Kodanikuajakirjandus on võimalus ühendada Eestis tekkinud kodanikuühiskonna rakukesed ning tuua avalikkuse ette tegelik elu, rääkis Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin Võrus toimunud teisel Eesti kodanikuajakirjanduse konverentsil „Kodanikujulguse tööriistad“.

Lauristini sõnul ei ole Eestis praegu veel toimivat kodanikuühiskonda, on tekkinud vaid selle rakukesed. „Sünnitame Eesti ühiskonda uuesti. 20 aastat tagasi olnud ühiskond lakkas, kuna siis oli inimestel tunne, et meil ei olegi vaja pingutada, korralikud institutsioonid teevad meie eest kõike paremini. Nüüd aga näeme, et suure asfalteeritud maantee kõrvale peavad ikka rajad ka jääma, kus inimesed elada saaks. Võimsate asjade kõrvale peaks jääma inimese mastaap,“ rääkis ta.

Ühiskonna aurumasinale on vaja lisada jõudu

Lauristin võrdles praegust direktiividega paika pandud teenusteühiskonda suure laohoonega, kust on kadunud inimlik mõõde. Kodanikuühiskond tähendabki tema sõnul inimestes uuesti tärkavat tunnet, et ühiskond tekib meist endast ja meil endil tuleb koos midagi teha. Põhiküsimus praeguses Eesti ühiskonnas on tema sõnul – kas see, mida mina teen, on tähtis laiemalt ja sellest sõltub? Tekkinud rakukestel on oma tegevust lihtne pooleli jätta, kuna tundub, et sellel ei ole mingit mõju.

Professor võrdles Eesti ühiskonda ka mäest alla sõitva aurumasinaga ning kodanikuühiskonna rakukesi mullikestega, mis tekivad masina katlas enne, kui vesi keema läheb. „Aurumasin sõidab mäest alla suure hooga aga meil on vaja, et ta orust läbi ka sõidaks ja uuest mäest üles. Meil on vaja mulle soojendada, et aurumasin uuesti käima läheks ja jõudu juurde saaks,“ ütles ta.

Kodanikuajakirjandus on Lauristini sõnul vahend nende tekkinud kodanikuühiskonna rakukeste või mullikeste ühendamiseks. „Kõik muu ajakirjandus on tellitud ajakirjandus. Ma kirjutan lehte siis, kui minult tellitakse. See ei olnud minu idee kirjutada, vaid tellija idee. Aga kus on siis see koht, kus jagavad need inimesed, kes tunnevad, et tahaks jagada seda, mis on tähtis?“ küsis ta.

Inimeste hääl ja arutelud ei jõua ajakirjandusse

Tartu Ülikooli meediauuringute lektori Ragne Kõuts-Klemmi sõnul on tekkinud Eestis vajadus kodanikuajakirjanduse portaalide järele, kuna inimestel on tunne, et nende hääl ei jõua ajakirjandusse. Samas on oluline, et kodanikuajakirjandusest saaks ühiskondliku arutelu koht. Kui aga sellest ei jõua asjad poliitilistesse protsessidesse, tekibki tunne, et midagi ei muutu.

Lauristini sõnul mõõdetakse tänapäeval tavameedias kõike selle järgi, kas see müüb või mitte, kuid kodanikuajakirjandus peaks toimima teistel alustel. „Kodanikuühiskonna teemad ei müü, need valdkonnad ei ole seksikad. Põllumajandus ja külaelu korraldamine, mis seksi seal on? Aga see ongi tegelik elu!“ ütles ta. Müüginumbritest lähtuv teemavalik tavameedias sunnibki tema sõnul inimesi otsima viise näitamaks asju, mis meie ümber toimuvad. „Kodanikuajakirjandus on võimalus hakata avalikku ruumi täitma erinevate ideedega, et Tallinna toimetuses istuv ajakirjanik hakkaks ka nägema, et inimesed arutavad teisi asju kui see, mis talle öeldakse, et on seksikas ja müüb,“ ütles ta.

Kõutsi sõnul peaks kodanikuajakirjandus olema koht, kus pidada diskussiooni, kuna tavameedias sellele tänapäeval ruumi ei ole. „Tihti poetakse kiiruse taha, et tootmisprotsess on kiire ja seetõttu jäävad olulised arutelud pidamata. Arutelu jaoks ei võeta ega ka anta aega,“ nentis ta.

Kodanikumeedia vajab järjepidevust ja korraldamist

Lauristini sõnul on kodanikuajakirjandusel kasutada suurepärane tehnoloogiline keskkond, kuid seejuures on väga oluline, et asja juures oleks kodanikuajakirjanik, kes sellega tegeleb ja seda mõtestab ning arutelu ei katkeks. Sellepärast tema sõnul kodanikuühiskond täna veel ei toimigi. „Et see toimiks, peab katel koguaeg podisema, muidu ta ei lähegi keema,“ ütles professor.

Kodanikuajakirjanduses on vaja ka infot töödelda, et selles ei oleks kõik läbisegi, nagu Facebooki infovoos kassipoegade kuulutused vaheldumisi olulisemate teemadega. Samuti on tema sõnul oluline, et kodanikuajakirjanik hoiaks arutelu vaba mürgistest märkustest ja ärapanemisest.

Kodanikuajakirjanduse suurim tugevus on Lauristini sõnul võrgustik, kus selle sõlmekesed tunnevad, et nad ei ole üksi ja üksteist toetatakse. Kodanikuühiskonna jõud seisnebki selles, et kõik saavad öelda välja, mida tahavad ning seda toetatakse. Kui tuge ei näe, on üksi kõrbes hüüdjana  lihtne lootus kaotada. Tuge pakkuvad ja ühtehoidvad võrgustikud aga ei teki iseenesest, kui ei ole neid korraldavat jõudu. Ainuüksi tehnilistest võimalustest nende loomiseks ei piisa.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta