4. jaanuaril 1643. aastal sündis kuulus füüsik, matemaatik, astronoom ja teoloog Sir Isaac Newton (1643 – 1727). Kuna Newtoni eluajal polnud teadused piiritletud, kutsuti teda pigem filosoofiks. 

Esmase tuntuse tõi Newtonile peegelteleskoobi leiutamine, tänu millele võeti ta Salisbury piiskopi ettepanekul 1672. aastal vastu Kuningliku Seltsi (Royal Society) liikmeks. 1703. aastal ka Seltsi presidendiks. Sellesse ametisse jäi ta surmani 1727. aastal.

Enim tuntakse Newtonit siiski tänu gravitatsiooni uurimisele. Legendi järgi, olevat Newton istunud õunapuu all, kui talle äkki õun vastu pead kukkus. See ajendas teda mõtlema, et miks asjad kukuvad alati allapoole. Newton jõudis ta järeldusele, et Maal peab olema mingi külgetõmbejõud ja nimetas selle jõu - raskusjõuks.  

Pikka aega peeti seda lugu vaid legendiks. 2010. aastal kinnitas Londoni Kuninglik Selts, et see on tõsi mis tõsi. Õun küll ei kukkunud lausa pähe ja gravitatsiooniseadus ei sündinud hoobilt, ent alguse too teaduste nurgakivi seal niimoodi sai.

Kuulus kirjeldus moodustab osa William Stukeley 1752. aastal kirjutatud Newtoni biograafiast, mis oli peidus Suurbritannias tegutseva, maailma vanima teadusakadeemia Royal Society arhiivis. Loe William Stukeley käsikirja veebikoopiat! Õunast on juttu leheküljel 15. 

Newtoniga samaaegselt tegelesid gravitatsiooniga ka sellised teadlased, nagu Borelli, Bullialdus, Halley Wren ja Hooke. Newtoni uurimus ja sõnastus põhinesid suuresti Johannes Kepleri (1571-1630) uurimustel ja seadustel.

Newtoni seadused on kolm fundamentaalset füüsikalist seadust, mis panevad aluse dünaamikale ja üldisemalt kogu klassikalisele mehaanikale. Need kirjeldavad kehale mõjuvat jõudu ja keha liikumist sellele mõjuvate jõudude toimel. 

Newton esitas oma seadused teoses "Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica" ("Loodusfilosoofia matemaatilised alused"), mis ilmus 1687. aastal. Ta ise rakendas oma seadusi selleks, et kirjeldada erinevate objektide ja süsteemide liikumist.

Newton mehaanika põhiseadused on tänaseni tuntud:

• Newtoni 1. seadus: Iga keha seisab paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt seni, kuni temale rakendatud jõud seda olekut ei muuda. Ühtlaselt sirgjoonelist liikumist mõjutavad hõõrdumine ja gravitatsioonijõud.
• Newtoni 2. seadus: Keha kiirendus on võrdeline kehale mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline keha massiga.
• Newtoni 3. seadus: Kaks keha mõjuvad teineteistele võrdvastupidise jõuga. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud.

Newton töötas välja mehaanika üldised seadused, formuleeris ülemaailmse gravitatsiooniseaduse, tegi tähtsaid avastusi optikas ning pani aluse diferentsiaal- ja integraalarvutustele. 

Newton arendas välja ka keerulise värviteooria, mis põhineb tähelepanekul, et prisma lahutab valge valguse spektri nähtavateks värvideks. Seda teooriat kirjeldas tema mõjukas teos “Optika”, mis avaldati 1704. aastal.

Lisaks sõnastas ta n-ö jahtumisseaduse, arvutas välja helikiiruse ja tutvustas mõistet “Newtoni vedelik”. Matemaatikas uuris Newton astmeridu, üldistas binoomteoreemi mittetäisarvulisteks eksponentideks ning töötas Gottfried Wilhelm Leibniziga samaaegselt välja diferentsiaal- ja integraalarvutuse, mille esmaavastamise teemal alanud tüli jätkus veel pärast Newtoni surmagi.

1696. aastal sai Newtonist tema protežee, Halifaxi krahvi Charles Montagu toel Briti kuningliku rahapaja vardjas ning 1700. aastal meister, millisele ametikohale ta jäi surmani. Rahapajas viis Newton läbi silmapaistvaid uuendusi, muutes selle töö oluliselt tõhusamaks ja muutes ka riigi rahandust tervikuna sajanditeks. Muuhulgas kuulus Newtoni ametikohustuste hulka ka valerahategijate väljaselgitamine ja vastutusele võtmine, mistõttu tema tegevus viis võlla mitmed kurjategijad. Professorikohast loobus ta alles aasta pärast rahapaja ülemaks saamist, 1701. aastal.

Newton suri rahulikult unes 20. märtsil (uue kalendri järgi 31. märtsil) 1727. Ta maeti Westminster Abbeysse, kus tema hauamonument skulptor Michael Rysbrackilt on tänini üks turistide meelisvaatamisväärsusi. 

Newtoni juustest leiti surmajärgsel uurimisel elavhõbedajääke, mis arvati pärinevat tema aastakümneid kestnud alkeemiakatsetest. Elavhõbedamürgitusega on püütud selgitada ka Newtoni eraklikku ja ekstsentrilist iseloomu.

Kasutatud materjalid

• Maaleht "Legend Newtoni õunapuust vastab tõele"
• William Stukeley käsikirja veebikoopia
• Forte "Newtoni ja õuna legendi käsikiri tehti avalikuks"
• Vikipeedia "Isaac Newton"
• Vikipeedia "Newtoni seadused"

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta