8. detsembril toimus Hea Kodaniku klubis vestlusring “Kas loodusele õiguste andmine on lahendus keskkonnakriisile?”, kus räägitakse looduse õigustest. Maailmas on juba mitmeid näiteid, kus loodus, näiteks jõgi Uus-Meremaal, on saanud inimestega sarnased õigused. Selline praktika on aina populaarsem, kuid kas või kuidas loodusele õiguste andmine aitab keskkonda hoida? Kas näiteks Eesti mets ja Ida-Viru loodus saaks senisest paremini hoitud, kui Eesti riik tunnustaks looduse õiguseid?

Arutelus osalesid keskkonnajurist Kaarel Relve (Keskkonnaõiguse Keskus), keskkonnaeetik Mattias Turovski (MTÜ Zoosemu) ja zooloog Tiit Maran (Tallinna Loomaaed). Vestlust aitas tüürida Sigrid Solnik.

Sellisele üritusele kutse saanult tahtsin kohe Eestimaa Roheliste volikogusse kuuluva Mattias Turovski käest küsida, mida ta loodusele õiguste andmisest arvab ning millega üldse tegeleb keskkonnaeetik.
Miks peaksime näiteks Emajõe muutma õigustega isikuks?

Looduse õiguse liikumine töötab selle nimel, et muuta inimeste ja mitte-inimeste (olgu nendeks loomad, taimed või jõed) suhe juriidiliselt kahepoolsemaks, moraalsemaks, ka õiglasemaks. Õigussüsteemid on loodud selleks, et ühiskonna liikmete õiguste ja kohustuste osas eksisteeriks sidusus ja järjepidevus, kusjuures ühiskonna liikme staatuse kõrgeim väljendus on isikustatus.

Oma pika traditsiooniga kultuuriruumis oleme mitte-inimesi, aga üsna hiljuti veel ka lihtsalt “valest” soost või rassist liigikaaslasigi, pikalt käsitlenud alamate subjektide või lausa omandina, kellele ühiskonna enamusega võrreldav õiguslik kaitse ei laiene. Inimõigused ja sellest välja kasvanud antišovinismi, loomaõigusluse ja nüüd ka looduse õiguse liikumised töötavad selle nimel, et vastavaid subjekte oleks võimalik õigussüsteemis käsitleda omandi või eseme asemel isikutena.

Isikutena käsitleme muuseas ju ka ettevõtteid ja korporatsioone. Isiku staatus võimaldab juriidiliselt tunnistada kellegi iseväärtust. Lühidalt niisiis on loodusele õiguste andmine vajalik selleks, et tasakaalustada mänguvälja, võimaldada Emajõel seista oma huvide eest kohtus, nii nagu korporatsioonid seisavad enda huvide eest. Kaudsemalt ka peegeldada, et mõiste ühiskond hõlmab endas kaugelt enam, kui ainult inimesi.

Veel üks põhjus, miks mitte-inimestele tuleks anda isiku staatus, seisneb minu meelest tõsiasjas, et juriidilised õigused toimivad kahepoolselt. Ühest küljest peegeldavad need ühiskonna suhtumist teatud subjektidesse, teisalt aitavad need inimeste suhtumist nendesse subjektidesse ka muuta.

Kas Emajõgi saaks siis öelda, et ei, tselluloositehast mu ökosüsteem välja ei kannata?

Seda, et ei kannata, või kui kannataks, siis tohutu kollateraalse kahju ja ulatuslike negatiivsete ökoloogiliste tagajärgedega, teame me niigi. Emajõe tervisliku seisundi kohta on ökoloogidel olemasolevad usaldusväärsed indikaatorid. Mis puudutab esindusõigust ja mitte-inim-objektide soovide tõlgendamist – kuidas me teame, et emajõgi oma kallastele tselluloositehase rajamist ei tahaks, kui talt seda küsitaks, astub mängu ökofilosoofia.

Looduslikud kooslused on isereguleeruvad ja nendes esinevat bioloogilist mitmekesisust soosivad. Loodusele ei ole inimest vaja. Kogu planeedi ajaloo ökoloogiline tegevus ja sellest tulenev materiaalne, aga ka spirituaalne rikkus on tekkinud elu protsesside isereguleerumise käigus. Muuseas on selle eest loodusele tänu võlgu kogu inimtegevus meie tsiviliseerumise algusest peale. Kui emajõgi oskaks rääkida, seisaks ta enda tervise eest ning selle kahjustamise vastu, samamoodi nagu kõik looduslikud kooslused, aga ka eraldiseisvad organismid on oma huvide ja optimaalsete seisunditega.

Olles selle mõistmise ühiskonnas saavutanud ning kaudselt ka selle juurutamiseks, saavad keskkonnaõigusega tegelevad organisatsioonid ning nende juristid loodusele õiguste andmise nimel töötada, et seda paremate juriidiliste vahenditega kaitsta.
Kas looduse õigused peaksid olema üksikutel looduslikel paikadel või pigem oleks võimalik kehtestada tervikliku ökosüsteemi Maa õigused jääda terveks ja hoituks?

Ma usun, et pikas plaanis võiks loodusel (kuivõrd loodus on üheselt defineeritav) olla tervikuna põhiõigused, sarnaselt, nagu pärisinimese liigistaatus tagab enamuses maailmas täna igale inimesele vääramatud õigused. Selleks on vajalik aga piisav pretsedentide hulk ja ühiskonna väärtustunnetuslik valmidus neid tunnistada. Looduse õiguste avaldumine selle punktobjektidele võiks olla sarnases suhtes rakenduslike sätetega mingi seaduse kehtivusele.

Usun, et on võimalik ja vajalik kehtestada tervikliku ökosüsteemi Maa õigused jääda terveks ja hoituks. Aga see saab tõeliselt sündida siis, kui adume ennast mingis päris mõttes osana Maa ökosüsteemist ja hakkame ka vastavalt käituma.
Inimesed on ületanud oma energiavajadusega ning majandustegevusega Maa taluvuspiiri. Kuna õpiti aastamiljonite jooksul talletunud energiaid lihtsal moel kasutama, on ühe liigi huvides rüüstatud teiste liikide elupaigad ja rikutud looduse tasakaal. Kuidas me saame inimese majandustegevuse tagasi tõmmata, nii et see mahub nendesse piiridesse, mille seab ökosüsteemide toimimine, on keeruline probleem, mille inimkond peab lähiaastatel lahendama. Kas keskkonnaeetika on see valdkond, läbi mille lahenduseni liikuda?

Usun, et keskkonnaeetikas peitub osa vastust küll. Lahendus keskkonnakriis ile ei lasu pelgalt puhaste energiaallikate rakendamise või süsinikunegatiivsete tehnoloogiate arendamise ja kasutuselevõtu taga. Keskkonnakriis on väärtuste kriis. Väljakutse seisneb inimeste suhte loodusega ümber mõtestamises. Peame senisest tarbija-tarbitava mõtlemisest liikuma edasi mõistmiseni, et oleme osa loodusest ning meie kõigi ühine käekäik Maal, alates jõgedest kuni kiilassilmadeni, on vastastikune.

See ei tähenda, et inimene ülejäänud loodust edaspidi üldse ressursibaasina käsitleda ei tohiks. Küll aga, et tema vahendilise väärtuse kõrval on olulisemgi tunnistada looduse iseväärtust, st. õigust elule olenemata selle kasulikkusest kellelegi teisele. Tänases suhtumises looduse väärtusesse on inimkond tugevalt vahendilisuse poole nihkes ja tehno-optimism seda ei adresseeri, küll aga keskkonnaeetika.

Millega tegeleb keskkonnaeetik?

Keskkonnaeetikat peetakse ökofilosoofia üheks haruks. Keskkonnaeetik võiks niisiis tegeleda ökofilosoofia moraale puudutavate küsimustega edendamisega läbi mistahes sobiva meediumi –  populariseerimise, loodushariduse, akadeemia, aktivismi, ettevõtluse vms.

Ise olen siiani olnud peamiselt orienteeritud keskkonnaharidusele – käin lasteaedades ja põhikoolides selgrootute loomade tähtsusest ja väärtusest rääkimas, loen ülikoolis keskkonnaeetika kursust ning aitan nõu ja jõuga erinevaid keskkonnateemalisi ettevõtmisi. MTÜ Loomuse liikmena olen ka väikestviisi aktivist. Aeg ajalt tegelen ka ökofilosoofiliste mõtiskluste populariseerimisega arvamuslugude ja artiklite näol. Akadeemia poole mind pärast magistrantuuriõpingute lõppu tõmmanud ei ole, aga ei välista, et kunagi ka doktorantuuri ette võiksin võtta.

Kuidas sa jõudsid Rohelistesse?

Züleyxa kutsus. =) Ma ei ole kunagi olnud poliitikast väga huvitatud, aga Zuzu optimistlik kontakt sattus kuidagi õigele ajale. Nii otsustasin, et miks mitte ka Roheliste platvormi oma keskkonnaeetilise sättumusega toetada.

Tegutsed ka loomakaitsjana. Mil moel?

Nagu mainitud, olen MTÜ Loomus liige ning peamiselt olen abiks olnud arvamuste ja artiklite kirjutamisega. Samuti olen aidanud korraldada Loomuse konverentsi “Loomaõigused akadeemias ja aktivismis,” paneeldiskussioone ja muid üritusi. Meeleavaldustele satun ka semiregulaarselt.

Kas keskkonnaharidus on see imevõti, mis aitab inimeste mõtlemist muuta?

Jah, usun, et keskkonnaharidus on üks võtmetähtsusega valdkond, mis aitaks ühiskondadel järjepidevalt ja sidusalt oma suhtumist loodusesse õiges suunas nihutada. Arvan, et loodussäästlikkuse põhimõtteid tuleks läbivalt juurutada kogu meie haridussüsteemi, nii et matemaatika tekstülesanded räägiksid metsade veesidumisvõimest, lasteaedades rõhutataks väärtuspõhist ja õuesõpet ning, et olenemata erialast, väljuksid ülikoolidest looduse väärtust ja kestlikkust laiemas kontekstis aduvad noored.

Samas peab tõdema, et kuna haridus on enim siiski põlvkondade ajaskaalas avalduva efektiga valdkond, ei suudaks ka kõige efektiivsema haridussüsteemiga riik maailmas täna vajalikku nihet piisava kiirusega esile kutsuda. Ainult heast keskkonnaharidusest täna enam ei piisa, aeg on väga piiratud. Vaja on ka aktivismi, sihilikku majanduslikku rohepööret, kultuurilist nihet käsikäes.

Kutsumegi siis vestluse lõpetuseks lugejat üles leidma omale meelepärast panustamisvõimalust – olgu selleks siis looduskaitseaktivism, keskkonna- või pärimusharidusprogrammidesse panustamine või tegutsemine Eestimaa Roheliste ridades.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta