Metsis on Eesti aladel elanud vähemalt sama kaua kui inimene. Ta on jändrike mändide ning mustikarikaste 100-aastaste metsamaastike lind, kelle ajalugu Eestis ulatub viimase jääaja järgsesse aega.

Kolmeosalise sarja viimases osas räägib Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorant Eliisa Pass Eesti ühe põlise linnuliigi ning loodussümboli metsise sobilike elupaikade muutumisest ja nende vähenemise põhjustest.

Kogu Euroopas peetakse metsisepopulatsioonide vähenemise peamiseks põhjuseks intensiivset metsamajandust, mille tagajärjel on vähenenud vanade loodusmetsade pindala. Suured lageraielangid muudavad oluliselt metsisele sobivat maastikku, mille tagajärjel on kuked sunnitud vahetama mängupaika. See põhjustab lindudel stressi, mille tagajärjel võib väheneda viljakus, aga ka suureneda oht mõne kiskja saagiks langeda (Rolstad & Wegge 1989). Eestis on leitud seos lageraiete ning metsisemängu suuruste vahel – mida kaugemal on lähim raielank mängust, seda suurem on mängus osalevate metsisekukkede arv. Suuremad mängud asuvad vähemalt 777 meetri kaugusel lageraiest ning piirkondades, kus lankide suurus on väiksem kui 0,6 ha (Randla et al. 2015). Nii metsakuivenduse kui lageraiete tagajärjel väheneb mustika katvus (Sjöberg 1996; Lõhmus & Remm 2017), mis on eluliselt tähtis toidutaim just tibudele. Kuna mustikas kasvab vaid vähemalt 60-70 aastates puistutes, halvendab majandamise käigus toimuv metsade noorenemine metsise elupaigakvaliteeti.

Üha enam leitakse, et intensiivse metsamajandusega suureneb kisklusrisk kanalistele. Rootsis ja Lõuna-Soomes on välja selgitatud, et inimmõjulistes, raiutud metsamaastikes on suurenenud rebaste ja vareslaste arvukus (Andren 1992; Kurki et al. 1998), kusjuures Lõuna-Soomes on samadel aladel langenud ka metsise sigimisedukus (Kurki et al. 2000). Arvestades, et metsisel on palju vaenlasi juba looduslikult, on kiskjate kõrgenenud arvukuse tagajärjeks sigimisedukuse kiire langus.

Samuti on teada, et metsamaastiku muutumine mõjutab kiskjate liikumismustreid. Näiteks metsnugis on kohastunud elama ainult metsades ning väldib lagedaid alasid, sealhulgas raielagendikke (Brainerd & Rolstad 2002). Kui maastikul metsa osakaal väheneb ning raiesmike osakaal suureneb, satuvad metsnugised ja metsised samadesse allesjäänud metsalaikudesse – nii suureneks metsise suremus ka ilma kiskjate arvukuse tõusuta (Storaas et al. 1999). Et vältida kisklusriski, võivad metsised siirduda pesitsema lagedamatesse kohtadesse, kus neil on suurem tõenäosus silma jääda näiteks röövlindudele.

Nii Eestis kui ka Euroopas asuvad metsisemängud ning pesitsuspaigad üha enam ka keskealistes ja inimmõjulistes puistutes (Wegge & Rolstad 2011; Sirkiä et al. 2011). Heaks näiteks on Soomaa kuivendatud metsamassiivid – kuigi algne elupaik on läbi teinud põhjaliku ökoloogilise muutuse, on seal mängivate kukkede arv suurenenud (M. Leivits, avaldamata andmed). Ühelt poolt näitavad tulemused, et metsised suudavad muutuval maastikul teatud määral kohaneda, kuid teisalt ei saa sellega õigustada intensiivset metsaraiet metsise elupaikades – suurenenud kisklusrisk on seotud just majandustegevusega. Hiljuti leiti Rootsis, et kiskluse mõjul toimuv metsisepopulatsioonide vähenemine on kõige märkimisväärsem killustatud ning ebasoodsates elupaikades, ent kvaliteetsed elupaigatingimused ning piisav ühendatus alampopulatsioonide vahel kompenseerib kiskluse negatiivse mõju (Kämmerle et al. 2017). Et Eesti puhul nendes mehhanismides selgusele jõuda, on tarvis põhjalikult uurida kiskjate liikumismustreid ning toitumissuhteid inimmõjulistes metsamaastikes.

Senistest uuringutulemustest järeldub, et metsiseasurkondade säilitamiseks ei piisa ainuüksi mängude kaitse alla võtmisest. Väikesel kaitsealal (alla 100 ha) võib keset inimmõjulist maastikku olla hoopis vastupidine mõju. Näiteks Venemaal on metsiste sigimisedukus suurem majandusmetsas väljaspool looduskaitseala (Borchtchevski et al. 2003). Ka Soomaal sooritatud katse tehispesadega näitas, et pesaröövlitest kiskjate arvukus on suurem kaitsealuste metsisemängude läheduses (Oja et al. 2017). Rajatud püsielupaikadesse võib kiskjaid ligi meelitada saak, ent mänguaegse jahikeelu tõttu võivad kaitsealused metsisemängud pakkuda kiskjatele kaitset ka küttimise eest. Hiljutised tulemused Eestist näitavad, et elujõulised ja suured metsisemängud asuvad massiivsetel looduskaitsealadel (M. Leivits, avaldamata andmed). Keset majandusmetsa asuvates metsise püsielupaikades on aga mängivate kukkede arv vähenemas. Kahanemas on ka mängud, mis on suurte looduskaitsealade servaaladel (M. Leivits, avaldamata andmed). Veelgi enam – arvestades, et metsisekanad siirduvad pesitsema mängust kuni 3 kilomeetri kaugusele ning pesakonna poolt kasutatud ala võib ulatuda 70 hektarini (Randla et al. 2015), on tarvis suureskaalalist lähenemist metsise kaitsmiseks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et metsis seisab tänapäevastes metsamaastikes vastakuti komplekssete ohtudega. Et seda liiki kaitsta, on tarvis probleemile läheneda maastikupõhiselt kõiki võimalikke mõjusid arvesse võttes. Metsist peetakse muuhulgas oluliseks niinimetatud katusliigiks ehk liigiks, kes vajab elamiseks palju ruumi ning kes on elupaigatingimuste suhtes valiv. Tagades katusliikidele sobivad tingimused, on kaitstud ka vähemtundlikud liigid. Eesti rahvapärimuses on peetud metsist ka metsarahva haldjaks, kes kõiki metsaelanikke hoiab ja kaitseb – arvestades katusliigiteooriat, võib see nii tõesti olla.

Viited:

  • Andrén, H. (1992). Corvid Density and Nest Predation in Relation to Forest Fragmentation : A Landscape Perspective. Ecology, 73(3), 794–804.
  • Borchtchevski, V. G., Hjeljord, O., Wegge, P., & Sivkov, A. V. (2003). Does fragmentation by logging reduce grouse reproductive success in boreal forests? Wildlife Biology, 9, 275–282.
  • Brainerd, S. M., & Rolstad, J. (2002). Habitat selection by Eurasian pine martens Martes martes in managed forests of southern boreal Scandinavia. Wildlife Biology, 8(4), 289–297.
  • Kurki, S., Nikula, A., & Helle, P. (1998). Abundances of red fox and pine marten in relation to the composition of boreal forest landscapes. Journal of Animal Ecology, 67, 874–886.
  • Kurki, S., Nikula, A., Helle, P., & Lindén, H. (2000). Landscape fragmentation and forest composition effects on grouse breeding success in boreal forests. Ecology, 81(7), 1985–1997.
  • Kämmerle, J. L., Coppes, J., Ciuti, S., Suchant, R., & Storch, I. (2017). Range loss of a threa-tened grouse species is related to the relative abundance of a mesopredator. Ecosphere, 8(September). doi:10.1002/ecs2.1934
  • Lõhmus, A., & Remm, L. (2017). Disentangling the effects of seminatural forestry on an ecosystem good: Bilberry (Vaccinium myrtillus) in Estonia. Forest Ecology and Management, 404, 75–83.
  • Oja, R., Soe, E., Valdmann, H., Saarma, U. (2017). Non-invasive genetics outperforms morphological methods in faecal dietary analysis, revealing wild boar as a considerable conservation concern for ground-nesting birds. PLoS ONE 12(6): e0179463. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0179463.
  • Randla, T., Ojaste, I., Viht, E., Tammekänd, I., Leivits, M., Leivits, A., Nellis, R. (2015). Metsise (Tetrao urogallus) kaitse tegevuskava.
  • Rolstad, J., & Wegge, P. (1989). Capercaillie Tetrao urogallus populations and modern forestry-a case for landscape ecological studies. Finnish Game Research, 46(September), 43–52.
  • Sirkiä, S., Helle, P., Lindén, H., Nikula, A., Norrdahl, K., Suorsa, P., & Valkeajärvi, P. (2011). Persistence of Capercaillie (Tetrao urogallus) lekking areas depends on forest cover and fine-grain fragmentation of boreal forest landscapes. Ornis Fennica, 88, 14–29.
  • Sjöberg, K. (1996). Modern forestry and the capercaillie. Conservation of Faunal Diversity in Forested Landscapes, 6, 111–135.
  • Storaas, T., Kastdalen, L., & Wegge, P. (1999). Detection of forest grouse by mammalian predators: A possible explanation for high brood losses in fragmented landscapes. Wildlife Biology, 5(July 2016), 187–192.
  • Wegge, P., & Rolstad, J. (2011). Clearcutting forestry and Eurasian boreal forest grouse: Long-term monitoring of sympatric capercaillie Tetrao urogallus and black grouse T. tetrix reveals unexpected effects on their population performances. Forest Ecology and Management, 261(9), 1520–1529.

Lugu pärineb Linnuvaatleja portaalist

Loe varasemate aasta lindude kohta Bioneerist!
Metsis 2018 
Turteltuvi 2017
Rasvatihane 2016
Viu 2015
Jäälind 2014
Nurmkana 2013
Tüllid 2012
Suitsupääsuke 2011
Punaselg- ja hallõgija 2010
Kodukakk 2009
Teder 2008

Varasemad aasta linnud 
Luik 2007 
Hänilane 2006 
Kanakull 2005
Valge-toonekurg 2004
Harakas 2003
Kodu- ja põldvarblane 2002
Kiivitaja 2001
Suitsupääsuke 2000
Kirjurähn (suur-, tamme-, valgeselg- ja väike-kirjurähn) 1999
Must-toonekurg 1998
Sookurg 1997
Suurkoovitaja 1996
Rukkirääk 1995

Sarnased artiklid