Internetipõhiseid suhtlusvõrgustikke ja andmebaase on tohutul hulgal, kuid miks enamik teadlasi seal pakutavaid võimalusi nii harva kasutavad? Järgnevas artiklis selgitab Michael Nielsen, kuidas senist internetipõhise koostöö kultuuri tõhusamaks muuta, kirjutab Eesti Füüsika Portaal.

Keskkooli füüsikatunnist peaks kõigile olema tuttav Hooke’i seadus, mis seob vedru pikkuse sellele avaldatava survega. Ilmselt ei maininud teie õpetaja aga seda, et kui Robert Hooke 1676 aastal selle seaduspära avastas, avaldas ta selle esmalt anagrammi „ceiiinossssttuv” kujul ning paljastas alles kaks aastat hiljem, et selle taga peitub ladinakeelne väljend ut tensio, sic vis ehk „nagu pikenemine, nii ka jõud”. Nii võitis Hooke endale aega, et oma avastust üksi edasi arendada ning kindlustas ühtlasi selle, et kui keegi teine oleks sama avastusega välja tulnud, oleks Hooke saanud oma anagrammi lahti seletada ning tõestada, et just tema oli esimesena selle peale tulnud.

Hooke’i salatsemine ei olnud midagi ebatavalist. Sarnastel kaalutlustel kasutasid anagramme või salakirja ka paljud teised sel ajal elanud teadlased, nagu Leonardo da Vinci, Galileo Galilei ja Christiaan Huygens. Newtoni ja Leibnizi vaheline vaidlus selle üle, kes leiutas diferentsiaal- ja integraalarvutuse, tekkis aga seetõttu, et Isaac Newton väitis end olevat nimetatud arvutused avastanut juba 1660ndatel ja 1670ndatel, kuid avaldas need alles 1693. aastal. Vahepeal oli Gottfried Leibniz jõudnud juba leiutada ja avaldada oma versiooni diferentsiaal- ja integraalarvutustest. Seda, milline näeks välja nüüdisaegne bioloogia kui teade inimgenoomi kaardistamisest oleks tulnud anagrammi näol või kui selle avaldamisega oleks 30 aastat oodatud, ei suudaks praegu vist küll keegi ette kujutada.

Miks Hooke, Newton ning nende kaasaegsed aga sel viisil salatsesid? Tegelikult oligi kuni selle ajani tavaks oma avastusi salajas hoida. Alkeemikud, kes üritasid seatina kullaks muuta või igavese nooruse allikat avastada, viisid sageli oma saladused endaga hauda kaasa. Komme oma avastusi salajas hoida oli ühiskonnas, kus oma avastuste teistega jagamisest saadav isiklik kasu polnud kunagi kindel, igati loomulik nähtus.

Hooke’i ja Newtoni ajastu silmapaistvad teadussaavutused motiveerisid hiljem jõukaid toetajaid (näiteks valitsust) professionaalsel tasemel tehtavat teadustegevust rahastama. Motivatsiooni põhiosa tuli teadusavastuste suurest ühiskondlikust kasutegurist, mis sai toimida aga ainult siis kui teadlased oma avastusi ka teistega jagasid. Tulemuseks oli tänapäevani elujõuline teaduskultuur, mis premeerib oma avastusi jaganud teadlasi avaliku tunnustuse ning töökohtadega.

See muutus teaduskultuuris oli Hooke’i ja Newtoni ajal alles algusjärgus, kuid veidi enam kui sada aastat hiljem võis silmapaistev füüsik Michael Faraday oma nooremat kollegi juhendada juba sõnadega „tööta, lõpeta, avalda”. Selleks ajaks oli kultuur muutunud sedavõrd, et ühtegi teaduslikus väljaandes avaldamata avastust ei võetud enam tõsiselt.

Teaduslike väljaannete ilmumine ja areng on loonud meile jagatud teadmiste korpuse – pikaajalise kollektiivse mälu, mis on meie arengu üks olulisemaid alustalasid. Viimase 300 aasta jooksul on see süsteem üllatavalt vähe muutunud. Nüüd on Internet see, mis annab meile esimese olulise võimaluse seda pikaajalist mälu täiustada ning luua ka lühiajaline kollektiivne operatiivmälu – vestlusringi ideede kiireks kollektiivseks arendamiseks.

Sellise muutuse läbiviimiseks on vaja aga kõvasti vaeva näha. Kõrvaltvaataja pilgule tundub tänapäeval suisa imelik, et teadlased Internetis leiduvaid võimalusi nii aeglaselt omaks võtavad. Neid takistavad mõned teaduskultuuri sügavalt juurdunud tavad ja arusaamad. Praeguse kultuuri muutmine nõuab tõsiseid pingutusi, kuid paljud usuvad, et järgmise paari aastakümne jooksul muutuvad teaduslike avastuste tegemise meetodid rohkem kui viimase 300 aasta jooksul.

Kuidas saab Internet teaduslike avastuste tegemise protsessi tõhusamaks muuta?

Sellele küsimusele on lausa kaks head vastust. Esimene neist on suhtuda Internetti kui võimalusse laiendada avalikkusega jagatavate teaduslike teadmiste ringi. Paljud veebipõhised rakendused on sellele orienteeritud ning mõned neist on teadlaste töömeetodeid ka olulisel määral mõjutanud. Selles vallas on edu saavutanud näiteks füüsika preprint server arXiv, kus füüsikud saavad oma kirjutisi teistega jagada ning ei pea selleks kuid ootama, nagu tavaliste teadusajakirjade puhul tavaks, ning Interneti-põhine andmebaas GenBank, kuhu bioloogidel on võimalus DNA järjestusi lisada ning otsida. Vaatamata sellele, et paljud teadlased usuvad, et nende süsteemide laialdasem kasutuselevõtt võiks kasulik olla, jäävad enamik sellistest veebipõhistest tööriistadest ikkagi vaid niširakendusteks. Nii on juhtunud näiteks veebiajakirjaga Journal of Visualized Experiments, mis võimaldab teadlastel oma katseid videoformaadis üles laadida, ning nn „avalike märkmetega teadusega” (Open Notebook Science), mida praktiseerivad näiteks sellised teadlased nagu Jean-Claude Bradley ja Garrett Lisi, kes Interneti vahendusel kõiki oma töö käigus tehtavaid märkmeid maailmaga jagavad. Lähiaastatel on oodata eri tüüpi teadmiste jagamisele spetsialiseerunud rakenduste kiiret arengut ja levikut.

Teadmiste kaart

Sellele, kuidas Internet võiks teadust muuta, on olemas aga ka radikaalsem lähenemine, mis tähendaks loomingulise koostöö ulatuse ja protsessi täielikku muutmist sotsiaalse tarkvara, nagu vikide, foorumite ning nende edasiarenduste kaudu.

Paljudes teistes eluvaldkondades on sarnane kultuurimuutus juba toimunud ning kõigile tuntud, kuid siiski rabavaid näiteid leidub küllaga (põhjaliku ülevaate neist saab Clay Shirky suurepärasest raamatust Here Comes Everybody). Näiteks 1991. aastal postitas avalikkusele tundmatu Soome tudeng Linus Torvalds ühte foorumisse teate, kus palus abi oma hobi korras programmeeritud operatsioonisüsteemi laiendamiseks; sellele reageeris terve vabatahtlike armee, kelle abil valmis Linux, üks keerukamaid süsteeme, mis iial programmeeritud. 2001. aastal tegi teine tundmatu nimega Larry Sanger lühikese postituse, kus palus abi veebipõhise entsüklopeedia koostamisel; tallegi tuli appi vabatahtlike armee, kelle abil koostati Vikipeedia, kõige põhjalikum entsüklopeedia terves maailmas.

Järgmine näide veebipõhise koostöö jõust puudutab aga malemängu. 1999. aastal oli malesuurmeister Garry Kasparovi vastaseks World Team – meeskond, kes otsustas oma käigud hääletamise teel ning mis koosnes tuhandetest mängijatest, kellest paljud olid vaid amatöörid. Kasparov küll võitis, kuid oodatud lihtsa võidu asemel tuli tal maha pidada oma karjääri kõige keerulisem malelahing, mida ta ise hiljem „maleajaloo silmapaistvaimaks mänguks” nimetas.

Need näited ei ole mingid kurioosumid või erijuhtumid; nad on loomeprotsessi reformiva olulise muutuse eestvedajad. Teadus on loomingulise koostöö musternäidis, kuid teadusalane koostöö toimub endiselt enamasti väiksemastaabiliste näost näkku kohtumiste kaudu. Kui elektronpost välja arvata, on teadlased omaks võtnud vaid imeväikese osa uutest suhtlusvahenditest ja seda vaatamata tõsiasjale, et just neil rakendustel on potentsiaali uute teadusavastuste tegemist oluliselt kiirendada.

Miks teadlased neid tähelepanuväärseid rakendusi aga ikkagi nii aeglaselt omaks võtavad? On nad lihtsalt liiga konservatiivsed, et oma harjumusi muuta, või polegi uued vahendid siis vanadest paremad? Kumbki neist pealiskaudsetest oletustest pole õiged. Selle saladuse lahendamiseks vaatame lähemalt kahte veebipõhist rakendust, mida teadlased pole siiani omaks võtnud. Tuleb välja, et teadlasi takistavad ja teaduse arengut pidurdavad siin eelkõige mõjuvõimsad kultuuribarjäärid.

Veebipõhise teaduse läbikukkumine: kommentaariumid

Paljud inimesed, kes soovivad mõnd raamatut või elektroonilist vidinat osta, tutvuvad esmalt Amazon.com lehel saadaval olevate arvustustega. Amazon’i edust inspireerituna on paljud organisatsioonid loonud kommenteerimise lehekülgi, kus teadlased saavad jagada oma arvamusi üksteise teaduslike tööde kohta. Tuntuim neist oli ilmselt ajakirja Nature 2006. aasta katsetus, kus osad ajakirja juures vastastikust eksperdihinnangut saavad tööd olid teistele teadlastele hindamiseks üleval ka Internetis (vaata ka ajakiri Physics World 2007 jaanuari numbrit lk29—30). Lõpparuande kohaselt ei olnud katse aga edukas: „Huvi avatud vastastikuse eksperthinnangu vastu oli küll ilmne, kuid vaatamata külastajate suurele arvule ja aktiivsusele, kommenteeriti vaid veidi üle poolte osalenud autorite töid ning enamasti polnud kommentaare palju. Suurem osa kommentaaridest ei olnud konstruktiivsed. Teadlastelt saadud tagasiside viitab sellele, et suurem osa neist ei soovi kommentaarile oma nime alla kirjutada.”

Nature’i katsetus on vaid üks näide paljudest üritustest luua teadlastele mõeldud kommentaarium. Kõige esimene neist oli ilmselt Quick Reviews, mis alustas tööd aastal 1997 ning suleti vaid aasta hiljem. Paar aastat hiljem avati Physics Comments, mis lõpetas oma töö 2006. aastal. Üks uuemaid lehekülgi Science Advisor tegutseb küll tänaseni, kuid sellel on rohkem liikmeid (1139) kui arvustusi (1008). Tundub, et inimestele meeldib teaduslike kirjutiste arvustusi küll lugeda, kuid mitte neid ise kirjutada. Hetkel on katsetusjärgus veel PLoS ONE, mis ühendab kommenteerimisvõimaluse paljude teiste uuenduslike funktsioonidega, kuid veel on vara öelda kui edukaks sealne kommentaarium kujuneb.
Kõigi taoliste lehekülgede põhiline puudus seisneb aga selles, et kuigi teadustöödele antud sisukad kommentaarid on teadlastele kahtlemata kasulikud, puudub neil pea igasugune ajend selliseid kommentaare ise produtseerida. Miks raisata aega kommentaari kirjutamiseks, kui samal ajal võiks teha midagi hoopis „kasulikumat”, nagu kirjutada teadusartiklit või taotlust uurimistoetuse saamiseks? Pealegi võib isik, kelle tööd sa just avalikult kritiseerinud oled, omada positsiooni, mis võib su järgmisele artiklile või taotlusele kriipsu peale tõmmata.

Et sellest mõtteviisist aru saada, peab kõigepealt mõistma seda mungalikku pühendumist, millega edasipüüdlikud noored teadlased oma tööde avaldamise ja uurimistoetuste saamise poole püüdlevad. Parematesse ülikoolidesse tööle saamiseks vajavad nad eelkõige muljetavaldavat loendit oma nime all ilmunud teadusartiklitest. Need artiklid on ka olulised palkamiseks vajalike uurimistoetuste ja soovituskirjade saamiseks. Konkurents on nii karm, et 70—80 tunnised töönädalad on täiesti tavalised. Pärast palkamist töötempo küll aeglustub, kuid pidev uurimisrahede taotlemine nõuab siiski ranget tööeetikat. Pole siis ime, et nad teiste töid nii vähe kommenteerivad.

Kontrast kommenteerimise võimalust pakkuvate teaduslehekülgede ning Amazon’i arvustuste edukuse vahel on terav. Näiteks võib Amazon’i lehelt leida umbkaudu 1500 Pokemoni toodet, mis on rohkem kui arvustusi kõigis ülal mainitud teaduskommentaariumites kokku. Teadlaste ees seisvad takistused on viinud kentsaka olukorrani, kus popkultuur on piisavalt avatud, et inimesed kirjutavad kerge südamega Pokemoni arvustusi, kuid teaduskultuur sedavõrd suletud, et avalikult teiste teadusartiklite kohta oma arvamust ei avaldata. Mõned leiavad, et selline vastandus on pentsik või naljakas; säärane kontrast viitab aga sellele, et teadusega pole kõik päris korras ning meie ülesandeks on viga üles leida ja seda muuta.

Veebipõhise teaduse läbikukkumine: Vikipeedia

Vikipeedia on veel üks näide sellest, kuidas teadlased on võimaluse veebipõhiseks uuendustegevuseks maha maganud. Vikipeedia visoon peaks soojendama küll iga teadlase südant: „Kujutlege maailma, kus iga inimene saab tasuta kasutada meie kollektiivset teadmistepagasit. See on meie eesmärk.” Võiks ju arvata, et Vikipeedia rajajateks olid teadlased, kelle sooviks oli koondada kõik maailma teadmised ühte allikasse. Tegelikult oli Vikipeedia looja Jimmy Wales rahandusspetsialist ning „erootilise otsingumootori” veebiarendajana ei olnud ta kindlasti ka teadlane. Kaasasutaja Larry Sanger oli akadeemilise maailma seljataha jätnud filosoof. Algusaegadel olid projektiga seotud vaid mõned tunnustatud teadlased. Just nagu kommentaariumite puhul, kahtlustasid nendegi teadlaste kolleegid, et osalemine raiskaks vaid nende väärtuslikku aega, mida saaks paremini kasutada artiklite või granditaotluste kirjutamiseks.

Mõned teadlased väidavad loomulikult, et Vikipeedia täiendamine ei ole „päris” teadus. Kui vaadata teadust kitsamas mõttes ja võtta aluseks, et teadus tähendab vaid artiklite avaldamist erialastes ajakirjades, on neil loomulikult õigus. Laiemas mõttes aga – kui uskuda, et teadus ei seisne ainult meid ümbritseva maailma kohta avastuste tegemises, vaid ka saadud teadmiste jagamises – tundub teadlaste vähene toetus Vikipeedia algfaasis järjekordse käestlastud võimalusena. Tänaseks on Vikipeedia suur edu viinud viimaks selleni, et kaastöö tegemine on teadusringkondades juba teatud määral aktsepteeritav. Siiski on kummaline, et initsiatiiv tänapäeva Aleksandria raamatukogu rajamiseks tuli väljastpoolt akadeemilisi ringkondi.

Väljakutse: äärmusliku avatuse saavutamine teaduses

Kõigi ülaltoodud veebipõhise teaduse läbikukkumist puudutavate näidete puhul ilmutasid teadlased äärmist vastumeelsust oma potentsiaalselt kasulikke teadmisi teistega jagada. See on iseenesest irooniline, sest kultuurilise avatuse väärtust mõistsid paljud kaasaegse teaduse rajajad juba sajandeid tagasi; siis loodud ajakirjadel põhinev süsteem oligi 17. sajandi meedia kontekstis ilmselt kõige avatum võimalus teadmiste edastamiseks. Selleks, et teadlased ajakirjade süsteemi omaks võtaksid, maksti ajakirjades oma töid avaldavatele teadlastele toetusi. Praegu pärsivad needsamad toetused aga efektiivsemate tehnoloogiate kasutusele võtmist, sest rahast ajendatuna jagavad teadlased oma töid endiselt harjumuspärastes ajakirjades ning mitte kaasaegsema meedia vahendusel.

Peaksime püüdlema avatud teaduskultuuri poole, kus võimalikult palju informatsiooni oleks kolitud inimeste peadest ja laboritest võrku ja rakendustesse, mis aitaksid seda teavet organiseerida ja filtreerida. Kogutud info peaks sisaldama nii andmeid, teaduslikke arvamusi, küsimusi, ideid, rahvatarkust, tööprotsessi kirjeldusi kui ka kõikvõimalikku muud teavet. Info, mis pole võrgus, ei saa olla ka kellelegi kasulik.

Ideaalis saavutaksime me midagi äärmusliku avatuse taolist: teaduslike artiklite kõrval oleks vabalt saadaval ka teist sorti teadmised; olemasolevate tööde loomingulist taaskasutamist ja modifitseerimist võimaldaksid vabamad litsentsisüsteemid ja ühiskondlikud normid; kogu info oleks loetav mitte ainult inimestele, vaid ka masinatele; avatud liidesed võimaldaksid ehitada olemasoleva teaduskirjanduse peale uusi teenuseid, või isegi mitmekihilise süsteeme, kus iga järgmine teenusekiht on eelmisest võimsam. Selline äärmuslik avatus on ideaalne näide sellest, kuidas teised suudavad teadlase tööd edasi arendada ja avardada viisidel, mis töö autorile endale kunagi pähe poleks tulnud.

Avatud ja veebipõhiseid rakendusi kasutava teaduskultuuri loomiseks tuleb ületada kaks rasket takistust: esiteks tuleb luua esmaklassilised veebipõhised rakendused ning teiseks tuleb muuta kultuuri nii, et need ka omaks võetaks. On ilmselge, et mõlemad need nõudmised tuleb täita, kuid sellele vaatamata keskenduvad veebipõhise teadusega tegelevad projektid peamiselt rakenduste loomisele ning peavad kultuuri muutmist teisejärguliseks. See on aga viga, sest rakendused on ainult osa tervikust. Esimeste teadusajakirjade (rakendus) loomine võttis vaid mõne aasta, kuid selleni, et neis artiklite avaldamine saaks teadusesse panustamise mõõdupuuks, kulus veel mitmeid aastakümneid.

Loomulikult ei tähenda see, et esmaklassiliste veebipõhiste rakenduste loomine oleks oluliselt lihtsam ülesanne. Selliste rakenduste loomiseks läheb vaja harvaesinevat kombinatsiooni headest disainimise ja tehnilistest oskustest ning põhjalikke teadusalaseid teadmisi. Olukorra teeb veelgi keerulisemaks see, et teadust kõige paremini mõistavad vaid teadlased ise, kuid sääraste rakenduste loomine ei ole teps mitte see, mida teadlastelt tavaliselt oodatakse või milleks nad võimelised on. Teadusasutused premeerivad teadlasi olemasolevas süsteemis tehtud avastuste eest; seal pole kohta neile, kes püüavad süsteemi muuta. Vaevalt, et tehnoloogiavõhikust osakonnajuhataja suhtuks hästi teadlasesse, kes teatab, et artiklite kirjutamise asemel sooviks ta pühenduda hoopis universaalsete rakenduste loomisele, mis aitaks teadustöö tegemist hõlbustada.

Kuidas jääb aga teise eesmärgi, kultuurimuutuse saavutamisega? Kõik revolutsionäärid võivad teile käsi südamel kinnitada, et see on raske ülesanne. Selles vallas on siiani edukad olnud kaks erinevat strateegiat, mis mõlemad võivad tulevase edu saavutamisel olulist rolli mängida. Esimene neist on „ülalt alla” strateegia, mida kasutab edukalt näiteks avatud juurdepääsu liikumine. Selle eesmärgiks on tagada Internetis kõigile vaba juurdepääs teadusuuringutele. Nende idee on kiiduväärt ning liikumine on osutunud ka hämmastavalt edukaks. Kõige märkimisväärsem on ehk see, et 2008. aasta aprillis teatas USA National Institutes of Health (NIH), et kõikidele nende rahastatud teadusartiklitele tuleb and varem või hiljem vaba juurdepääs. Kuna NIH on maailma suurim uurimistoetuste väljastaja, on see otsus teadusmaailmas võrdväärne Bastille’i vallutamisega.

Blogimaailm

Teine nimetatud strateegiatest toimib vastupidises suunas – alt üles. Inimesed, kes loovad uusi veebipõhiseid rakendusi, peavad looma ja propageerima ka vahendeid, mis mõõdavad nende rakenduste kasutamisest tulenevat panust teadusesse. Et mõista selle olulisust, kujutlege, et olete teadlane ja kuulute komisjoni, mis peab otsustama, kas võtta kohta taotlev teadlane tööle või mitte. Kandidaadi CVs on kirjas, et ta on aidanud rajada avatud juurdepääsuga teadusvikit ning on aktiivne blogija. Kahjuks ei ole komisjonil kuidagi võimalik mõista nende ettevõtmiste olulisust teadusvallas, sest nende hindamiseks puudub üldtunnustatud süsteem. Selle tulemusena ei hinnata selliseid panuseid teadustegevusse enamasti eriti kõrgelt.

Et muuta ülesanne konkreetsemaks, küsige endalt, mida oleks vaja selleks, et teadlased oma blogimise teel antud panust ka oma CVs kirjeldaksid. Kuidas oleks võimalik mõõta blogimise erinevaid kasutegureid – teadmiste jagamist, avalikkuse harimist, teadustöö tegemist? Neile küsimustele vastamine ei ole niisama lihtne. Et teadusblogide pidamine saaks üldtunnustatud viisiks, kuidas teadusesse oma panust anda, tuleb neile vastused aga leida.

Edulugu: arXiv ja SPIRES

Hea näide alt üles toimivast strateegiast on tuntud füüsika preprint server arXiv. Juba alates 1991. aastast on füüsikud oma artikleid sinna üles laadinud ning seda tihti samal ajal kui nad need ajakirjadesse avaldamiseks saadavad. Vaid loetud tundide jooksul riputatakse nad kõigile huvilistele lugemiseks üles. arXiv ei vali ülespandavaid artikleid, kuid moderaatorid kontrollivad kõik kirjutised siiski üle ja praagivad nn tüngartiklid välja. arXiv on suurepärane ja laialdaselt kasutusel olev rakendus; rohkem kui pooled füüsikaalased artiklid ilmuvad esmajärjekorras just seal. Paljud füüsikud alustavad oma päeva sellega, et uurivad, mida uut öö jooksul arXiv arhiivi üles on pandud. arXiv on esimene samm avatuma teaduskultuuri poole: see on tõepoolest suurepärane rakendus.

Varsti pärast arXiv’i sündi otsustas tsitaadiotsingu teenus SPIRES, et laiendab oma otsinguid nii arXiv arhiivis kui ka traditsioonilistes ajakirjades ilmunud artiklitele. SPIRES on spetsialiseerunud osakeste füüsikale ning sealt on võimalik otsida vastavas valdkonnas tegutsevate füüsikute nimesid ning näha kui tihti teised füüsikud nende töid, seal hulgas ka arXiv’i artikleid, on tsiteerinud.

Alates 1974. aastast on SPIRES olnud ühe osakeste füüsika valdkonna tunnustatuima ja kuulsaima asutuse SLAC National Accelerator Laboratory hoole all. SLAC on SPIRES’i arendamisesse kõvasti panustanud ning selle tulemusena on SPIRES’i tsitaadisüsteem osakeste füüsika valdkonnas tunnustatud ja laialt kasutusel olev mõõdupuu. Tänu sellele on nüüd osakeste füüsikaga tegeleval teadlasel võimalik tõestada oma töö olulisust isegi siis, kui artikkel on üleval vaid arXiv serveris ning pole traditsioonilistes ajakirjades veel avaldatud. Kui osakeste füüsikat puudutavatele ametikohtadele inimese palkamiseks tuleb kokku komisjon, on kõgil tihtipeale sülearvutid lahti ning komisjoni liikmed tegelevad agaralt SPIRES’i kodulehel kandidaatide tsiteeritavusajalugude uurimise ja võrdlemisega.

SPIRES ja arXiv ei ole takistanud osakeste füüsikaga tegelevaid teadlasi oma töid ka traditsioonilistes ajakirjades avaldamast. Uuele töökohale kandideerides on abi igast väiksemastki pisiasjas ja seda eriti siis, kui sind hindavas komisjonis juhtub olema mõni teise valdkonna teadlane, kes ei pruugi SPIRES’i tsiteeritavusajalugu vääriliselt hinnata. Sellele vaatamata ei püüa osad füüsikud oma artikleid enam nii paaniliselt ajakirjades avaldada ning CVd, kus leiavad mainimist ka traditsioonilistes ajakirjades avaldamata artiklid, pole samuti enam mingi haruldus.

Koostööprobleem

Isegi Albert Einstein vajas oma töös aeg-ajalt abi. Kui Einstein 1912. aastal esmakordselt mõistis, et aja ja ruumi kirjeldamiseks oleks vaja leida uus geomeetria, polnud tal alguses aimugi, kust peale hakata. Õnneks jagas ta oma muret matemaatikust sõbra Marcel Grossmaniga, kes teadis täpselt, mida Einsteinil vaja läheb ning tutvustas talle matemaatik Bernhard Riemanni töid. Einsteinil kulus oma teooria välja töötamiseks küll veel kolm aastat, kuid Grossmanil oli õigus ning tema nõuanne oligi üks olulisemaid hetki üldrelatiivsusteooria arengus.

Einsteini probleem on kindlasti tuttav igale teadlasele. Uurimistöö käigus ilmnevad probleemid kuuluvad tihti ootamatutesse valdkondadesse. Keegi meist ei ole aga asjatundja igal alal. Enamik teadlasi rühib visalt edasi, tehes endale selgeks oskused, mis aitavad neil oma põhieesmärkide poole püüelda, ning olles tänulikud kui uurimistöö käigus tekib aeg-ajalt mõni probleem ka valdkonnast, millele nad spetsialiseerunud on. Nagu Einsteinil, on neilgi väike grupp usaldusväärseid kolleege, kellele uurimistööga ummikusse sattudes küsimusi esitada ja kellega ideid vahetada. Kahjuks pole aga ka kolleegidest tihtipeale palju kasu. Nad võivad ummikus teadlasele küll õige suuna kätte näidata, kuid vaid väga harva on just neil need oskused ja teadmised, mida tal vaja läheb. Kas on võimalik seda vestlusringi laiendada ning luua küsimuste esitamiseks ja ideede vahetamiseks veebipõhine koostöökoda, teadusringkondade kollektiivne operatiivmälu?

Teatud skeptilisus selle idee suhtes on muidugi mõistetav, kuid sellise koostöökoja võimalikkust tõestab vähemalt üks juba olemasolev tipptasemel teadmisi ja oskusi vajav loovkultuur – tasuta ja avatud lähtekoodiga tarkvara kultuur. Teadlased, kes satuvad esimest korda elus avatud lähtekoodiga projektide arendusfoorumitesse, on sealse arutelu kõrgest tasemest tihti üllatunud. Nad ootavad kohaliku karaookebaari stiilis taset, kuid selle asemel leiavad nad eest elukutselised programmeerijad, kes jagavad teistega igapäevaselt oma küsimusi ja ideid ning aitavad otsida lahendusi üksteise probleemidele, mis nõuavad tihti suurt intellektuaalset pingutust ning leidlikkust. Selle asemel, et jätta oma küsimused ja ideed enda teada – nagu seda teevad teadlased, kes kardavad pidevalt, et keegi võiks nende ideid varastada – tunnevad programmeerijad nende vahetamisest rõõmu. Nendes foorumites võib näha maailma parimaid programmeerijaid, kes vahetavad üksteisega nippe, vastavad küsimustele ning osalevad aruteludes.

Uued võimalused

Kaks järgnevat näidet veel algstaadiumis olevatest rakendustest annavad põhjust oletada, et veebipõhised teaduslikud koostöökojad võivad tõesti midagi väärt olla. Esimene neist on InnoCentive, mis võimaldab sellistel ettevõtetel nagu Eli Lilly ja Proctor and Gamble teadlastele Interneti teel „väljakutseid” esitada: seal püstitatud teaduslike uurimisprobleemide lahendamise eest on välja pandud ka preemiad, mis küündivad sageli tuhandete dollariteni. Näiteks üks hetkel InnoCentive’i lehel rippuv üleskutse palub osalejatel leida motoneuroni haiguse biomarker, õnnelikule leidjale on vaevatasuks miljon dollarit. Registreerujatel on võimalik väljakutse tingimustega lähemalt tutvuda ning üritada soovi korral ka ise preemiaraha võita. Tänaseks on registreerunud üle 140 000 inimese 175-st eri riigist ning rohkem kui 100 väljakutse auhinnaraha on juba välja makstud.

InnoCentive on hea näide sellest, kuidas teaduslikele probleemidele ja avastustele turgu luua. Kui võtta seda aga eeskujuks koostööks alusuuringute puhul, siis on siin muidugi olulisi puudujääke. Võimalus selliseid väljakutseid esitada on vaid väga väikesel hulgal ettevõtetest ning needki võivad seda kasutada vaid viimase päästerõngana. InnoCentive’i ärimudel ei keskendu mitte alus-, vaid tööstusuuringutele ning nii keerleb kogu ettevõtmine pigem raha ja intellektuaalse omandi kui reputatsiooni või tsiteeritavuse ümber. Kindlasti ei ole see ka programmeerimisfoorumite tüüpi kiirsuhtlusvahend; keegi ei ärka ju hommikul üles ega lähe oma muret InnoCentive’i lehele postitama, lootes, et keegi teab ta probleemile lihtsat lahendust.

Palju funktsionaalsem rakendus, mida teadlased kasutavad suhtlusvahendina uurimisküsimuste arutamiseks, on FriendFeed. FriendFeed võimaldab kasutajatel luua nn eluvoo (inglise keeles lifestream). Eluvoo saab seadistada nii, et see kogub automaatselt kokku pea kogu informatsiooni, mis kasutaja Internetti üles paneb; sinna hulka kuuluvad näiteks blogipostitused ja YouTube’i videod, aga ka mitmed muud väljundid.

FriendFeed lehel saab teha endale ka sõprade registri, mille liikmete eluvood koondatakse üheks suureks infotulvaks – kõik nende fotod, blogipostitused jne. Registrisse kuulujaid ei pea tingimata isiklikult tundma – näiteks võib FriendFeed’i kaudu ka Barack Obama meist igaühe „sõbraks” saada – see on lihtsalt suurepärane võimalus hoida korraga paljude inimeste tegemistel silma peal.

Eluvoo osana on FriendFeed’is lihtne edastada ja vastu võtta ka sõnumeid ning see võimaldab inimestel grupeeruda ühiste huvide ja tuttavate ümber. 2008. aasta aprillis saatis Southamptoni ülikool keemik Cameron Neylon välja sõnumi, kus palus abi molekuli mudelite ehitamisel. Üsna varsti vastas talle Saksamaal Tübingenis Max Plancki Arengubioloogia Instituudis töötav bioloog Pawel Szczesny, kes oli valmis teda aitama. Sellest algaski nende teadusalane koostöö.

FriendFeed on suurepärane teenus, kuid seda vaevavad mitmed samad probleemid, mille alla kannatavad ka kommentaariumid ja Vikipeedia. Kuna seal tehtud „teadusliku panuse” hindamiseks puudub üldtunnustatud süsteem, on väga ebatõenäoline, et teadlased selle teadusalase koostöö meediumina kasutusele võtaksid. Ilma teadlaste toetuseta jääb FriendFeed’i kasutegur teadusalase koostöö arendamisel siiski äärmiselt napiks.

Koostöö ökonoomika

Kui suuri kadusid praegune puudulik koostöösüsteem endaga kaasa toob? Et sellele küsimusele vastust saada, kujutlege endale ette teadlast nimega Alice. Nagu teistelgi teadlastel, tekib temalgi uurimistöö käigus tihti ootamatuid probleeme valdkondades, mis tema kompetentsi ei kuulu. Ta tegeleb korraga sadade või isegi tuhandete sääraste probleemidega, vaadates neid aeg-ajalt üle ning lootes edusamme teha, samas teades, et vaid harvadel juhtudel on just tema kõige õigem inimene seda probleemi lahendama.

Oletame, et mingi konkreetse probleemi lahendamiseks vajalike teadmiste hankimiseks ja selle lahendamiseks läheks Alice’l aega 4—5 nädalat. See on väga pikk aeg ning nii jääbki probleem paremaid aegu ootama. Alice ei tea aga, et ühes teises maailmanurgas on teadlane nimega Bob, kes omab just õigeid teadmisi ja oskusi ning kellel kuluks probleemi lahendamiseks vähem kui päev. See ei oleks midagi ebatavalist, otse vastupidi – selline olukord on teadlaste seas väga tavaline. Tuletage meelde Grossmanit, kes päästis Einstein aastate pikkusest lisatööst.

Kas Alice ja Bob vahetavad küsimusi ja ideid ning hakkavad Alice’i probleemi lahendamiseks koostööd tegema? Kahjuks üheksal juhul 10st nad isegi ei kohtu, või kui nad seda teevad, ei jõua nad kunagi probleemi arutamiseni. Võimalus teha mõlemale poolele kasulikku koostööd on kaotatud ning Alice’i jaoks võib see tähendada nädalaid lisatööd. Selle all kannatab ka ühiskond, kes peab kandma teaduse tegemise kulud. Praeguste koostöömeetodite puhul on teaduse piiratuim ressurss, ekspertide tähelepanu, väga ebaefektiivselt jaotunud.

Tõhus koostöövõrgustik aitaks Alice’l ja Bobil oma ühist huvi leida ning vahetada oma teadmisi samamoodi nagu eBay ja craigslist võimaldavad inimestel kaupu ja teenuseid vahetada. Selleks on vaja aga vastastikkust usaldust. Ilma usalduseta ei reklaamiks Alice kunagi oma probleeme tervele teadusmaailmale. Oht, et mõni muidusööja võiks seda omakasu eesmärgil ära kasutada, on lihtsalt liiga suur.

Teaduses oleme me sellega nii harjunud, et peame seda enesestmõistetavaks. Võrdleme seda aga nüüd näiliselt hoopis teistsuguse probleemi, kingade ostmisega. Alice siseneb kingapoodi, kaasas vajalik raha. Ta tahab kingi rohkem kui oma raha endale jätta, samas kui poepidaja Bob soovib rohkem raha kui kingi. Seepärast annab Bob Alice’le kingad ning Alice Bobile raha ning mõlemad lahkuvad 10 minutit hiljem õnnelikuna. See kiire vahetus leiab aset tänu sellele, et on olemas usaldusväärne õiguskaitse infrastruktuur, mis kindlustab selle, et kui kumbki osapool peaks petma, saadakse ta ilmselt kätte ning talle määratakse vastav karistus.

Kui kingapoed järgiksid samu põhimõtteid, mis ideid vahetavad teadlased, peaksid Alice ja Bob kõigepealt üksteist tundma õppima, minema näiteks lähedal asuvasse baari paarile õllele. Alles siis ütleks Alice mõne aja möödudes: „Tead, mul oleks kingi vaja.” Ning pärast pikka pausi ja veel paari õlut vastaks Bob viimaks: „Tead mis, mul just on mõned kingad, mida ma tahaks maha müüa.” Iga teadustööga tegelev teadlane peaks selle rituaaliga kursis olema; mõned neist muretsevad vähem oma maja müümise kui teadusinfo vahetamise pärast.

Majandusteaduses on juba sadu aastaid teatud, et rikkust luuakse siis, kui kaubandustõkkeid vähendatakse ning eksisteerib usaldusväärne õiguskaitse infrastruktuur, mis takistab pettusi ning jälgib, et kauplemine oleks vabatahtlik. Idee, mille sõnastas majandusteadlane David Ricardo juba 1817. aastal, seisneb selles, et keskenduda tuleb valdkondadele, kus meil on suhteline eelis ning vältida neid, kus me oleme teistest ebasoodsamas olukorras.

Kuigi Ricardo töö kuulus majandusvaldkonda, kõlbab ta analüüs sama hästi ka ideede vahetamise puhul. Isegi kui Alice oleks üldjoontest palju parem teadlane kui Bob, näitab Ricardo analüüs, et mõlemale oleks kasulik kui Alice keskenduks valdkondadele, kus tal on suurim suhteline eelis, ning Bob valdkondadele, kus ta on teistest ebasoodsamas olukorras. Kahjuks puudub hetkel teadusmaailmas selliseks vabaks ja piiramatuks küsimuste ja ideede vahetamiseks vajalik usaldusväärne infrastruktuur ning stiimul.

Ideaalne koostöövõrgustik teeks selliste küsimuste ja ideede vahetamise võimalikuks. See peaks sisaldama hindamiskriteeriume, mis suudaksid adekvaatselt edastada teadlaste töö olulisust teadusmaastikul. Kõik „panused” arhiveeritaks ja allkirjastataks, et oleks selge, kes, mida ja millal ütles. Koos kvaliteetsete filtreerimis- ja otsimisrakendustega oleks tulemuseks avatud usaldusel põhinev kultuur, mis ajendaks teadlasi oma probleemide lahendamiseks teistelt abi otsima ning panustama valdkondadesse, kus nende suhteline eelis on suurim. See muudaks teadust.

Avalik teadus
Michael Nielsen, PhysicsWorld 01.05.2009

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta