Väga väiksele arvul inimestest võib maailma mentaalsele ja emotsionaalsele kliimale olla tohutu mõju. Kas olete kuulnud liblikaefektist? Liblikas, kes lehvitab tiibu ühel pool maakera, võib teisel pool esile kutsuda tornaado. Seda on matemaatiliselt tõestatud.

 

Kas olete kuulnud sajanda ahvi eksperimendist? See korraldati 1952. aastal, kui rühm teadlasi jälgis ahvide käitumist Košima saarel Jaapani ranniku lähedal. Ahve toideti magusate kartulitega, mis pilluti liivale, aga liiv tegi kartulite söömise raskeks ja lagundas ahvide hambaid. Varsti õppis üks ahvidest kartuleid ookeanis pesema ja õpetas seda kunsti ka paarile teisele ahvile. Nagu oodata võis, levis kartulipesemise praktika pikkamööda kogu rühmas. Aga ühel hetkel hakkas äkitselt iga ahv sellel saarel oma toitu pesema.

 

Samal ajal märkas maismaal ahve uuriv iseseisev teadlasterühm oma loomade käitumises kummalist muutust. Äkitselt hakkas iga viimane kui ahv oma toitu pesema.

 

Kaks rühma ei olnud kontaktis, nii et teise rühma ahvidel puudus füüsiline võimalus õppida esimese rühma ahvidelt. Seega oli toidu pesemise mõte edasi antud rühmateadvuse kaudu.

 

Seda liiki nähtust on uuritud ja dokumenteeritud ka hiirte puhul. Näiteks aretas Austraalia bioloog W.E. Agar Melbourne’is kahes rühmas mitu põlvkonda laborirotte. Rühamd hoiti eraldi, nii et nende vahel polnud kunagi mingit kokkupuudet. Üht rühma treeniti otsima teed läbi labürindi, teist rühma mitte. Viiekümnenda põlvkonna treenitud rotid said labürindist läbi palju kiiremini. Kui nüüd hakati samal alal testima ka treenimata rottide viiekümnendat põlvkonda, siis selgus, et ka nemad läbisid labürindi niisama kiiresti kui rotid, kes olid labürindist läbi jooksmise oskuse “geneetiliselt pärinud”. Ometi polnud kaks rühma rotte omavahel kunagi kohtunud. Seega olid teadmised jälle edasi antud rühmateadvuse kaudu, nii et kui treenimata rotte labürindis testiti, oli teadmine õhus ühe osana selle koha mentaalsest ja emotsionaalsest kliimast. Nemad ainult laadisid selle alla.

 

Samamoodi oli inimestel raske aru saada arvutitest, kui nad just leiutati. Tänapäeval on arvutid märksa keerulisemad, ometi õpivad inimesed neid valdama väga kiiresti, eriti lapsed. Teadmist on antud edasi kollektiivse teadvuse kaudu, nii et iga järgmine inimpõlvkond on arvutitega üha osavam ja tal on nendest kaasasündinud põhiteadmine, mis ärkab, kui hakatakse arvutit kasutama. Iga arvutikasutaja lisab justkui oma teadmised sellele teadmisele, mis on olemas kollektiivses teadvuses.

Veel on tõenäoline, et info kollektiivses teadvuses põhjustab geenide sisse ja väljalülitumist, arvatavasti muutes aju kasvamist viisil, mis muudab tehnoloogiast arusaamise kergemaks. Need geenid võisid juba emaüsas sisse ja välja lülituda.

 

Teave liigub kiiresti läbi kollektiivse mitteteadvusliku tasandi ning kollektiivse mentaalse ja emotsionaalse kliima. See on kohe igal pool kättesaadav. Aga harilikult kulub allalaadimiseks natuke aega inimeste isikliku mentaalse ja emotsionaalse müra – mõtete ja emotsioonide, hoiakute ning uskumuste – tõttu, just niisamuti nagu mõnel kulub millestki arusaamiseks kauem aega, kui tal on palju mõttes.

 

Tavaliselt laaditakse info alla järk-järgult üha enamatesse inimestesse, kuni on saavutatud kriitiline ehk läbimurdepunkt. Siis näib info jõudvat kõikidesse teistesse korraga.

 

Igaüks meist etendab tähtsat osa maailmas, olenemata staatusest, sellest, kui palju meil raha on, kus me elame, millega elatist teenime, kas oleme abielus või vallalised, kas meil on lapsi või oleme lapsed. Iga meie mõte, emotsioon, idee ja unistus annab oma panuse inimkonna maastikku. Üheskoos teeme maailma selliseks, nagu see on. Asjade suures plaanis ei ole mitte keegi rohkem või vähem tähtis, on ainult erinevate rollidega inimesed. Igaühe kohaolek siin planeedil lisab midagi kollektiivsesse teadvusesse. Igaüks on tähtis.

 

Kui tahame, et maailm oleks teistsugune, on meie kohus vastutus selle eest enda peale võtta. Iga meie mõte, positiivne või negatiivne, annab oma panuse tervikusse ja muudab seda mingil moel, just niisamuti nagu veebilehe koostamine muudab Interneti info sisu.

 

Seega kui soovime maailmas levitada keskkonnasäästlikumat mõttelaadi ja propageerida rohelist eluviisi, tuleb igaühel meist jätkuvalt mõelda ja tegutseda roheliselt, nii et kollektiivne mitteteadvuslik tasand võiks muutuda aina keskkonnateadlikumaks. Loodussõbraliku kogukonna kasvades laetakse roheliste poolt kollektiivsele tasandile üles laetud info järk-järgult alla üha enamatesse inimestesse, kuni saavutatakse läbimurdepunkt ja loodust säästev mõttelaad jõuab korraga kõikidesse inimestesse. Selliselt muutubki prügi sorteerimine ühel hetkel kogu elanikkonna jaoks iseenesestmõistetavaks tegevuseks. : )

Allikas: väljavõte David R. Hamilton, PhD. raamatust „Mõte on see, mis loeb“. Pilgrim, 2007