Milline on elu, kus põimuvad muusika, draama, seiklusmatkad ja muinasjutud, samuti pidev töö inimestega, toimuva kontrolli all hoidmine, analüüs ja maailma parandamine? Tegime juttu noormehega, kelle elus kõik need asjad on igapäevased. Elu eesmärk on arendada ennnast terviklikult ja elada täie potentsiaaliga, mis võiks olla ka selle loo moraal.  

Are Tints (25 a.) õpib Viljandi Kultuuriakadeemias huvijuht-loovtegevuse õpetajaks, millele on lisaks võtnud draamapedagoogika ja seikluskasvatus-elamuspedagoogika spetsialiseerumised. Sõpradega koos on ta loonud ürituskorralduse ja seiklusturismi ettevõtte „Elamuspank“, mis lisaks muule pakub võimaluse Are juhendamisel matkata, panna end proovile seiklusrajal, ronida mööda seina, läbida mänguline meeskonnatöötreening või lihtsalt minna üle võlli. Viimast juhul, kui on julgust proovida kiikingut ehk Eestis leiutatud ülevõlli kiikumist.

Vabal ajal tegeleb Are korvpalli ja muusikaga. Kes pildil oleva noormehe ära tundis, siis tõesti koos oma ema, õe ja vennaga võtab ta osa ETV „Perepeo“ saatest. Kas jõutakse finaali, selgub juba sel reedel.

Seisab oma huvide eest

Are lapsepõlvekodu on Suure-Jaanis, sündinud on ta Tallinnas ning seoses oma õpingutega elab seitsmendat aastat juba Viljandis. Are ei oska öelda, kus on tema juured. „See ei ole tegelikult ju tähtis. Ma olen veel sellises eas, et liigun ringi,“ selgitab ta enda laiahaardelisust. Ometi unistab noormees oma maamajast ning metsast selle kõrval, ümber või lähedal.

Gümnaasiumi lõpetas Are Paldiskis: linnas, kus ta 12 aastat elas. Sealseid õpinguid meenutab ta kerge muigega: „Julgen öelda, et ma ei olnud kõige lihtsam õpilane. Mul olid oma huvid ja ma seisin nende eest. Ja mingil määral, julgen öelda, et mind ei huvitanud, mida nõuab minult süsteem.“

Praeguse haridussüsteemi osas on ta üsna kriitiline, kuna faktiteadmiste õpetamise kõrval pööratakse vähe tähelepanu üldistele sotsiaalsetele oskustele. „Olen viimase kahe aasta jooksul avastanud end mõttelt, et noored, kes on lõpetanud keskkooli, on inimestena katki. Neil on palju faktiteadmisi, aga nad ei suuda ennast väljendada. Praegune haridussüsteem jätab kõrvale asjaolud, millele tuleks tähelepanu pöörata juba algklassides. Seetõttu on väga suur võimalus, et inimesed, kes kooli läbivad, on mingites suurtes kompleksides, mis on otseselt tingitud koolisüsteemist. Vaielge vastu, kui tahate. Kooli põhiline eesmärk ja kohustus on inimest igakülgselt arendada. Ma ei tea, kui palju arendatakse aga näiteks eneseväljendamist, eneseanalüüsi, arusaama enese rollidest igapäevaelus. Meil on ju mitmeid ja mitmekümneid rolle. Sellega ei tegelda, kuigi see on osa mitmekülgsest arengust.“

Neid puudujääke püüab Are noortega töös täita. Sestap on perioode, mil parimad sõbrad peavad kohtumiseks aja kokku leppima. „Mul on väga keeruline neid asju tähtsuse järjekorda panna. Minu töö on ühte firmat elujõuliseks arendada. Samas on mulle hetkel oluline ka kool lõpetada, et sellele kriips alla tõmmata.“ Ühtlasi on ta TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia õpilasesinduse president ja seda juba teist aastat. „Eks ma olen parasjagu edev ka, aga juht olla pole mingi edevuse asi, see on pigem vastutus,“ selgitab Are oma tegusest.

Seiklused metsades

Are viib läbi mitut sorti meeskonnatöö koolitusi: nii vanematele kui noorematele, nii ruumis sees kui väljas. Kõiki neid ühendavad praktilised ülesanded ja mängulisus, mis Are sõnutsi on kõige tõhusamad vahendid õppimiseks.

„Praktiline tegevus ja sellele järgnev analüüs on inimese enda põhine. Nõnda jõuad ise selleni, mis võinuks teistmoodi, paremini olla.“ Öeldu illustreerimiseks räägib ta märgadest varvastest ja kummikutest: viimaste vajalikkusest saame aru alles siis, kui oleme kogenud ebamugavustunnet.

Are on ka seiklusradade ja matkade instruktor. Need rollid nõuavad parasjagu eneseületust ja oma piiride kompamist. Tema ülesanne on seejuures tehniliselt julgestada aga ka vaimselt elemendi sooritamist toetada. „Leian, et tegevus on tulusam ja suuremat kasu toov, kui inimene õpib situatsioonist, milles ta ei viibi iga päev. Kui keskkond on piisavalt ebatavaline ja situatsioon piisavalt raske, tuleb õpitavat materjali rohkem. Inimene kutsub esile endas suuremat hulka tajusid, millega kaasneb rohkem emotsioone, rohkem ebaõnnestumisi, mis näitavad meile meie nõrkusi. Oma tugevusi võime teada, neid tuleb arendada, aga selleks, et inimene terviklikult areneks, tuleb tegelda ka oma nõrkustega. Meeskond on nii tugev, kui on kõige nõrgem lüli. Inimene koos oma tajudega on ka nagu meeskond. Kui üks osa sellest on väga puudulik, vaatamata sellele, et midagi muud on väga hästi välja arenenud, pole midagi teha, see nõrgem lüli takistab teistel tajudel täie potentsiaaliga tegutsemist.“

Kui Arel on valida lühema kuid raskema või pikema ent kergema tee vahel, valib tema lühema. Talle meeldivad situatsioonid, mis talle väljakutseid esitavad. Kui küsisin, milline on tema kõige raskem situatsioon metsas, jääb ta pikalt mõttesse. „Füüsiliselt raske, et jalad on märjad ja selg väsinud on küll olnud, aga situatsiooni, kus mul oleks psühholoogiliselt raske metsas või mingis situatsioonis olla, ei tulegi praegu meelde.“

Mets on Are sõnutsi meie kandi rahvale ürgomane kodu, kus käiakse linna mürast puhkamas, iseennast kuulamas ja õppimas seda, kuidas elus olevat väärtustada. „Mets mulle kallale ei tule, aga linnas võivad sulle asjad kallale tulla küll,“ arvab noormees vastupidiselt linnainimese uskumustele.  Ta räägib asjadest, mis tehiskeskkondades meie tähelepanu võtavad. „Kuskil auto laseb signaali. Kas see heli oli suunatud mulle või kellelegi teisele? Mingi valgus paistab silma. Miks autojuht masinal täistulesid maha ei võta? Purjus onu lällab. Kas ta viskab pudeliga mind või kedagi teist? Need on küll ülepingutatud näited, aga kogu aeg tuleb midagi analüüsida. Metsas pole vaja igat krabinat kuulata. Las mets krabiseb.“

Peamiselt satub Are metsa grupijuhina, õigemini juhina, kes teadlikult annab juhi rolli ära – vähemalt näiliselt. Ta õpetab küll kaardi, kompassi ja GPS-i lugemist, kuid grupp peab ise leidma sobiva tee punktist A punkti B. Tema jälgib ja vaatleb meeskonna dünaamikat ning inimeste individuaalset toimetulekut. See on oluline tagasisideks, mida ta pärast matka annab.

Vaadates maailma läbi teise pilgu

Teiste inimeste mõistmine on aga tugevalt seotud oskusega asetada end teise perspektiivi. Seda külge on võimalik arendada draamapedagoogika abil.

„Draama on kõigile teada vorm: millegi või kellegi teise imiteerimine. Teise inimese rolli asetumine, seejuures õigete küsimuste esitamine ja olukorra analüüs, jõudmaks selleni, kuidas inimene tegelikult igapäevaelus teise inimese tajumisega hakkama saab. Mõne inimesega, mingit rolli mängides, küsid, miks ta nii käitub? Ja ta ei oska seda öelda. Siis hakkame koos temaga mõtlema ja sellega arenebki mängijas oskus vaadata maailma läbi teise inimese pilgu. Aga draamatund algab enese tunnetamisest. Sellest, kuidas me käime, mis kehaosa meid juhib. Kas meid juhib rind või õlad või otsaesine. Mõnda juhib mõte, mis ripub pea kohal. See inimene käib ringi nagu hõljuks õhus kogu aeg. Need on sellised harjutused, mis sunnivad enda peale mõtlema ja analüüsima seda, mis signaale välja antakse. See omakorda aitab mõista, miks meie kohta mingeid asju öeldakse. Ja võib-olla jäävad sellepärast mingid arusaamatused olemata ja mõned tülid pidamata.“

Näitlemisega puutus Are kokku juba keskoolis. Mõnda aega käis ta nukuteatri noortestuudios, kus jõudis kaasa mängida lavastuses „Tavaline ime.“ „Mängisin külalistemaja peremeest. Tuli lumetorm ja kuningas, kuningatütar ja kogu õukond jäid külalistemajja tormivangi. Minu tegelaskuju ülesanne oli kõike seal toimuvat kontrolli all hoida, sest õukonnas oli palju intriige, varastati üksteise tagant ja kuningas oli üldse kiiksuga – printsess oli vist ainuke normaalne. Kokkuvõtteks oli nagu muinasjuttudes ikka õnnelik lõpp, aga kas ka minu tegelase jaoks – seda ma ei mäleta.“ Lood saadavad Aret ka muud moodi. Ta on jutuvestjana kaasa löönud muinasjutuõhtutel, osalenud luuleraamatu koostamisel ning õpetanud lastelaagris lugude väljamõtlemist ja jutustamist.

Selle aasta juunis valmis Are loovpraktilise koolitööna lavastus „Parandajad“. Etendus rääkis sõnast, selle parandavast ja eemale hoidvast jõust ning sõna erinevatest tähendustest. Koolitöö iseloomustab ka noormeest ennast, sest Are kaalub väljaöeldut ning otsib õigemat sõna, kui huulil olnud veel päris täpselt tema mõtet ei väljenda.

Lahutamatu osa Arest on ka muusika. Ta laulab Viljandi Kultuuriakademia segakooris, ansamblis Krüüsel ning hetkel ka oma perega  „Perepeos“. Seljataha on jäänud kaasategemine muusikalises loovrühmituses Maa-Meel ning viikingi muusikat viljelenud ansamblis Möirahärg. Sellel aastal on ta pühade eelsel ajal lubanud kaasa teha ka pärimuslikes jõuluprogrammides, kus regilaule, pärimuslikke tantse ning mänge eest veab. „Kõige hingelähedasem on mulle pärimusmuusika. Pärimusmuusika on meie inimeste oma. Siinsel maal elanud inimeste oma.“

Tühjusest paistab paremini

Aret ümbritsevad kogu aeg inimesed, see on lahutamatu osa tema õpingutest, tööst ja vabast ajast. Ometi on ka tema jaoks hetki, kus ta end nii öelda välja lülitab, võtab kolm päeva täiesti vabaks. Ei suhtle arvutis ega telefonis. Käib korra kolme päeva jooksul poes ja teeb omi asju. „Üksiolemisi on ka erinevaid“, hakkab Are analüüsima. „Sa oled üksi, et vaadata, mis sinust vastu vaatab või lihtsalt selleks, et end laadida.“ Tühi olles pole Are sõnutsi eneseanalüüsiga tark tegeleda, sest võid jõuda valede asjadeni. „Samas võib mõne asja puhul tulla just kasuks, et sa tühi oled - paistab paremini läbi,“ jääb Are mõttesse. Tema vaatab endasse pigem metsas käies.

Analüüsivõime on Are üks põhilisi iseloomuomadusi, kuigi ta seda kohe ei tunnista. „Noo ma ikka mõtlen, (naerab) mida mingid asjad kaasa toovad. Viimasel ajal olen ma palju mõelnud enne, kui ma endale kohustuse juurde võtan: mida see tähendab minule ja nendele inimestele, kellega ma juba koos midagi teen.“

Muutuste ajahetkel aitab Are arvates tähelepanelikkus ja rahu.  „Ma ei räägi seda, et kõik tuleb süvitsi läbi mõelda, aga ei tasu ka tormata ja rapsida.“

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta