Tuleohtlik aeg algab kevadel pärast lume sulamist ja lõpeb sügisel vihmaste ilmade saabumisel. Sel ajal tuleb looduses tulega olla väga ettevaatlik, metsas ei tohi suitsetada ega lahtist tuld teha, lõket võib süüdata vaid selleks ettenähtud kohtades.

Inimese tegevus on enamasti metsatulekahjude põhjuseks

Suurem osa metsatulekahjudest saab alguse inimeste hooletusest tulega ümberkäimisel, kahjuks tuleb ette ka pahatahtlikke metsade süütamisi. Põlengu võivad põhjustada ka äike või torm, ent need on viimase 10 aasta andmetel olnud metsatulekahju tekitajateks vaid 1% juhtudest.

Tulekahju tagajärjel võivad hävida või olulisi kahjustusi saada keskkond ja vara, ohtu satub inimeste elu ja tervis. Ulatusliku metsapõlenguga kaasneb suur majanduslik kahju, mida üldjuhul ei ole võimalik kindlustusest ega muudest allikatest kompenseerida. Metsapõlengud tekitavad ka Päästeametile lisakulusid.

Tulekahju oht sõltub piirkonnast

Metsapõlengud puhkevad piirkonniti erinevalt. Metsatulekahjude esinemissageduse järgi on Eesti maakonniti jaotatud suure, keskmise ja väikese tuleohuga aladeks.

Suure tuleohuga maakondade hulka kuuluvad Harju-, Ida-Viru- ja Põlvamaa, kusjuures nende maakondade metsamaa pindala moodustab 24% Eesti metsamaast.

Keskmise tuleohuga maakonnad on Lääne-, Lääne-Viru, Pärnu-, Tartu-, Valga- ja Võrumaa 33%-lise osatähtsusega metsamaa kogupindalast.

Ülejäänud on väikese metsade tuleohuga maakonnad.

Täpsemalt on tuleohtlikud piirkonnad määratletud tuleohukaardil, mis asub Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi kodulehel http://www.emhi.ee/index.php?ide=19,270.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta