest ohtratest kutsungitest kantult Vanalinna Muusikamajja. Läbi külma ja libepimeda linna soojendavate küünlatulede poole kulgedes oli keegi kaotanud oma musta salli. Kuid külma kartma ei pidanud – muusikamaja haaras kõiki oma ajastutehõngulisse embusse.

Rahva ülessoojendamiseks mängisid Tuule Kann ja Helen Arusoo paar kandlepala Leedu rahvakultuuri varasalvedest. Oli kena kuulata küll.

Mis mulje Madingma jättis? Ei saa salata, et tihtilugu jätab pärimusmuusika sellise monotoonse ja ennast kordava mulje. Lapsed jäävad hästi magama, tõsilugu. Selline ootus ei pea paika, kui lavale astuvad vennad Timmermansid.

See ei ole ainult muusika, mida nad mängivad. See on ka nende vahepealsed jutud ja pildid, mida nad publikule näitavad. See on väikesed kingitused, esinejate fotode näol, mida publikusse paisatakse. See on nende isiksused, mida nad oma kuulajatele maha müüvad. Stefan on jutukam ja Diedrik vaiksem. Aga koos nad täiendavad üksteist.

Ühe loo jooksul kolm korda pilli vahetada on normaalsus. Tooli peal seistes mängida on normaalsus. Alles kontserdi lõpus saad aru, miks nad oma saapapaelad lahti on jätnud. Stefan ei ole korralik inimene. Korralikud inimesed teevad korralike inimeste korralikku ja igavat muusikat.

Stefani kelmikas ja paljulugenud ilme lubab oletada, et nad elavad huvitavat elu. Oma rännakutel läbi maailma on nad kokku kogunud viise, kogemusi ja kogemisi. Ja kannavad selle kõik huvitava kompotina ette. Konservi seda püüda ei anna. Pead ise koha peal kogema.

"Teistega koos muusika mängimine on kahtlemata üks ilusamaid kogemusi, mida inimene saab kogeda. See on imeline, kui rõõmsaks võib inimesi teha ja kuidas lihtsalt pilli mängides või lauldes saab luua väga erilisi õhkkondi." leiab Stefan.

On nad Eestis uued tegijad? Ei mitte grammigi Stefan on oma kohalolekuga eestlasi ergastanud juba Fluxuse ridades. Fluxuse muusikanäiteid 2012 a. Viljandi Pärimusmuusikafestivalilt võib kuulata siit. Stefan on Eestis esinemas käinud kümneid aastaid tagasi. Palju, palju kordi ja erinevate koosseisude ridades. Suisa 25 aastat juba. Jääb vaid üle loota, et nii mõnigi kuulaja publiku seast ta otsene järeltulija pole.

Publik. Üks kümnest neist on meessoost. Pea kõigi kohta saab lausuda halvustavat märkust - noored. Muusikale kaasaelamine tekib juba esimesest loost. Sellist pühendumist ei näe iga päev. Katsu sa praegusel nutikatku ajastul nii suurt hunnikut noori ennast kuulama saada – Madingma saab.

Omaette väärtus on see Vanalinna Muusikamaja ise. See on ühe väga vana linna muusikamaja, mille saalist on läbi põimunud paljud juured. Mõned on nähtavad ja teised suisa nähtamatud. Nähtavad juured võid leida meeste kempsust. Nähtamatud juured kehtivad suures saalis. Kus tantsida ei tohi, muidu pidada olema võimalus koos põrandaga keldrisse sattuda. Sellest hoolimata trambib publik saali kajama, kui on oht, et pidu juba lõpeb.

Veel üks väärtus on kohvik. Selle pidajad tunduvad olevat samast ajaloolisest ajastust, kust muusikamaja. Oma krapsaka huumoriga põikavad nad korraks isegi esinema. Ilmselt lähevad nad pärast saali koristamist tagasi kappi ja puhkavad tolmuvaba kookoni sees kuni järgmise peoni. Ja nad on teinud seda juba vähemalt viimased mitusada aastat.

Nii vennad Timmermansid kui kuulajad kui ka siinkirjutaja tänavad Reval Folgi juhti Kadri Allikmäed ja leiavad, et ta on maailma parim Reval Folgi korraldaja.

Järgmine kontsert Reval Folgi raames on juba 31. märtsil kui sellessamuseski muusikamajas saavad kokku Dave Murphy Iiirimaalt ja Jyrki Koivisto Soomest.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta