REET PRIIMAN käsitleb seekord inimväärtuseid ja keskkonnateadlikust läbi hariduse ja neurobioloogia vaatevinkli.

Inimväärtusi võib vaadelda mitmest aspektist. Nad on isiksuse sisemised tõed, hoiakud  millele peaks tuginema kogu elu alates varasest lapsepõlvest. Inimväärtused ja keskkonnateadlikkus on teineteisega nii tihedalt seotud, et neid on võimatu eraldada, sest inimene ise on keskkonna osa.

Inimväärtused on iidsetest aegadest olnud lihtsad tõed, mida iga vanem õpetas oma lapsele. Need olid looduse seadused sulandatud inimeste seadustega.

Iidne tõde,  "Ära tee teisele, mida sa ei soovi, et sulle tehtaks" eeldab vastastikkust empaatiat. Inimväärtused ei realiseeru ilma empaatia ja vastastikuse mõistmiseta.

Empaatia on tuntud ka loomade seas. Üks näide arvukatest faktidest. Nadja Ladõgina, vene zooloog kirjeldab, et mitmeid kordi kui ahv krahmas banaani ja viis katusele, ta teeskles ta nuttu ning teine ahv jooksis tema juurde, pani käpad ümber tema ja püüdis lohutada.

Inimväärtused manifesteerivad inimajus vajadusega rääkida tõtt, austada kõike elavat ja ümbritsevat loodust isetu armastuse sõnatu hardusega, osata vaikida, mitte õhutada vägivalda vaid pürgida südamerahu poole läbi igapäevase tegevuse ja hoiduda asjadest, mida pole ei sõna ega teoga võimalik lahendada. Inimväärtustega seostub palju erinevaid moraali, eetika, vaimse kultuuri kvaliteete. 

Inimväärtuste kirjeldamisel on kasutusel erinevaid väljendeid, kuid nende sisu saab praktiliselt üldistada viieks põhiväärtuseks. Neid on meie esivanemad ühel või teisel moel ikka toonitanud ja oma lastele edasi õpetanud.

Õpetamise tulemus sõltub sellest, kuidas aju on valmis õpetatavat materjali vastu võtma. Õpetamise ülesanne pole mitte seletada, mida mõelda, vaid anda juhtnööre, eeskuju, suuniseid, mis aitaksid juhatada inimest, kuidas mõelda lähtudes inimväärtustest, milliseid on rõhutatud kõikide rahvaste kultuuris.  

Inimväärtused on moraali lahutamatud osad. Moraali reeglid omavad väärtuselist konteksti.

Moraal on mitte ainult ühiskonnaõpetuse, vaid ka neurobioloogia uurimisvaldkond, mis uurib organismide käitumist. Sellise lähenemise vajalikkusele viitavad viimaste aastate uurimused.

Inimese geenidesse on piltlikult öeldes kodeeritud teadasaamise vajadus, info kogumine, haldamine ja rakendamine. Teadasaamine tuleb seestpoolt, väljast antakse vaid vihjeid, suuniseid, jagatakse teiste kogemusi... 

Inimeste võimeid, tegevust ja käitumist mõjutavad geenid, keskkond, ja kasvatus. Põhilised isiksuseomadused on pärilikud. 

Kas inimväärtused kui keskkonnateadlikkuse alustoed tuginevad ajutegevusele või on nad rutiinselt väljastpoolt lihtsalt 'omaks' võetavad? Kas inimväärtused põhinevad emotsioonidel, ratsionaalsel mõtlemisel või mõlema koostööl? 

Neurobioloogiale toetudes ilmnevad inimese käitumises teatud korrapärasused. 

Vastavalt Damasio juhtimisel tehtud uurimustele võib erinevused jaotada:

I. Prekonventsionaalne tase, millel on kaks astet:

1 - äärmine egotsentrilisus, otsustamise aluseks on soov pääseda karistusest (ilmnes varase ajukahjustustega lastel);

2 - mõistetakse, et tuleb arvestada teistega oma vajaduste rahuldamiseks (iseloomulik enamusele  alla 10-aastastest lastest).

Näide: Inimväärtuste kui teatud vaimse kvaliteedi õpetamine koos keskkonnateadlikkusega annab tulemusi, kui lastele piltlikult ja emotsionaalselt selgitada, et vajaduste rahuldamiseks tuleb arvestada ka keskkonna vajadustega.

II. Konventsionaalne tase, millel on kaks astet:

1 - püütakse olla hea (viis kuuest uuritud hilise ajukahjustusega indiviidist olid sellel astmel).

2 - tunnustatakse kohustusi ühiskonna ees, mõistetakse, et kuulutakse ühiskonda. See on iseloomulik enamikule täiskasvanutele. 

III. Postkonventsionaalne tase, millel on kaks astet :

1 - tunnustatakse kõigi õigusi ja heaolu, mõistetakse et teiste õiguste eiramine võib viia konflikti seadustega.

2 - inimväärtuste järgimine sisemisest veendumusest. Selleni jõuab väiksem osa täiskasvanuist.

Damasio järgi emotsioonidega seotud teadmine soodustab tähelepanu ja huvi. Siinjuures valikute tegemine toimub läbi emotsionaalse tunnetuse, realiseerimiseks võetakse appi ratsionaalne, loogiline tunnetus.

Adolpsi poolt juhitud uurimuse põhjal võib eeldada, et aju prefrontaalses koores ja mandelkehas toimuvad teatud protsessid on olulised moraaliga seonduvate otsustustega.

Greeni juhtimisel tehtud uurimuses on näidatud emotsioonide tähtsust inimväärtustest ja moraalist lähtuvate otsuste tegemisel, seda eriti emotsionaalset koormust kandvate ülesannete lahendamisel. Mitmed neurobioloogid on seisukohal, et on olemas loomulik ausustunne, mis seostub tihedasti sotsiaalsete interaktsioonidega.

Tunnetusliku tegevuse ja moraalse käitumise kujundajaks on tavaliselt peetud inimese mõistust (kui ratsionaalset ilmingut). Emotsioone, vastupidi, on peetud selleks põhjuseks, miks inimene eksib moraalsete tõekspidamiste suhtes.   

Neurobioloogilised uuringud aga lubavad eeldada, et emotsionaalset ja ratsionaalset ei saa vastandlikult eristada. Need kaks kvaliteeti ei vastandu, vaid täiendavad teineteist luues pinnase, mis inimteadvuse avardumisele toitu annab.  

On fikseeritud, et emotsioonide korral aktiveeruvad mandelkeha, talaamus ja keskaju ülemine osa. Mitmed uurijad oletavad, et emotsioonidel on kõikne, ürgne mingit üldist väärtushinnangut tekitav alge. Emotsioonid on kujunenud evolutsiooni protsessis miljonite aastate jooksul.

Vaimsete omaduste arenguga kaasnevad eetilised dilemmad, mis aktiveerivad aju erinevaid piirkondi. Dilemmade lahendus on individuaalne ja sõltub inimese sisemistest hoiakutest ning väärtustest.

Vasak ajupoolkera kasutab loogilis-informatiivset, loogilist teavet: detailid, teadvus, olevik, minevik, nimed, jms. Reaalsusel põhinev tegevus kujundab konkreetse strateegia.

Parem poolkera kasutab tunnetust, kujustatud, inspireeritud teavet: sümbolid, mõttekujud, filosofeerimine, fantaasia jms. Selline mõttelaad peidab endas riski mitte adekvaatselt peegeldada reaalsust, kuid samal ajal on see loovuse, inspiratsiooni allikaks.

Reaalsus on mõlema aju poolkera teineteist täiendav harmooniline koostöö.  Iga mõte, tunne, mõistmine, mälu, lootus jt. toetuvad ajule. Ilma ajuta neid pole olemas.

Praegune haridus on suunatud aju vasaku poolkera funktsioonid arendamisele ja on rohkem suunatud praktiliste oskuste ja teadmiste omandamisele ja vastupidamisele konkurentsi maailmas. See on kindlasti oluline ellujäämiseks. Selle kõrval eetiliste, moraalsete inimväärtuste kujundamine on jäänud teisejärguliseks  (parema poolkera funktsioonid on jäänud varju). 

Selline suunitlus on kooskõlas tarbijaühiskonna seadustega arvestada säästva arengu seadusi põhiliselt seaduste, käsu ja keelu seisukohast.

Teoreetilised teadmised, kuidas, miks protsessid keskkonnas toimuvad ja kui palju nad keskkonda saastavad, on olulised mõistmaks olukorda, kuid  ei muuda reaalselt keskkonnas midagi. Seadused, mis karmistavad keskkonnanõudeid ja kogutavad trahvid ei too tagasi kaotatut loodusväärtust või see sünnib pikkamisi (näiteks maha raiutud mets kasvab kümneid aastaid).    

Mõtetes mõlgub palju erinevaid seisukohti, millistest realiseeruvad need, mis on vastavuses isiksuse sisemiste väärtuste, hoiakute, soovide, tahtega. Inimeste tegevus ja käitumine kujuneb isiksuse  sisemiste väärtuste vaheliste seoste ning oma rolli ja koha tunnetamise kaudu neis seostes. Sellest algab noores inimeses püüdlemine harmoonilise kooskõla poole keskkonna, looduse  ja inimestega, kui teda vastavalt suunata ja juhendada.

Inimväärtustele toetuv keskkonnateadlikkuse edendamine  on loominguline tegevus, mis peaks arvestama erinevaid olukordi, õppijate neurofüsioloogilist omapära, õppeprogramme, õppijate vanust, jms.

Oluline on motivatsiooni ja praktilise kogemuse arendamine.  Õpetaja pole ainult õpetaja, vaid ka looja.  

Kirjandus
1. Greene, Sommerville, Nystrom, Darley Cohen “An fMRI of Emotional Engagement in Moral Judgement.” Science 2001, 293, 2105-2108.

2. Moll J de Oliviera-Souza R, Eslinger PJ, Bramati IE, Mourao-Miranda J, Andreiuolo, Pessoa L. “The neural correlates of moral sensitivity: a functional magnetic resonance imaging investigation of basic and moral emotions.” Journal of Neuroscience, 2002, 22, 2730-2736.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta