Metsa tähtsust meie kultuuris on raske üle hinnata. Läbi aegade on just puude ja metsa kaudu otsitud ühendust oma esivanemate ja vaimumaailmaga. Metsades asuvate pühapaikade olulisusest annab tunnistust ka veel tänapäeval teada olevad vähemalt 550 metsas asuvat pühapaika ehk hiit.

Mets pole vaid puupõld - kuhu külvata ja kust lõigata. Mets elab oma elu. Eesti metsades kasvab ja elutseb teadlaste hinnangul vähemalt 20 000 liiki elusorganisme. Kõik nad sõltuvad vähemalt mõnes oma elutegevuse etapis metsast ja seal elavatest teistest liikidest. Mets on oma läbipõimunud suhete tõttu tervik, mille puhul on praktiliselt võimatu öelda, millise suhte katkemine võib endaga kaasa tuua kogu terviku lagunemise. Sellest, et me oleme täna metsas läbi lõikamas mitmeid olulisi seoseid, annab tunnistust fakt, et 31% Eesti ohustatud liikidest on seotud just metsadega.

Metsa rikkus ja tugevus lähtub tema mitmekesisusest. Mitmekesine mets tähendab elupaiku väga erinevatele liikidele, sh ka haruldastele liikidele. Suur mitmekesisus muudab metsad vastupidavamaks ja suurendab nende taastumisvõimet  suurtest häiringutest (tormid, tulekahjud jne).

Selle sajandi alguse äärmiselt intensiivne metsamajandamine on surve alla pannud suure osa Eesti elustikust. Kõige raskemasse olukorda on sattunud just vanades raieküpsetes metsades elutsevad liigid. Nende liikide säilimiseks on teadlaste hinnangul vaja Eestis jätta looduslikule arengule vähemalt 10% kogu Eesti metsade pindalast.

Lisaks vanadele metsadele vajavad tähelepanu ka eriliste elupaiganõudmistega liigid, kelle jaoks polegi vaja võtta kaitse alla suuri metsaalasid, vaid tagada vajalike elutingimuste säilimine, olgu selleks siis surnud puidu olemasolu, loodusliku veerežiimi säilimine, üksikute suurte  vanade puude säilitamine vms.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta