Keskkonnateave paljuneb internetis

Tänapäeval paneb keskkonnateabe allikate rohkus üha uueneva ja muutuva infoga proovile ka kõige innukama keskkonnahuvilise. Küsitavaks on muutunud nii teabe jõudmine inimesteni kui ka inimeste soov keskkonnateavet mõista.

Keskkonnaharidus
Tekst: Laura Mägi, Bioneer.ee vabatahtlik kaasautor
24. aprill 2018
Fotod: Pixabay

Keskkonnaprobleemidega on inimkond seisnud silmitsi alati. Vanades käsikirjades ja trükistes kajastatakse näiteks loodushoidu, ühiskonna tervist, linna heakorda ja veereostust, loomakaitset ning õhusaastet. Tänapäeval koondub ümbritsev maailm moodsa sõna „keskkond“ alla. Meedias käsitletakse keskkonnaprobleeme sageli kontekstiväliselt, lühiajaliselt ja pealiskaudselt. Rahvusvahelisel tasandil on enim arutletud kliimamuutuste ja elurikkuse teemadel. Erinevate uuringutega on püütud muuhulgas selgitada nii inimeste arvamusi ja teadmisi keskkonnast kui ka keskkonnahoidlikke käitumismustreid ning levinumaid infoallikaid.

Näiteks selgub eelmisel aastal Euroopa Liidus tehtud uuringust „Attitudes of European citizens towards the environment”, et inimesed muretsevad keskkonna pärast, samuti on keskkonnakaitse neile väga oluline ning usutakse, et saadakse aidata kaasa keskkonnaprobleemide lahendamisele. Peamiste murekohtadena nähakse kliimamuutusi, õhusaastet ja jäätmete küsimust. Vastanutest 66% tundis, et ei panusta ise piisavalt keskkonnaprobleemide lahendamisesse, vastukaaluks arvas 3%, et panustavad isegi liiga palju. Pooled vastanutest leidsid, et nende kodukohas ei tegeleta piisavalt keskkonnaküsimustega. Ühe keskkonnaprobleemide lahendusena toodi välja aga vajadus rohkema keskkonnainfo järele. Kuigi televisioon on peamiseks teabeallikaks tänini, on selle olulisus löönud kõikuma - 2011. aastal sai 78% vastanutest infot televisioonist, 2017. aastal aga 58% vastanutest. Samuti on vähenenud ajalehtede ja raadio roll, näiteks 2004. a. ammutasid veel pooled vastanutest keskkonnateavet ajalehtedest, nüüd vaid 26% vastanutest. Kesine 14% küsitletutest jagab pere, sõprade ja tuttavate või naabritega ka keskkonnainfot. Ajakirjade, raamatute, teabekirjanduse, brošüüride ja infomaterjalide, ürituste, muuseumite ning rahvusparkide osatähtsus keskkonnateabe pakkumisel on samuti vähene.

Info ebapiisavuse üle kurtsid ka itaallased õhusaaste teemalises 2015-2016. a. uuringus. Ootuspäraselt said vastanud peamiselt infot internetist (79,4%), TV-st (53,7%), päevalehtedest (31,9%) ja raadiost (20,4%). Teadus- ja uuringuasutustest pärinev teave oli vastajate hinnangul usaldusväärseim, kuid poolte vastanute sõnul siiski ebapiisav. Ameeriklaste arusaamu ja teadmisi kliimamuutustest ning keskkonnaküsimustest käsitleb näiteks 2018. a. uuring „Climate Change in the American Mind“.

Ilmnes, et üle poolte ameeriklaste hinnangul globaalne soojenemine toimub ja nad tunnevad sellepärast ka muret. Võrreldes eurooplastega, meeldib ameeriklastele rohkem arutada keskkonnaprobleeme pere ja tuttavatega, näiteks vestleb iga kolmas ameeriklane pere ja tuttavatega sageli globaalse soojenemise teemal, kuigi suurem osa (65%) ameeriklastest seda siiski ei tee. Ühe mittevestlemise põhjusena toodi välja just vähesed teadmised globaalsest soojenemisest. Samas olid peaaegu pooled ameeriklased kuulnud globaalsest soojenemisest meediast vähemalt kord kuus ning iga viies teadis kedagi oma tuttavatest, kes antud teemal ka vähemalt kord kuus juttu teeb.

Sarnaselt leiti ka 2016. a. Pew Research Centre tehtud uuringus, et üle poolte ameeriklastest hindasid keskkonnakaitset oluliseks ja murettekitavaks. Iga viies ameeriklane püüdis elada keskkonnasõbralikult „pidevalt”, eriti oli see trend märgatav vanuses 65+. Pew Research Centre andmeil kasutavad ka üha rohkem vanemaealisi ameeriklasi sotsiaalmeediat. Kui 2005. a. kasutas sotsiaalmeediat 5% ameeriklastest, siis tänapäeval on kasutajaid 69%, kuigi nt 2017. a. „Climate Change in the American Mind“ uuringust selgus, et 65% ameeriklastest ei ole kunagi sotsiaalmeedias jaganud uudiseid globaalsest soojenemisest. Keskkonnainfo vajadus ja valik sõltub inimeste igapäevategevustest, nagu ilmnes ühest varasemast, enne millenniumivahetust, 1999. a. Londoni veebiuuringust. Argitegevuste planeerimiseks otsiti teavet näiteks ühistranspordi, õhukvaliteedi, liikluse ja müra kohta. Uuringus eelistati veel „vana meediat“ – riiklikke ja kohalikke ajalehti, TV-d ja raadiot. Interneti „võlud“ olid alles avastamata: 69% vastanutest pääsesid küll sageli internetti, kuid keskkonnateavet otsis vaid 49% vastajaist.

Haridusel on tähtis roll keskkonnahoidlikkuses. Haridus parandab teadmisi, juurutab väärtusi ja õhutab ümbervaatama oma eluviise ja käitumist. World Values Survey 2010-2014. a. uuringust selgus, et haritumad inimesed on rohkem mures keskkonnaprobleemide pärast ja osalevad aktiivsemalt keskkonnakaitses. Näiteks suhtuvad noored veel üsna leigelt keskkonna jätkusuutlikkusele kaasa aitamisse, vähesed osalevad koristustalgutel või kuuluvad mõnda keskkonnaühendusse, kuid keskkonnateavet sooviksid noored just rohkem saada, nagu järeldus ühest Malta noorte seas tehtud uuringust. Infotulvas on raske orienteeruda ja osa teabest läheb sageli kaduma või eiratakse teavet tahtlikult. Näiteks kliimamuutustest rääkimisel soovitatakse rõhuda ühistele väärtushinnangutele, mitte aga veenda inimesi omaks võtma uusi uskumusi.

Samuti soovitatakse vältida väljendite „globaalne soojenemine“ ja „kliimamuutus“ kasutamist. Sisuliselt on teadlaste sõnul tegu vestluse „surmajatega“, mis blokeerivad muu info kuulamise. Neile väljenditele puuduvad aga asendavad võlusõnad. Ühe võimalusena soovitatakse kasutada hoopis vestluspartnerist teadaoleva info lõimumist kliimamuutuste konteksti. Näiteks võiks kliimamuutuste teema siduda maitsva söögi, hea veini või hoopis reisimise teemadega. Tähelepanu võib teadlaste hinnangul köita ka näiteks kliimamuutuste käsitlemine mitte globaalsel, vaid kohalikul tasandil, sest siis on probleemi lihtsam mõista. Mainitud Malta noorteuuringust ilmneski, et noortel olid küll head teadmised globaalsetest keskkonnaprobleemidest, kuid nad soovisid saada rohkem keskkonnateavet just Malta kohta. Teadlaste sõnul võib ka keskkonnaprobleemi käsitlemine ülimalt positiivses võtmes summutada tegutsemisvajaduse, väga negatiivne lähenemine võib viia aga allaandmise tundeni.

Huvi puudumist ja hoolimatust keskkonna suhtes seostatakse kultuuriliste uskumuste, väärtuste ja maailmavaadetega. Põhjustena tuuakse muuhulgas välja nii ahnust, apaatsust kui ka tehnoloogilisi uuendusi. Ahnusena nähakse isekat soovi omada üha rohkem tegelikult ebavajalikke esemeid ning hüvesid. Vajaduse nende esemete ja hüvede omamiseks loovad meedia ja reklaamitööstus. Apaatsus väljendub suhtumises „planeedi päästmine on kellegi teise asi” või „ma ei saa ju midagi teha”. Selliseid seisukohti esitab ignoreeriv ja endassesulgunud nn „mina põlvkond”. Hoolimatust keskkonna suhtes põhjendatakse ka teaduse ja tehnoloogia kiire arenguga. Näiteks usutakse, et keskkonnaprobleeme loonud teadus ja tehnoloogia neid ka lahendab, teisisõnu arvatakse, et probleeme lahendab keegi teine kunagi tulevikus. Nagu selgus uuringutest, pole keskkonnainfot kunagi liiga palju, sest keskkonna alal oleme me kõik õppijad. Maailmanägemused, uskumused ja väärtused mõjutavad inimeste käitumist. Pisku, mida saame keskkonna hüvanguks teha, on mitte olla ignoreeriv, vaid teadvustada endale keskkonna haprust ja õrnust. Veel pole leitud keskkonnaprobleeme kätkevaid võlusõnu, mis kõiki kõnetavaid.